Kobakäpp123

Kuskil kümne minuti möödudes tuli Sayer enda tuppa tagasi, viskudes tüdruku kõrvale pikali. Ajanud end tüdruku poolsele küljele, surus ta enda huuled õrnalt tüdruku omadele. "Kas tohib küsida, milles see lagi süüdi on, et sa teda nii kurja pilguga vaatad?" esitas Rufus tüdrukule küsimuse, kui suudluse lõpetanud oli.

Jessica oli nii omas mullis ega pannud enne tähele, et Sayer tagasi on, kui noormees teda suudles. "Kurja pilguga?" küsis Jessie pooleldi naerdes. Jessie ei mäletanud enam, millest ta lage vahtides mõtles. "Tead, ära päri nii palju," lausus Jessie ja naeratas hetkeks, kui end siis järsu liigutusega külili keeras. Tema huuled kohtusid taas Say huultega.

Say tahtis juba tüdrukule midagi vastu öelda, kuid leidis hoopis tüdruku huuled enda omadelt. See oli poisile kergeks üllatuseks, kuid siiski suudles ta tüdrukut vastu, asetades enda käe tüdruku puusale. Teise käega toetas ta ennast, et ta külje pealt ära ei vajuks. Kuid palju lihtsamaks lahenduseks leidis ta lükata tüdruk sellili, jäädes ise seejuures enamvähem küllili.

Jessie kõverdas ühe oma jala, kui Sayer ta külilil lükkas, suutmata pulksirgelt voodis selili lamada. Ühe käe kõverdas ta enda kõrvale toeks, teise libistas Say kuklale. Jessica suudles noormeest kirglikult, ent õrnalt, sasides samal ajal noormehe juukseid. Jes võttis enda kõrval toeks olnud käega Sayeri õlast kinni ning jalaga kergelt kaasa aidates, keeras ta end ise Sayle peale. Ta lõpetas suudluse kerge musiga noormehe huultel, naeratas siis talle korraks ning kadus vannituppa.

Jamh, and there she goes again...Sayer vaatas lage, vangutas pead ning muigas endamisi. Ta tõmbas teki madratsi pealt ära, hõivas ühe poole voodist ning sakutas teki endale peale tagasi. Viinud silmad aknast välja, jäi ta tüdrukut ootama. Võtnud öökapilt enda mobiili, pani ta endale äratuse, et hommikul liiga kaua ei põõnaks. Sellega ühele poole saanud, pani ta käed enda pea alla ja ootas.

Vannitoavisiidil käidud, naases Jessica oma kuti magamistuppa. "Kes nüüd lage jõllitab, hah?" muigas Jes Sayd vaadates. Tore lagi - valge ja igav, aga kõik vahivad. Jessie võttis teksad jalast, lappas needki tugitoolile kokku, pani ka oma sokid tugitoolile ning tatsas siis üle lehmavaiba voodile. Tüdruk sättis end Sayeri kõrvale teki peale kõhuli, kõverdades jalad taeva poole ning ristas need. Jessie uni oli kadunud - üleväsimus.

Sayer turtsatas ja pööras enda pea tüdruku poole, kes just ruumi oli sisenenud. Kui Jessica voodisse tulemise asemel lihtsalt end tekile kõhuli viskas, keeras poiss end küllili, et teda paremini vaadata, "kuule, kas sa mitte hetk tagasi magama ei tahtnud minna," kommenteeris Roof. See tüdruk siin küll väga väsinud ei paistnud olevat.

"Tahtsin.." lausus Jessica, tunnistades end süüdi. Või oota. "Ei, ma ütlesin, et tuttu sättimine kõlab hästi," ütles Jes siis. "Uni läks ära," tunnistas tüdruk. Jes silmitses Sayeri õlal olevat tätoveeringut. Mitte, et ta seda iga kord ei teeks, kui seda näeb. See hunt meeldis talle.

"Ja, mis me nüüd siis tegema peame. Hakkame sulle unelaulu laulma? Või tahad hoopis unejuttu?" pakkus Sayer muiates, vaadates neiule otsa, kes millegi pärast väga huvitatult tema tätoveeringut silmitses. "Tahad endale ka või?" küsis Roof, vihjates pildile tema õlal, mida näitsik uuris. Say ise oli nende olemasoluga juba nii ära harjunud, et unustas mõnikord nende olemasolu. Tema ema see eest nokkis kogu aeg tema kallal, et ta endale nii palju tätoveeringuid teinud on.

"Palun ära laulma küll hakka," muigas Jessica. Unejuttu oleks ilmselt päris naljakas kuulda, aga vaevalt see und peale tooks. "Ammu tahan juba, aga ma ei endiselt ei ole välja mõelda suutnud, milline see olema peaks," lausus Jes. Samuti ei tea ta seda, kuhu see teha, aga oli kindel, et kui ta teaks pilti, siis teaks ta ka kohta.

"Aitäh, kas see tähendas nüüd seda, et mu lauluhääl on kohe nii halb või," turtsatas Sayer, vaadates tüdrukut teeseldud solvumisega. "Kas sul ei ole siis ühtegi mälestust, ühtegi sümbolit, ühtegi...ma ei tea. Lihtsalt midagi, mis sulle midagi tähendaks. Sellest lähtudes on võibolla lihtsam. Küll siis tuleb ka pilt," sõnas noormees, libistades pilgu üle enda tätoveeringute. Ta ei kahetsenud neist ühtegi, sest need kõik olid kaalutletud otsused.

"Hääl on täiesti okei ja see kärin vaid ilmsetab seda, aga sa ei pea absoluutselt viisi ju," muigas Jes,"seega on mulle täielikuks müsteeriumiks, kuidas sa kitarri mängima õppisid." Noormehe loetelu peale raputas Jessie pead. Loomulikult oli tal mälestusi, aga mitte ükski neist ei tundunud talle selline, mida nahale jäädvustada. Tal ei olnud kindlat sümbolit, mis midagi tähendaks.

"Mnjah, ega ma sulle väga vastu ei saa vaielda. Eks ma pean sind sinu otsekohesuse eest tänama," lausus Sayer, "kuule kitarri mäng ei ole sugugi raske ju ja selleks ei ole vaja mul viisi pidada," lisas noormees tüdrukule. Kui ei ole, siis peab veel ootama. Midagi uisa-päisa ei ole ka mõtet enda kehale teha. Pärast eluaeg kahetsed.

"Kuule, ütle nüüd, et sa polnud oma olematust lauluoskusest teadlik," muigas Jes. Sellega, et kitarrimäng raske pole, pidi Jessie nõustuma. Isegi tema õppis selle nii palju selgeks, et saaks iseend saata. Seda arvas Jessicagi, et tätoveerimisega ta kiirustama ei hakka. Parem on ilma, kui teeb oma nahale midagi, mida ta seal hiljem näha ei taha.

"Muidugi olen ma sellest teadlik ja sellepärast ma väga laulma ei kippugi," sõnas Sayer kergelt naerdes. Ta piirdub niisama kitarriga. Ta võib heameelega kuulata kedagi teist laulmas. "Noh, tuled mulle millalgi kaissu ka või?" uuris Roof huviga. Peaks tüdruku paarile maja ringile saatma, küll siis ära väsib.