Õhtusel ajal.

Oli kolmapäevane õhtupoolik ning mingil imelikul põhjusel oli päev otsa õues lund sadanud. Keset kevadet. Selleks hetkeks kui Grets ennast välja vedas, oli sadu muidugi järele jäänud, kuid lund olid ikkagi kõik kohad täis, which was obviously the reason, miks Gretsil kinnaste asemel oma armaskallis fotoaparaat käes oli. Grettel sumpas läbi lumehunnikute keskplatsi ümber ringi, et neist vähestest uisutajatest, kes... uisutasid (duh) ü k s hea pilt saada, panemata absoluutselt tähele, kas lumi oli talle põlveni või mitte ning kas keegi talle ette jäi. Niikaua kuni pilt tehtud sai võis ta kas või siniseks külmuda ja seda mitte tähele panna... Aga noh, seda ainult niikaua kuni pilt tehtud saab.

ot. ddddddima!
Outfit.

Pusa seljas, nagu tavaliselt, ning pisike tirts käeotsas, oli ka Dima välja tulnud ning nüüd lasi Nadjal lumes mängida. Tüdruk oli sellest vaimustuses. Ta ei olnud varem saanud lumega mängida eriti ning talle väga meeldis sellest ehitada ning seda õhku visata. Isegi Dima peale. "Kas hakkame koju tagasi minema?" küsis Dimitri vene keeles, kui Nadja ette kükitas ja tema mütsi sättis. Tüdruk raputas agaralt pead ning Dima naeratas jälle. Aww. Varsti aga nad peavad minema, sest Nat polnud ju väga külmaga harjunud, mitte nii, nagu Dimitri. Ning tahes-tahtmata märkas Dima ühte tüdrukut läbi lume uisutajate poole minemas. "Khm, kas tee pealt poleks lihtsam minna?" küsis mees nüüd inglise keeles valjemini, vene aktsent hääles kõlamas, lõbustatud muie huulil.

Grets oli nii keskendunud olnud uisuplatsil olijatele, et kui ta enda kõrvalt kellegi väga tugeva aktsendiga õnnistatud häält kuulis, pidi ta üllatusest peaaegu lumme kukkuma, kuid... ilmselgelt jäi ta siiski püsti. "Ooota! Ära liiguta!" kõlas neidise huulilt aga järgmisel hetkel, kui ta pilk lõpuks vene kutil peatus, kelle seljataga oli mingi pisike armas tirtsuke, selle mehe tütar või õde või kesiganes, aga peamine oli, et tal oli lumi käes ning ta kavatses seda ilmselgelt viskama hakata... Selle mehe poole. Ning teinud aparaadiga klõpsu täpselt sel hetkel kui vise toimus (lumi muidugi meheni ei jõudnud, vaid kukkus tüdruku enda ette maha, kuid see ei olnudki nii oluline), naeratas Grets võidukalt. "Mis te ütlesitegi?" pöördus Grettel nüüd uuesti kuti poole, huulil pisike naeratus mänglemas kui ta fotoka välja lülitas. Oujea. Ta sai oma pildi.

Dima kortsutas pisut kulmu, kui tüdruk neist pildi tegi. Ta tahtis ju uisutajaid pildistada, nagu Dimitri aru saanud oli, sest uisutajate poole ta suundus ja nüüd siis tegi hoopis neist pilti. "Um... ma ütlesin, et tee pealt oleks sul lihtsam uisutajateni jõuda," vastas Dimitri püsti tõustes ning neidist silmitsedes. Yeah, läbi lume sumbata on tunduvalt keerulisem kui mööda teed platsi äärde minna. Nadja paterdas läbi lume Dima juurde ning kuna ta kaotas temani jõudes tasakaalu, põimis käe ümber mehe jala. "Külm on," virises tirts vene keeles. Oma vanuse kohta oskas ta põhilisi sõnu rääkida, noh, Dima rääkis temaga üsna palju, ja mida rohkem räägid, seda rohkem ta õpib..

Gretsi huulil olev naeratus vaid laienes, kui kutt ebakindlalt oma sõnu kordas. Yeap. Selline Grets juba oli: sumpas läbi lume kindla koha poole, mida ta pildistada tahtis ja siis jäi poole peal seisma ja pildistas midagi täiesti muud... ja oli rahul. Aga põhjendada ta seda küll ei viitsinud, nii lihtsalt oli. "Aga tee pealt saaksin ma sama nurga alt pildi, mis iga teine inimene siin platsil," vastas Grettel aga lõpuks, pilk pisikesele tüdrukule liikumas, keda absoluutselt ei häirinud, et mingi võõras inimene tast just pildi oli teinud. Nojah, ta oli pisike ka. Võibolla ei pannud isegi tähele seda.

Dima muigas pisut ning tõstis Nadja endale sülle, kes oma pea siis mehe õlale toetas ning võõrast neiut silmitses. "Aga platsi ääred on ka vabad..." Nii et põhimõtteliselt sumpas tüdruk läbi lume selleks, et jõuda sinna, kuhu ta tee pealt ka jõuaks. Aga well, Dima ei pidanudki ameeriklaste mõtteviisist veel aru saama, ta polnud ühte kuudki seal elanud.

"Muidugi," noogutas Grets lihtsalt, panemata isegi tähele, millega ta nõustunud oli või ei olnud. "Sul," alustas näitsik, pilk kindlalt kutil, mitte tema tütrel, et ta ei arvaks, et ta sellest pisikesest juntsust räägib. "...on ägedad kulmud," lõpetas Grettel aga oma lause, mida ta umbes täpselt sellest hetkest oli tahtnud öelda kui ta teda üldse märkas. Nagu, päriselt, tal o l i d kenad kulmud. Ja need kaks sünnimärki ka ta põsel. Aga, ei, peamiselt siiski kulmud. Suutnud alla suruda soovi 'kust said' küsida, sest siis oleks too ta ilmselt hullumajja saatnud, naeratas Grets lihtsalt, kui siis pilgu tirtsule viis. Aww. Nummar.

Dima naeris tasa tüdruku lause peale ning kohendas kätt, millega ta tütart süles hoidis. "Tänan, ma arvan?" ütles ta lõbustatult. Huvitav kompliment, keegi polnud varem tema kulme kommenteerinud. Seega see oli veider ka, tho. Nadja tema süles torkis sõrmega mehe põske, ta oli suutnud kinda käest kiskuda. "Nat, ära võta kinnast ära," ütles Dima vene keeles, aga naeratas, kui kinda üles korjas. Niimoodi ta ei saanud seda siiski talle kätte tagasi panna. "Niisiis, sa oledki siin selle mõttega, et läbi lume sumbata ja paar pilti saada?"

"Üks pilt," parandas Grets lihtsalt, kui pilgu sellelt pisikeselt tirtsult tagasi tema huvitava aktsendiga omanikule viis. Tal polnud absoluutselt õrna aimugi, mida nad omavahel rääkisid, kuid arvestades, et nad selle kindaga jändasid, siis ju midagi sellega seoses? But then again, who knows, nad oleks võinud palgamõrvarid ka olla ja Grets ei teaks seda ja teda vist ei huvitaks ka. "Ma ronin välja ainult siis, kui mul tuleb tuju mingit asja pildistada - näiteks seda uisuväljakut siin - ja teen täpselt ühe pildi. Kui see välja ei tule, siis..." Grettel kehitas lihtsalt õlgu, huulile pisike muie ilmumas. Ta oli rikkurite tütar fotograafia ja kunsti haridusega: olenemata sellest, kui jube ta iga pilt tuli, võis ta seda endale lubada, sest... ta oli piisavalt rikas, et kaks järgmist sajandit tegeleda sellega, millega ta ise tahab, ilma, et see kellelegi meeldima peaks. Votnii.

See neiu oli natukene veider siis. "Miks sa ainult ühe pildi teed?" Pealegi raiskas ta praegu oma ühe uisuväljaku pildi Dima ja Nataša peale. Vaat kui kahju. Aga tüdruk tundus natukene veider Dima jaoks, aga no... ta ei pidanudki veel aru saama siinsete mõtteviisist, sest ta oli ikkagi venelane ja venelased mõtlesid teistmoodi. Dima oli hoopis teises keskkonnas üles kasvanud, aga Nataša seevastu saab juba võõras riigis üles kasvada... kuigi Dima polnud üldse kindel, kas ta jääb siia või ei.