Kobakäpp123

Jessica nägi seda muutust, kuid ta ei hakanud seda mainima. "Väike laps ei saa vist väga aru ka, mis see pildistamine täpselt on," lausus Jessie esimese pähetuleva põhjenduse. Ta vaatas pilte edasi, kuni album läbi vaadatud sai. "Armas põnn olid," ütles Jessica Sayerile, kes lauda koristas.

"Tjah, ronivad mingi karbiga näo alla ja tahavad muudkui, et sa naerataksid," sõnas Say tüdruku lause peale. Noormees turtstas ja naeris kergelt, "homme tahan ma sinu pilte näha ja jutte kuulda," ähvardas noormees tüdrukut. Tahaks näha, milline tibi see Jessica siis väiksena oli. Tema saladused olid nüüd kõik päevavalgele toodud ja see ei olnud sugugi hea. Claire kuulas noorte juttu ning sulges albumi. "Kuule, Rufus, sa saad siin koristamisega ise hakkama. Mul on veel suurestoas natuke koristamist käsil. Võtsin viimaks selle suure riiuli ette. Igasugu huvitavat kraami tuli alla. Muideks mõned sinu ja ise pildid nende hulgas. Tahad neid enda sinna kausta panna?" seletas naine, seistes poja kõrvale. "Mhm, too siia kui viitsid," noogutas Say, tõstes viimased asjad laualt ära. Kui ema lahkunud oli, võttis ta rätiku ja viskas selle Jessicale. "Sina kuivatad," andis Roof tüdrukule nn käsu. Ise hakkas ta nõusi pesema. Peagi ilmus Claire tagasi tuppa ja asetas lauale posu joonistusi. "Noh, ei olnud ju kõige hullem?" muigas Say, kui ema tagasi elutuppa oli läinud.

Jessiel on oma toas terve virn fotoalbumeid - täpsemalt 7. Iga eluaasta jaoks on tal eraldi album. Vanema ea pildid on tal enamasti arvutis, aga lemmikumad neist on ta ilmutada lasknud ja nende jaoks on tal eraldi album. "Ma ei tea palju ma jutte rääkida oskan, aga pilte võin näidata küll," lausus Jes,"ja ma ilmutasin need pildid ka ära, mis ma sinust tegin. Tuleta mulle meelde, et ma need sulle annaks." Jessical on koguaeg meelest ära läinud. Jes täna Claire'i maitsva toidu eest, kui naine köögist lahkus. Jes tõusis laua tagant püsti ja võttis rätiku vastu. Nõudepesu on Jessical ette tulnud küll, aga nõusid kuivatanud pole ta kunagi - ta paneb need alati restile kuivama. "Tänane ohver olid pigem sina, jap,"muigas Jes.

"Jah, tahaks näha milline tibi sa Alena vanuselt olid. Ei tea, kas annab võrrelda?" muigas Sayer, tõstes juba puhtaid nõusi kraanikausi kõrval olevale kandikule, kust tüdruk neid võtta ja kuivatada sai. "Õigus. Need pildid," lausus noormees, kui enda ajusi ragistas, et teada, millest tüdruk räägib. "Ära sa räägi, jah. Too veel tüdruk sõber külla," raputas Rufu pead.

"Annab küll võrrelda, ma olen Alenast koguaeg erinev olnud. Tema on koguaeg tüdrukulikult edev olnud, konkreetselt tibi, mulle meeldisid vibud ja meeldivad siiani," rääkis Jes. Tema eputamine väljendus pigem selles, et kui pildistamiseks läks, siis ta läks vabatahtlikult kaamera ette ja tegi nägusid. Kui kuskil mõni loom oli, keda sülle võtta sai, siis pidi kindlasti olema sellest ka pilt, kus Jes seda loomakest süles hoiab. Samuti pidi ta pildil olema alati kõige ees, mitte kellegi varju jääma. Jessicale on alati meeldinud olla kaamera ees ja selle taga, nüüd aga hoiab ta pigem tagaplaanile. Jes võttis kandikult nõud, kuivatas need ära ning asetas lauale, teadmata, kuhu ta need panema peab. Küll Say pärast paigutab need õigetesse kappidesse.

"Tead, sa peaksid enda õele mõne korraliku poisi muretsema, siis jätab minu rahule," muigas Sayer, vaadates üle õla Jessica poole. "Nii et sina pöörasid väiksena poiste asemel enda tähelepanu hoopis vibudele," sõnas poiss, "saan aru," noogutas ta lõbusalt. Kolme taldriku, tassi ja nugade-kahvlite pesemiseks ei läinud just kuigi kaua aega. Viimaks käed ära kuivatanud, tõstis ta kartuli poti ja panni koos kastmega külmikusse. Leidnud sealt kaks kohukest, võttis ta ühe endale ja ulatas teise tüdrukule, "hea töö eest," lisas ta muiates juurde, hakates asju kappi tõstma, mis Jes lauale oli asetanud.

"Ta võiks omale poisi asemel sõpru sebida, ses suhtes, et ta on nii noor alles," lausus Jes,"ma ei ole nii meeleheitel kunagi olnud, et poistele mingit erilist tähelepanu pööranud oleksin." Ta ei hakanud isegi Sayeri pärast teistmoodi riietuma või käituma hakanud, vaid oli lihtsalt tema ise. Ja nagu näha, siis nii oligi kõige parem. Jes võttis tubli-kuivataja tiitlit sümboliseeriva kohukese vastu ja naeratas kergelt. Jes toetas end vastu köögikappi. "Kui vana sa olid, kui sul esimene tüdruk oli?" küsis Jes, avades kohukesepaberit.

"Jah, sõbrad ajaks ka kindlasti asja ära," noogutas Sayer. Peaasi, et tal oleks keegi, kellega ja kelle kallal jõlkuda. Tegelikult oli Alena tõesti liiga noor, et poistele juba nii palju tähelepanu pöörata. Loodetavasti ei maksa see talle ühel päeval halvasti kätte. Roof avas enda kohukese ja hakkas seda sööma, "umm.....kuusteist ma pakuks," vastas Say kui oli natuke peas arvutusi teinud.

OT: USAs ei ole ju kohukesi ;D

OT: Naaah, mingid vanillibatoonikesed neil ikka on. xD Kinder Penguin või midagi, teevad ka sama välja. ;D

Sel ajal kui Say mõtetes matemaatikat harrastas, sõi Jes kohukest, oodates vastust. "Või nii," lausus Jessica. Uudishimu rahuldatud. Jes tegi kohukesele lõpu peale ning viskas paberi prügikasti. Seejärel läks ta laua juurde ja võttis joonistused enda kätte ning hakkas neid vaatama. "Et siis oma kunstiande oled sa oma isalt saanud," lausus Jes järeldust tehes.

Sayer sõi enda kohukese paari ampsuga ära ning viskas paberi prügikasti, pöörates end siis tüdruku poole kui too midagi kunstiandest rääkis. Jäänud Jessica kõrvale seisma, silmitses ta ka ise huviga neid joonistusi. Paljusi ta ei mäletanudki ja mõnega ei saanud ta kohe arugi, kas tegu on tema või papsi tööga. Kuid lähemal vaatamisel jõudis ta ikka õige nimeni. "Mnjah, ainuke positiivne asi, mis ma sellelt mehelt saanud olen," lausus Sayer.

Jessie ei saanud üldse aru, millised olid Say ja millised Miles'i omad, aga ilusad olid nad kõik. "Su kenas näolapis on ka tema käsi mängus," lausus Jes ja vajutas kuti põsele musi. Kindlasti oli veel midagi positiivset, mille noormehe isa talle geenidega kaasa andnud on. "Sa räägid...õigemini väldid teemasid oma isast nagu.." Jessica püüdis enda muljet asjast kuidagi väljendada, aga õige sõna leidmine tundus nii võimatu,"..nagu sul oleks häbi tema pärast." See ei olnud küll päris see sõna, mida Jessie otsis, aga ilmselt Sayer saab aru, mis Jessica öelda tahab.

Sayer naeris tüdruku sõnade peale, kuid ilmselt oli tal mingis mõttes õigus. Tüdruku järgnevad sõnad olid aga midagi, mida poiss parema meelega kuulda ei oleks tahtnud. Samas peavad nad tüdrukuga varem või hiljem sellest rääkima. Sayer ohkas ning jalutas köögi ukse juurde, lükates selle kinni. Jalutanud tagasi Jessica juurde, istus ta ühele neljast toolist. "Mul ei ole tema pärast häbi. Ma vihkan teda, üritades teda samal ajal armastada. Seal on asju, mida ma ei saa nii kergelt unustada isegi kui ma tahaksin. Ma ju näen, kuidas ta näeb vaeva, et enda elu jälle korda saada ja ma olen uhke selle üle," sõnas noormees, tõmmates käega läbi enda juuste.

Jes kergitas kulmu, kui Sayer köögiukse kinni lükkas. Okou, serious talking. Jessica võttis Sayeri süles istet, kui noormees ühe tooli vallutanud oli, ning pani ühe käe talle ümber kaela, jäädes talle otsa vaatama. Jessie kuulas Sayd ega pööranud hetkekski pilku temalt. Ta ei küsinud mitte midagi, kui Sayer vait jäi. Küllap saab ta ise aru, millised küsimused Jessical seda kuuldes tekkisid ja kui ta arvab, et Jessiel on õigus seda teada, siis ta räägib. Jes ise pärima ei hakanud.

Sayer vaatas tüdrukule otsa, keerates enda silmad eemale aknast välja. "Ma olin kuskil nelja aastane kui mu isa galerii pankrotti läks. Ta pettus kunstis, sest kaotas selle pärast kõik enda raha. Ta põletas kõik enda maalid ja ütles lahti enda kohast kunstiringi õpetajana. Lahendust hakkas ta muidugi pudeli põhjast otsima," noormees peatus hetkeks. Ta ei suutnud uskuda, et ta seda tõesti Jessicale räägib. "Alguses tarbis ta niisama liiga palju alkoholi, kuid siis läks see edasi tülideks emaga ja ühel hetkel võttis asi täiesti uue pöörde, kui ta enda käe minu ja ema vastu tõstis. Ma olin nelja aastane poisike, Jessica, kohe-kohe viis saamas. Ma ei saanud midagi aru, mis toimus. Ma ei saanud aru, mida ma valesti tegin. Ema oli ka liiga hirmul, et midagi teha ja minu arvates ka naiivne korrutades nii mulle kui endale, et see läheb üle. Sitta ta läks, kestis nii kaua kuni ma sain piisavalt suureks, et talle vastu astuda. Ma olin veel seitseteist kui ta viimast korda minu vastu astus. Ma andsin avalduse sisse ja pärast seda olin ma piisavalt tugev, et teda endast ja emast eemal hoida," Roof lõpetas hetkeks, viies enda rohkashallid silmad Jessicale, "ma kasvasin terve enda elu hirmu all, et mu käitumine või sõnad võivad tekitada 'plahvatuse'. Brittany, Alex, Lizard, Joe, Daniel ja isegi Jason. Tänu neile suutsin ma iga päev ülesse tõusta, et enda eluga edasi minna. Mõnikord võisin ma ööotsa Lizardiga telefoni teel rääkida, samal ajal kui alumisel korrusel käis Kolmas maailmasõda. Ma ööbisin mõnikord nende juures või elasin lühemat aega. See annab sulle võibolla aimu, miks on sõbrad mulle nii tähtsad," lausus poiss ning naeratas õrnalt tüdrukule. "Ja nüüd ütle mulle, kas minuga on midagi valesti, et ma enda isa armastada ei suuda või on see õigustatud?" esitas Rufus tüdrukule küsimuse.

Jes kuulas ja kuulas ja...ta oli täiesti hämmingus. Ta ei suutnud silmigi pilgutada, jälgis ainiti Sayerit seda kõike rääkimas. See seletas Jessicale kõik selle kohta, miks Sayer iseloomult selline on, nagu ta on. Jessie toetas oma pea Sayeri õlale. Say elu koosneski justkui kahest äärmusest - armastusest ja vihkamisest, hoolimisest ja vägivallast. "Ma ei tea kas ja kui õigustatud see on, aga ma saan aru, miks sa teda armastada ei suuda," lausus Jessica vaikselt. Say isa poleks tohtinud pankrotti läinud galerii pärast unustada midagi, mis on tähtsam kui karjäär - tema pere. Samas Miles näeb nüüd vaeva, et oma elu korda saada. ta käis põhjas ära ja tahab sealt nüüd tagasi tulla. Kõik teevad vigu, kes suuremaid, kes väiksemaid. Kas on õige neid sellepärast vihata?