Kobakäpp123

"Like Romeo and Juliet," sõnas Sayer teatraalselt. Meenutas küll päris hästi seda näitemängu, aga loodetavasti on sellele lool siin ikka positiivne lõpp. "Tegelikult on ta tulevane kuri ämma-mamma, kes sul üldse rahulikult elada ei lase," muigas noormees. Tema ei leidnud, et asi nii väga hull oleks. Olgu, praegu nad võibolla tõesti parimad sõbraannad ei olnud, aga ega Sayer ja Jessica kohe abielluma ka ei hakka ju.

Jessica muigas kergelt, aga see muie kadus kiirelt, kui talle meelde tuli, kuidas see lugu lõppes. "Ma olen ikka tõsine pettumus talle," lausus Jes mõtlikult,"ma ei oska munagi praadida." Võib-olla oskas, aga ta ei teadnud seda veel - ta pole ju kunagi proovinudki. Jessica tundis end jälle pelgalt iluvidinana. Pole siis ime, et Say tema pärast koguaeg põeb ja tal silma peal hoiab. Oli ka aeg, et Jes ise taipaks, et iseseisvust temas pole.

"Kuule-kuule, ei ole sa mingi pettumus," sõnas Sayer, "kust sul üldse sellised mõtted tulevad? Ja muna praadimine nüüd küll mingi näitaja ei ole. Pealegi sa oled kaheksateist, Jes, sul on aega küllaga, et seda kõike veel õppida," lisas noormees muiates. Ta tõmbas tüdruku endale lähemale ning kinkis tema pealaele suudluse. "Ma armastan ja armusin Sinusse. Just selliesse sinusse nagu sa olid eile, oled praegu ja oled tulevikus. Ja kui kellegil on sellega probleeme, siis on see tema viga," lausus noormees kindlalt. Lõppude lõpuks on ju nemad need, kes loodetavasti tulevikus koos elama hakkavad. mitte nende vanemad ega sõbrad.

"Need on mu isa uue naise sõnad," lausus Jessica. Iga kord kui Jes Ohios isal külas käib, ravib ta uus naine ta niimoodi läbi, et James imestab, et Jes selle jutu peale keskkooli pooleli pole jätnud ja kodumajandust õppima pole läinud. "Jah, praegu olen ma veel noor ja ilus ja võin lubada seda, et ma rumal olen," muigas Jessie. Vaevalt Sayle meeldiks, kui Jes tulevikus ka ainult iluasjake oleks.

"Sellisel juhul ära kuula kõike, mida sulle räägitakse," sõnas Sayer lõbusalt. Arusaamad, et naine peab olema kodukana ja köögis süüa tegema on küll pärit kuskilt eelmisest kui mitte üle-eelmisest sajandist. For real. Tänapäeval on naised tihti kokanduse alal null teadmisega ja kodus koristavad teenijad. "Muideks. Kas sa ei leia, et see ei ole nagu täitsa sinu süü, et sa selline....kergelt ära hellitatud oled. Sa lihtsalt ei ole harjunud pingutama, et midagi saada. Su vanemad on sulle selle kõik võimaldanud. Seega võid sa neid vabalt süüdistada sinu liigses poputamises. See on lihtsalt sinu keskkond, kus sa kasvanud oled, mis on sinust sellise tüdruku teinud. Noo, võibolla natuke on seal ka enda laiskust," kukkus Sayer korraga väga jutukalt rääkima. See oli kõik lihtsalt tema arvamus.

"Vägev on see, et mul üldse vanemad on," lausus Jessie. Tegelikult ka - üks neist oli pea koguaeg tööl ja teine elas liiga kaugel, olles samuti pidevalt tööl. Kui ta vanemad veel koos elasid, siis ainsaks perekonnaliikmeks, kes Jessica jaoks koguaeg olemas oli, oli ikkagi ainult Jason ja ilmselt seetõttu nad nii lähedased ongi. Kodus sagisid neil koguaeg teised inimesed, tehes kõik neile ette-taha ära. Enda laiskuseks ei nimetaks Jessie midagi, enda arvates ta polnud laisk, kui õppimine välja jätta. Samas, ei saagi eeldada, et inimene, kes on sõrmenipsuga saanud kõik, mis tahab, viitsiks hiljem millegi nimel pingutada. Aga Jessie viitsis - kisakoori jäämise nimel ta pingutas ja Sayerist ta ka ilma jääda ei taha. Tema ainsad prioriteedid ja motivatsiooniallikad hetkel.

"Vaene vanemateta laps," sõnas Sayer ohates. See on see, kui vanemad asendavad end rahaga. Poisil oli vähemalt alati ema olemas olnud. Isa on teine teema ja sellest ei ole nad Jessicaga siiani rääkinud. Tüdruk küll teadis osa, aga mitte kõike.

Sayeri kodutee Green Poison Bar'ist pole kunagi nii pikk tundunud kui täna. Teekond hakkas aga vaikselt lõpule jõudma, sest noormehe kodu juba paistis. Selle tee, mis veel kõndida jäänud oli, jalutasid noored vaikides. Majani jõudnud, kõndisid nad trepist üles ja nagu tavaliselt, avas Say tüdrukule ukse, lastes Jessiel ees siseneda.

"Rufus, kas sina?" kostus koheselt Claire' hääl elutoast. Poiss tõmbas ukse kinni ning eemaldas enda üleriided ja saapad, "jah mina ja Jessica on ka," vastas Sayer, saates tüdrukule sooja ja toetava naeratuse. "Me lootsime su head guljašši saada," muigas noormees jalutades edasi elutoa ukse juurde, hoides samas näitsiku käest kinni, et teda endaga kaasa võtta. Claire pani ühe vanema albumi enda ette diivani lauale ning ajas end siis püsti. "Tere, Jessica. Pole sind siin ammu näinud," tervitas ta tüdrukut, "laud on kaetud, paneme lihtsalt ühe koha juurde. Ma ootasingi sind," jätkas naine, astudes elutoast välja ning sisenedes kohe selle vastas olevasse kööki. Ta kolistas natuke kappides kuni laual oli ilusti kolm kohta. Pliidil auras pott kartulitega ja kastmepannil oli guljašš. Joogiks oli laual piim. Sayer lasi tüdruku ühele toolile ja istus ise tema kõrvale. Claire istus nende vastu.

Jessica eemaldas ka enda üleriided ja jalanõud. Kohe kui Jes Claire'i vaatevälja jäi, tervitas ta naist viisakalt. Millal see oli, kui Jes koju saabus ja talle ema naeratades vastu tuli ja ütles, et ta ootaski tüdrukut koju? On seda üldse juhtunud? Kööki liikunud, võttis Jessie ühel toolil istet. Toidulõhn oli ütlemata hea ja vaevalt toit ise sellele alla jääb - pole Jessie seal majas veel sellist toitu saanud, mis talle ei maitseks.

Sayer tõusis jälle püsti ning võttis tüdruku taldriku enda kätte. Ta tõstis sinna kaks normaalses suuruses kartulit, parajalt kastet ja siis natuke salatit. Ta tõstis talle pigem vähem kui rohkem, muidu kui Jessica järgi jätab, siis on emal jälle ütlemist. Seejärel tõstis ta enda emale ja siis endale, saades siis jälle rahulikult maha istuda. Piim oli juba ennem tassidesse valatud. "Kust te siis nii koos tulite? Sa olid ju tööl kui ma ei eksi," oli Claire see, kes jutuotsa lahti tegi. "Ma olingi tööl. Jes tuli sinna, et pärast midagi koos teha jaaa tal tuli guljašši isu ja kust me ikka paremat saanud oleks kui ikka kodust," võttis Sayer vastamise endale. "No, kuule," vangutas Claire pead, "ja räägi-räägi, kui sa noorem oleksid, siis ma küsiksin, mida sa endale jälle saada tahad," muigas naine, vaadates enda pojale otsa. "Tead, Jessica. Kui Rufus väiksem oli, siis ta oli ikka väga kaval poiss. Alati kui midagi saada tahtis, siis tuli mõne uue pildi või jutuga, et su meel heaks muuta ja siis tuli alles kuudlavale see soov," hakkas Claire rääkima, mille peale Sayer pead vangutas ja enda silmi pööritas. "Pliis, ema," lausus Sayer piinatud häälel.

Jes ei alustanud enne söömist, kui kõik kenasti lauda istunud olid. Tütarlaps oskab viisakas olla küll kui vaja. Vähemalt nägi poiss vaeva, et oma tahtmist saada. Pugemine on igati hea oskus. Jessie muigas Claire'i jutu peale, osakamata midagi kosta. Sayer nii piinatud häälel? See ei olnud ju midagi hullu, laste puhul on selline käitumine igati normaalne ju. Või kardab ta, et ema räägib midagi vähe magusamat? Jessical hakkas põnev nüüd.

"Sina ära vingu siin midagi," sõnas Claire enda pojale, puudutades enda käega poisi õlga. "Tead, Jessica, emadel on kohe selline vajadus enda poegade lollustest nende tüdrukutele rääkida. Tahad öelda, et sind ei ole kunagi huvitanud, milline oli kolmeaastane Rufus?" eistas naine tüdrukule küsimuse. Soojalt naeratanud tõusis ta laua tagant püsti ja kadus elutuppa, naastes sealt ühe vanema pildialbumiga. "That's it, i am officially out of here," pomises Say, kui ema käes albumit nägi. Kuna laual ei olnud midagi peale nende taldrikute ja tasside, siis mahtus see kenasti Claire'i ja Jessica vahele lauale. Kuuldes Sayeri sõnu, togis Claire õrnalt enda poega ning tegi albumi kaane lahti. Tegu oli piltidega Sayeri elust enne kooli. Esimesed pildid olid muidugi mingid sünnitusmaja pildid. Oijah, piinlik. Claire muudkui näitas Jessicale uusi pilte ja rääkis mõne juurde ka jutte. Sayer suutis samal ajal vaid enda peast kinni hoida. Mark sajaga maas... Vähemalt kulges õhtusöök kiiresti ja üsna lõbusas meeleolus.

Neid jutte on alati tore kuulata - vähemalt seni, kui ei räägi sellest, milline ise väiksena olid. Jes ise oli väiksena täielik eputis. Väiksena ta nõudis tähelepanu, nüüd tahab seda, aga kardab tähelepanu keskpunkti jäämist. Jessica muigas, kui Claire'i käes albumit nägi. Tütarlaps vaatas huviga pilte pisikesest Sayerist. Nii väike ja armas oli teine. Armas on ta siiani. Jes jäi pikemalt silmitsema pilti umbes viie-aastasest Sayerist, kes seisis keset tuba, hoidis mängukarul jalast kinni ning oli nii-nii solvunud näoga. Üleüldse oli Say paljudel piltidel sellise näoga nagu ta ei tahaks seal olla. "Sayle pole vist lapsest saati pildistamine meeldinud," avaldas Jes arvamust, meenutades seda õhtut, kui ta ise Sayeri poseerima pani. Ilusad pildid tulid ja Say ise pole neid näinudki.

Sayer vaatas pilti, mis tüdrukule sellise küsimuse huulile tõi ning viis seejärel enda hallikasrohelised silmad emale. Päris raske on pildil head nägu teha kui su isa on täis ja kisab või lööb sind, kui sa ei ole midagi teinudki. Kui Jessica oleks albumit tähelepanelikult silmitsenud, oleks ta märganud muutust, mis käis kuskile seal, kus Say sai nelja aastaseks. Sealt saati oli vähem pilte koos isaga ja üldse olid pildid suuremate ajaliste hüpetega ja tihti tundus Rufuse pilk kuskil mujal olevat. Võimalikult loomulikult ajas Sayer end toolilt püsti, hakates nõusi kokku korjama ja neid kraanikaussi asetama. "Päris väiksena see talle meeldis, aga siis ei tea miks, aga enam ei tahtnud piltidele jääda. Ja seda siiani," sõnas Claire, valides hoolega enda sõnu. Tema soe pilk oli suunatud tüdrukule ning seal seisis õrn naeratus.