Viskeid harjutamas

,,Ma ei tahaks sellest enam rääkida," ütles Brit vaikselt. ,,Võtaks mõne lõbusama teema?" Brit kõndis Joe'le lähemal ning üritas valusamad teemad unustada. Ehk suudab Joe tüdruku tuju uuesti heaks teha? Aga noh, eks Brit ole ise ka natuke süüdi, et oma õest üldse rääkima hakkas.

"Mmm...Räägime banaanidest. Maitsvad asjad. Kollased kah veel pealekauba," võttis Joseph täiesti suvalise teema üles. Random=bananas. Kutt pistis ühe käe tasku ja leidis sealt paki pabertaskurätte. Joe võttis pakist ühe rohelise mentoolilõhnalise taskurätiku ja voltis sellest roosi. "Palun," sõnas noormees naeratusega.

Oh, stop it, you. Brit hakkas naerma. ,,Oi, kui armas," lausus tüdruk. ,,Millega ma selle roosi küll ära teenisin?" Et siis Joe flirdib temaga? Igati tore poiss ju, suudab Britu naerma ajada. Brit nuusutas seda mentoolilõhnalist roosi...originaalne, peaks mainima.

"Oh, how do you say this in english...A pretty flower to even prettier girl," tegi Joe prantsuse aktsenti üsna haledalt järgi. Noormehel oli paar aastat tagasi igav olnud ja kätte sattus üks ajakiri, kus oli õpetatud seda. Kuna asi tundus lihtne ja huvitav, proovis Joe asja järgi ja voilà.

Brit hakkas veel rohkem naerma. ,,Sa oled nii naljakas," lausus ta. ,,Aga armsalt naljakas." Kedagi sellist polnud Brit varem kohanud, aga samas kohtus neiu vahepeal ühe skeiterikutiga, kes talle kohe meeldima hakkas. Annaks ometi, et Brit ei peaks varsti kahe kuti vahel valima hakkama.

"Prsh, tell me something I don't know," vastas kutt ja hakkas naerma. Ta ei suutnud sellist ego ikka mängida. Üsna varsti olid nad ühe ehitise ees. "Kas sa elad siin?" küsis mees. Tal polnud siin kandis tutvusi, ilmselt see asi hakkas muutuma. Tore tegelikult. Ikka väga tore.

,,Jah, ma elan siin," vastas Brit ja otsis koduvõtme, millega ta seejärel ukse lahti keeras. ,,Astu edasi," sõnas tüdruk ja avas ukse.

Joe astus sisse ja lasi silmadel ringi liikuda. "Ilus," sõnas noormees ja võttis jalanõud jalast. Pole vaja mustust üle maja kanda. "Kas sa elad siin enda vanematega?" uuris Joseph. Mõni vanem õpilane elas üksinda ka.

,,Jah, aga vanemad on tööl praegu," vastas Brit. ,,Tuled kööki?" küsis ta siis kutilt. ,,Ma paneks pizza siis ahju." Britu kõht oli küll tühi ja arvatavasti oli Joegi näljane.

"Jeap," sõnas mees vastuseks ja läks neiu järel kööki ning toetas end vastu ühte köögikappi. "Millist muusikat sa kuulad?" uuris Joe seejärel. Muusikamaitse ütles mehe arvates inimese kohta paljugi. Pitsast ei oleks kutt küll ära öelnud.

,,Oleneb tujust," vastas Brit ja otsis sügavkülmast suure pizzakarbi. ,,Mul ei ole kindlaid lemmikuid, aga akustilised lähevad alati peale. Brit pani praeahju pizzakarbil näidatud temperatuurideni soojenema. ,,Ja sa?"

"Erilised lemmikud on RHCP, Panic At The Disco, Jason Mraz, Bruno Mars...Nimekiri on väga pikk," muigas noormees. "Akustiline on jah mõnus. Saab nautida," rääkis mees ja naeratas, paljastades valged hambad.

Brit naeratas samuti ja läks Josephile lähemale, kuni ahi soojenes. ,,Aga mis su lemmiksöök on?" küsis Brit, kui nad juba niigi köögis olid.

"Mmm...Pasta koos juustu ja pestoga," vastas Joe peale mõttepausi. "Ja sinul?" uuris mees vastu. Ta ise jumaldas basiilikut, nii mõnusa lõhna ja maitsega. Kahjuks oli seda korralikku kraami saada võimalik ainult hooajal, muidu oli taim puine.

,,Ahjukartul koos kana ja hiinakapsa salatiga," vastas Brit. Nämma. Tüdruk armastas salateid ja kanaliha. Nii...ahi oli nüüd soe ja pizza võis ahju panna. Tüdruk kooriski pizza karbist välja ja pani selle ahju. Nüüd on vaja nii 10-15 minutit veel oodata ja siis saab lõpuks süüa ka.