Kobakäpp123

Sayer kuulas tüdruku vastust enda küsimusele ning noogutas peaaegu märkamatult. "Päeval mil sa New Yorgist tagasi tulid, ei olnud asi ainult Danielis. Mu isa võõrutusraviarst arvab, et meile mõlemale tuleks kasuks, kui me maha istuks ja sellest räägiksime. Tolleks päevaks olin ma enda vastuse andmist juba mitu päeva edasi lükanud ja seega kõik lükkasid mind igalt poolt, et ma jaatavalt vastaksin. Ma olin just emaga sellel teemal vaielnud ja kui sa tulid, siis...ma ei teagi, mis juhtus. Ma lihtsalt elasin seda kõike sinu peal välja ja mul on sellepärast väga kahju," avaldas noormees, leides, et Jessical on õigus seda teada, "sina kui minu tüdruksõber, kas ma peaksin enda isaga rääkima minema või ei?" küsis Sayer tüdrukult nõu. Nad olid siiski paar, tiim, meeskond ja mõnikord on otsuse langetamiseks kellegi tõuget vaja. "Ma loodan, et ma sul kogu selle jutuga tuju väga alla ei viinud," lausus Rufus õrna naeratusega. Loodetavasti ei hakka Jessica teda nüüd haletsema, sest see on küll viimane asi, mida ta tahaks.

Olgem ausad, Jessie andis noormehele piisavalt põhjust, et too võiks kõik Jessica peal välja elada. Küsimuse peale jäi Jes kergelt mõttesse. Halba see ei teeks, uskus Jessie. "Vaevalt see midagi hullemaks muudaks," lausus Jessica siis,"kui eelkõige sina rahulikuks jääda suudad, võib see su isale heaks motivatsiooniks olla, et sealt august välja ronida." Poja andestus võib antud hetkel isale kõige tähendusrikkam asi olla.

"Seega sa arvad, et ma peaksin seda tegema," sõnas Sayer rohkem iseendale. Ta viis enda pilgu mõneks ajaks uksele puhkama. "Sa tead ju kui kergesti ma ärritun ja me ei lähe sinna just mu lemmikteemadel vestlema," lausus Rufus muiates. Siiski, midagi see enam hullemaks teha ei saa. Eks peab siis ära käima. Muidu mõtled elulõpuni, et oleks pidanud minema. Pööranud pea tüdrukule enda süles, suudles ta teda õrnalt, "aitäh, et sa mul olemas oled," sõnas Say kui lõpetas ühe suudluse ja alustas teisega.

Jah, Jes arvas, et Sayer peaks oma isaga rääkima midagi. Halvemaks minna ei saa, aga see võib nii mõndagi paremuse poole muuta. Seda, kui kergesti Say ärritub, Jes tegelikult ei teadnud, oli ta aga teadlik, et teda väga torkida ei tasu, kui ta päris omas elemendis pole. "Aitäh, et mul enda jaoks olemas olla lased," lausus Jessie, katkestades teise suudluse, kuid vaid hetkeks. Jessie käsivartele tekkis kananahk, kuid külmaga polnud seal midagi pistmist.

"Alati," vastas Sayer, tõmmates tüdrukut, kes niigi tema süles istus, veelgi lähemale. Sayer venitas suudluse nii pikaks kui võimalik oli, ilma et vahepeal hingata oleks vaja. Tema üks käsi lebas endiselt ümber tüdruku, kuid teine liikus tema pikkadesse juustesse. Kui Jessicat tabasid külmavärinad, siis Rufuse keha läbisid pigem sooja lained, mis said alguse tüdruku huultest ja levisid üle kogu keha.

Jessica naeratas läbi suudluse õnnelikult. ta libistas oma käe Sayeri käele, mis tema ümber oli, põimis nende sõrmed ning surus oma käe rusikasse. Teine käsi oli endiselt põimitud ümber Say kaela. Jes muutis suudluse hetkeks õrritavalt õrnaks, puudutades vaevu noormehe huuli, et siis see jõulisemaks muuta. Kananahk Jessie käsivartelt ei tahtnud kuhugi kaduda, aga Jes isegi ei teadnud, et need täpid tema nahal üldse on. Noormehe huultest eemaldunud, toetas Jessica oma lauba vastu Sayeri oma ning vaatas kuti rohekashallidesse silmadesse. Nii mõtlikud, nii sügavad, nii ilusad. Jessica hammustas kergelt huulde, üks suupool naeratades.

Tüdruku väike õrritus tekitas noormehel kõhtu justkui ameerikamäed. Tüdruku jõulisem suudlus pani ka Sayeri Jessicat kirglikumalt suudlema, kuid siis oli see sama kiiresti läbi kui alanud oli. Rufus hingas natuke raskemalt kui muidu ning silmitses neidu, kes talle nii armsalt otsa vaatas. Nii süütu, nii õrn nagu võiks kohe puruneda.

Jessica kallutas pea kergelt viltu, vaadates endiselt noormehele otsa. Jessie süda peksis kiiremini kui tavaliselt, aga kisakooritüdrukuna on ta õppinud oma hingamist kontrollima ka siis, kui see kõige keerulisem tundub. Külmavärinad läbisid korraga tüdruku tervet keha, pannes Jessie korraks piuksatama nagu pisike kassipoeg. Jes turtsatas hetkeks ja vaatas siis, kuidas kananahk tema käsivarrelt kaob. Muianud hetkeks, vaatas ta taas Sayle otsa. "Ideid tänaseks õhtuks?" küsis Jessica.

Sayer hakkas selle väikese piuksatuse peale naerma. Ega ta väga aru ei saanud, millest see tingitud oli. "GPBs oli mu ideeks koju jõuda ja magama minna. Nüüd mul ei ole ideed. Aga alustuseks võib need joonistused ülesse viia," nõksatas poiss peaga laual olevate paberite suunas. Tõusnud püsti, asetas ta tüdruku enda ette maha. Sayer korjas pildid kokku ja pani nad korralikult hunnikusse. Avanud köögi ukse, lasi ta Jessica enda ees trepist ülesse, kadudes juba hetk hiljem enda tuppa. Pildid asetas ta lauale, sortides need kahte hunnikusse - tema omad ja isa omad. Sellega ühele poole saanud, asetas ta need enda joonistuste hulka. Seejärel võttis ta enda taskust mobiili ning helistas ilma vähimagi kõhkluseta enda isa võõrutusravikeskusesse. Vestlus oli suhteliselt lühike. Roof pani päeva ja aja kinni ning lubas kindlasti kohale tulla. Asetanud enda mobiili lauale, keeras ta end lõpuks näoga Jessica poole. Nüüd on ta tema päralt.

Sayeri tuppa jõudnud, viskas tütarlaps end koheselt kuti pehmesse voodisse kõhuli. Jälgides seda, kuidas Say pilte sorteerib, ümises Jes veidi laulda. "...carried away by the moonlight shadow.." Jessie jäi aga vait, kui Sayer telefoni võttis ja kuhugi helistas. Peagi sai ta aru, kuhu see kõne oli. "Anywhere you are, I am near, anywhere you go, I’ll be there," jätkas Jes ümisemist hoopis teise lauluga. Tavaline, et ta ühelt laulut sujuvalt teisele üle läheb.

Sayer silmitses tüdrukut ning jalutas siis samuti voodi juurde, visates end tüdruku juurde voodile pikali. "Kellegil on tuju kohe eriti heaks läinud ma vaatan," sõnas noormees, vaadates Jessicat kerge imetlusega. Tüdruku vaba ja rõõmus olemine suutis ka tema näole naeratuse kleepida isegi kui tema peas oli sada erinevat mõtet ringi tiirlemas.

Alles pärast noormehe küsimust taipas Jessie, et laulis tema juuresolekul. Ta ei laulnud isegi siis, kui ta vanemad või vennad kuuldekauguses olid. "Ise särad samamoodi," lausus Jessie muiates. Mitte miski ei teinud Jessicat rõõmsamaks, kui nägemine Sayerit õnnelikuna - olgu tal siis suu kõrvuni peas või silmad säramas. "Sul mõnda filmi on, mida sa ise näinud pole?" küsis Jessie. Nagunii nad kumbki midagi väga teha ei viitsi, filmi on alati hea vaadata, aga Jes arvas, et Sayl on igav vaadata, kui ta ise juba näinud on.

Ta tõesti säras. Ta oli tüdrukule ära rääkinud asjad, mis tema ajus olid peidetud kõige kaugematesse soppidese, et need sinna kaoks ja ununeks. Nüüd, kus Jessica oli sellest kõigest teadlik, tundis ta ennast tema ees just kui alasti. Ta ei pidanud enam seda teemat ainult endale hoidma ja vajadusel võis ta tüdrukuga seda arutada. Üldse asjaolu, et ta seda kõike tüdrukule rääkinud oli, andis talle teada seda, kui palju ta tüdrukut usaldab ja see tegi tüdruku talle veel lähedasemaks. Üle kõige võis ta aga tänulik olla selle üle, et Jessie vaatas teda ikka sama pilguga ja just nii Say tahtiski, et see jääks. "Ma hiljuti tõmbasin mõned," sõnas Rufus ning tõusis voodist ülesse, et laua pealt enda sülearvuti tuua. Maandunud tagasi enda endisele kohale, avas ta arvuti kaane ning lülitas selle sisse. Läks natuke aega ennem kui arvuti pildi ette võttis. "Nii..." pomises Sayer, avades filmide kausta. Keeranud läppari Jessica poole, viis ta pilgu tüdrukule, "sina valid," andis ta neiule vabad käed.

Sel ajal kui arvuti end kasutamiskõlblikule režiimile seadis, ajas Jes end kõhuliasendist rätsepistesse. Ta silmitses hetke filmide nimesid. Mõni kõlas tuttavalt, aga ta oli veendunud, et tema pole nendest ka ühtegi näinud. Jessicale ei meeldinud üldse filmide valimine. Ta vajub ära, kui talle film ei meeldi ja siis saavad kõik talle pärast seda nina alla hõõruda, et tüdruk ise valis selle filmi. "Ah, mis me ikka valime, võtame järjest," lausus Jessica siis.

Sayer keeras arvuti enda poole ning võttis nimekirjast esimese filmi, mida tema veel näinud ei olnud. Noh, tegelikult oli ta uutest filmidest ikka päris korralikult maha jäänud. Tal ei olnud tavaliselt aega, et niisama olla. "Ma ei tea, siis jääb Limitless. Oled näinud?" uuris Rufus, sättides end paremini voodisse, asetades padja enda ja seina vahele. Läppar leidis endale koha tema süles. "Või tahad sa midagi romantilisemat?" küsis noormees norival muigel.