Musitseerimas

Blake sai just vabaks noortekeskusest, mis tõttu kandis ta ka enda musta akustilist kitarri kaasas, mille ta oli ikka korralikult kotti pannud, et külm seda ei kahjustaks. Mees kõndis reipal sammul mööda jõe äärt, suunaks enda korter, mida ta jagab kolme inimesega - tema pisike õde Selena ning bändikaaslased Matt ja Sam. Eluase pole ainukene, mida nad jagavad, ka esinemistelt saadud raha ning Blake'i noortekeskuse palk läheb jagamisele.
Jäänud seisma ühe noore muusiku juures, kes mängis kitarri, et teenida raha, pistis Jerry käe teksade taskusse, leides sealt paar dollarit, mille ta ka noorukile andis. Kuid ta ei läinud ära. Kitarri kotist välja võtnud, võttis ta koha sisse noormehe juures ning hakkas koos temaga musitseerima. Kaks kitarri kõlavad alati paremini kui üks. Leppinud kiirelt kokku ka esitamisele minevad laulud, hakkasid nad mängima. Kuulajate ja annetajate hulk kasvas kiirelt.

OT: Joe

Joseph otsustas kitarriga välja mängima minna. Kuidas muidu esinemisjulgus tuleb? Kahju, et TRICis jäi tookord esinemine ära. Joe istus ühele pingile, võttis kitarri kotist välja, häälestas kiirelt üle ja hakkas ühte lemmiklaulu mängima. Send Me On My Way. Varsti liitus temaga üks mees, kellega nad kiirelt lugude osas kokkuleppele said. Neil paistis ühine muusikamaitse olevat. Kui viimane laul sai esitatud, märkas Joseph, et kahe peale oli päris korralik summa teenitud.

Ka Blake silmad libisesid hetkeks rahale, kuigi teda sundis kampa lööma pigem kirg muusika vastu ning pealegi kolme esinemisega nädalas teenib piisavalt suure summa, et pidada üleval Eastsidel suurt korterit ning veel kolme inimest. Lõpetanud mängimise, tõmbas Jerry näppudega kergelt läbi juuste, viies enda tumedad silmad kõrval olevale mehele. "That was fun," muigas ta lõbusalt.

"True," sõnas mees naeratusega. "Joe," sirutas noormees käe välja, oleks tore teada saada, kellega ta koos siis mängis. Julgust oli küll nüüd palju juures, millegipärast tundus varem kitarri avalik mängimine talle piinlik või...Nüüd oli see hirm pisut väiksem. Ilm oli ka täna mõnus väljas mängimiseks. Ei tulnud taevast mingit sodi alla.

"Blake," surus Jerry noormehe kätt. Üksinda musitseerimine pole kunagi noormehe jaoks huvitav olnud, sest siis kõlas vaid üks kitarr, aga kui mängivad vähemalt kaks pilli koos, siis kahe kõla ühtesulamine ning nende erinevad variatsioon muudavad must-valge pildi värviliseks. "Vähemalt ma tean, keda otsida kui on vaja ühte kitaristi lavale juurde," sõnas Blake, pannes kitarri tagasi kotti.

"Ah, mis sa nüüd. Ma peaks tegelikult tihemini harjutama, aga aeg-ajalt pole mitte mingit soovi," vastas Joe ja korjas raha kotist ära, et kitarr sinna sisse panna, sest külma see kallike ei kannatanud. Temperatuurikõikumised ajasid pilli kiiremini häälest ära. "Äkki tahad minna kuhugi kohvikusse istuma? Teenitu peab ju ometi millegi peale kulutama," muigas mees. "Pool sellest on sinu," lisas Joseph.

Kotiluku kinni tõmmanud, viskas Jerry koti õlale, toppides uuesti sõrmikud kätte. Õues polnud külm, aga sellegi poolest ei käiks ilma kinnasteta. "Kui leiad uuesti soovi harjutada ja tahad ka suuremal laval kamba poistega mängida, siis tule TRIC'i ja küsi Jerry't, ta oskab sind soovitada," muigas Blake, jälgides noormeest. Joe rahapakkumise peale raputas ta pead. "Pool kohe kindlasti mitte, suurema töö tegid sa siiski ise ära, ma lihtsalt toetasin sind mõne akordiga," sõnas noormees.

"Kusjuures ma jätan selle meelde," muigas Joseph. Talle meeldis muusika...Ta lausa jumaldas muusikat, aga oli sellest unistusest juba ammu loobunud. "Kohvikusse lähme sellegi poolest," vastas Joe. Sõrmed külmetasid pisut, sest tuul oli siiski jahe. Suur tassitäis kakaod kulus ilusti ära. "Kas sa oled elukutseline muusik?" uuris Joe.

"Ma valisin Oxfordi ja Browni asemel muusika, seega võib öelda küll," vastas Blake Joe küsimusele kerge muigega. Tema vanemad tahtsid, et noormehest saaks jurist või arst ning Oxford kui ka Brown pakkusid mõlemat varianti. Kuna Jerry oli väga hea õpilane, siis ta oleks isegi sisse saanud, aga poiss valis vabaduse. Ebaõnnestunud laps nagu ta ennast kutsub. Tema õde on samasugune. Kohvikusse mineku peale noogutas Blake innukalt, üks soe kohv kuluks ära.

Joseph võttis kitarri selga ja suundus kohviku poole. "Vau, Oxford ja Brown. Kas sa oled mõnes bändis ka?" uuris noormees. Blake, Blake, Blake...Joe üritas meenutada, kas oli nime kuulnud. Perekonnanimi oleks ehk midagi rohkemat meenutanud, eesnimed ei jäänud Joele eriti meelde. Tal oli üldse kehv nimemälu, rohkem jäid meelde hääled ja näod.

"Kui aus olla, siis jah. Sai mõned aastad tagasi kokku pandud. Koos mängisime garaažis aastaid enne seda, aga bändile kui sellisele polnud isegi mõelnud. Ma pole kindel, kui palju sa meist kuulnud oled - VersaEmerge. Me mängime mõned õhtud nädalas TRIC'sis," vastas Blake Joe küsimusele, pöörates enda silmad hetkeks noormehele. Käsi hoidis ta kindlalt jaki taskutesse, pakkudes neile soojust. Ega ka Jerry ei saanud eriti enda nimede mäluga kelkida. Tal jäid pigem ainult initsiaalid ja näod meelde kui eesnimed, rääkimata veel siis täisnimedest.

"VersaEmerge? Nalja teed? Mul on telefonis mitu lugu, need on nii head!" lõi mehe nägu särama. "Aga laividele pole ma jõudnud, sest mul on kas töö või midagi muud. Kui minul on vaba õhtu, on tavaliselt TRICis mõni teismeline laulmas raskest armastusest," muigas Joseph. Fixed At Zero hakkas peas mängima.

Blake vaatas Josephil küsivalt otsa. Tema nägu peegeldas selgelt sõnumit - Do I look like I'm kidding. Kuulnud ka noormehe järgmisi sõnu, muigas Jerry kergelt. "Wow. Sa oled seega esimene ametlik fänn. Soovin õnne," lausus poiss kergelt naeratades, viies silmad Joelt teele, mida mööda nad kõndisid. "Mu õde saab kreepsud. Ahsoo, sellisel juhul on mul au teada anda, et mängime homme õhtul kell kaheksa," lisas Blake juurde.

"Mulle üks tuttav pani mobla peale need lood ja tegelikult ma polegi ühtegi pilti näinud...Weird, I know," muigas noormees. Seejärel hakkas ta naerma. "Näed, minu õnn. Aga ma otsin homme paariks tunniks endale asendaja, üks ongi mulle teene võlgu," lisas Joseph. Rustyga sai ka rääkida, et 2 tundi varem töölt ära minna.

"Tore. Saangi rahulikumalt hingata ja enda õde majast välja lasta," muigas Blake. Talle on alati meeldinud enda õe kallal norida, tema oli siiski pere ainust printsess, keda hoiti alati patjadel, kuid tüdrukust kasvas sellegi poolest välja selline mässaja nagu tema venna on. Ka bändis on plika ainukene tüdruk, mis tõttu on ka tema hüüdnimeks saanud Printsess. Kuigi Selena ise seda eriti ei tunnista.