Kobakäpp123

"Ja palju sul üldse seda vanust on, et endale tätoveeringut tahad?" küsis Sayer niisama kiusamiseks. See oli juba ammu teada, et GPBs oleks ilmselt esimese klassi laps ka endale tätoveeringu nahale saanud. Viibanud käega diivani poole, kus Jessica end mõnusalt sisse oli seanud, sulges Say ukse ning tatsas tagasi laua juurde. "Sul on midagi kindlat juba olemas või tahad kataloogi sirvida või tahad täiesti uut kavandit?" uuris poiss, kuigi asjaolu, et tegu oli Carmeli väikese õega, kes siin täiesti üksi oli, pani see Sayeri üsna nõmedasse olukorda. Pärast on tema süüdi, et lapsele tätoveeringu lasi teha.

"Sitaks ja pool." vastas neidis selle peale, naeratus endiselt näol, mistõttu see kõlas pigem lõbusa märkuse kui nähvamisena. "Pilti mul ei ole, aga idee on olemas. Niiet kavand it is." vastas ta, kutile järgi kõndides ja sättis ennast diivanile istuma. Ja kui onu, kes talle endiselt kuskilt tuttav tundus, aga kelle nimest tal õrna aimu ka polnud, selleks loa andis, seletas Les nii täpselt kui võimalik, millist tatoveeringut ta soovib.

ot: midagi sellist peaks välja tulema

Sayer otsis välja kuhja pabereid ning kuulas tüdruku kirjeldust, esitades vahepeal mõned täpsustavad küsimused. Viimaks istust ta vabale tugitoolile, kus ennem oli istunud klient, kes endale nüüd juba teises ruumis tätoveeringut sai. Kuna tüdruku soovitud pilt ei olnud kuigi keeruline, läks Sayeril kavandiga üsna kiiresti. Joonistanud valmis kolm erinevat pilti, mis tal pähe oli tulnud, pöördus ta tüdruku poole: "Ja ma oletan, et Carmel ikka teab, et sa siin oled," sõnas Sayer ennem kui esialgsed kavandid Lesleyle ulatas.

Lesley sättis ennast vägagi lebolt sinna tugitooli istuma. Ta ei olnud uhkes restoranis, et ta kuidagi korralikult istuma peaks. Samal ajal, kui onkel kavandit joonistas, lasi Tempel pilgul ruumis ringi käia. Viimaks peatus ta pilk diivanil istuval neidisel. Nii tuttav nägu.. nii tuttav.. kust ta teab teda? Stare.. stare.. stare. "Sa oled kisakooris?" uuris ta hetke pärast sõbralikult.

Kuulnud küsimust, oli Les .. umn.. veidi shokeeritud. Well, fuck. Niipalju ta koopainimeseks olemise plaan polnud siiski läbi läinud, et ta täiesti tundmatu isik oleks. Aga mis seal siis ikka. "Uhuh, teab küll." vastas ta, endiselt rõõmsal toonil. Sittagi ta teadis. Carmel on pärast šokiseisus, kui Les koju jõuab. Kavandid enda kätte võtnud, silmitses ta neid tükk aega tähelepanelikult. Pärast mõnda minutit osutas ta pildile, mis langes peaaegu, et täpipealt kokku sellega, kuidas ta seda ette kujutanud oli.

Jessie teadis ka seda tüdrukut. Võinoh, sellest hetkeks sai ta aru, kellega tegu, kui Say temalt Carmeli kohta küsis. Jes teadis, et Carmelil on mingi kasuõde kuskilt Koreast. Kaks otsa kokku - palju neid korealasi ikka Tree Hillis on. "Olen küll, jap," vastas Jessica neiu küsimusele. Ohus ta koht seal oli - pidi loobuma reisist Kanadasse koos Sayga, et oma koht seal säilitada.

"Ahah ja miks teda siis sinuga siin ei ole?" uuris Sayer puhtast uudishimust või siis pigem sellepärast, et ta ei uskunud väga tüdruku sõnu. Samas ei saanud tema midagi selle vastu teha, kui Lesley endale tätoveeringut soovis. Tema tööks oli ainult kavandi loomine. "Tahad täpselt sellist või muudan veel?" küsis Say, viies hetkeks enda pilgu Jessicale, kellel küll ilmselt hetkel päris igav olla võis.

"Nice one. Seljuhul homme trennis näeme.. I guess.. kui ma vahepeal otsusele ei jõua, et ma oma koopaelu ikkagi kisakoorile eelistan," sõnas ta, seejärel pilgu tagasi noormehele viies. "Sest ma olen täiesti võimeline oma tegude eest vastutama ja Carmel ei ole mu lapsehoidja ning tal olid mingid asjad ajada." vastas ta. Kaks esimest lausepoolt olid tõesed.. aga see viimane lausepool.. well.. niivõrd, kuivõrd. "Täpselt selline sobib väga hästi." vastas Temple tänulikult naeratades.

Jessical oli igav hetkel küll jah. Ta ei olnud väga harjunud sellega, et ruumi tuleb mingi tšikk ja kogu Say tähelepanu endale saab. Aga Jessica oli vähemalt mõistlik, ta sai aru küll, et Sayer on tööl ja nii see peabki olema, et tema jääb tagaplaanile. "Teretulemast tiimi, sel juhul," lausus Jes. Tegu oli Carmeli õega, väga ei imesta, et ta sisse sai, ilma, et keegi ta üle vaatama peaks ja kogu tiim nõusoleku andma peaks. Juba teine, kes poole aasta pealt sisse võetakse ja mõlemad on Freshmanid. Well, sellest reeglist, et poole aasta pealt keegi juurde ei tule, pole vist midagi järel.

"Kuidas arvad," laiutas Sayer enda käsi ja see vastus käis ilmselt Lesley mõlemate lausete kohta. "Hetkel on tätoveerija hõivatud seega sa pead umbes pool tundi kuni tund ootama või siis võid ka aja panna ja homme tagasi tulla," sõnas Say, tõustes tugitoolilt püsti ning maandudes hoopis Jessica kõrvale. Tema töö oli nüüd mõneks ajaks tehtud. Pastakas leidis enda koha jälle kavandite seas. Noormees asetas enda käe ümber Jessie õlgade ning kinnitas enda silmad tüdrukule. "Sul oli midagi kavas ka kui siia tulid või tahtsid niisama mind kontrollida?" uuris Say õrna muigega.

Selle 'teretulemast' peale tänas Temple viisakalt. Oli see nagu tõsiselt, 'oi tere tulemast, glad to have you with us' või 'fuck you, bitch, I'm gonna kill you as soon as possible'? Seda ei saanud nagu kuidagi küsida ka ju. Eks aeg näitab.

"I guess I'll wait.." lausus ta, sättides seejärel asendit ning õngitses taskust välja telefoni, kus ta ajaviiteks mänge hakkas mängima. Turteltuvikesi ta segada ei tahtnud ning midagi targemat tal nkn teha polnud.

Jessica alaselg ei andnud tunda enam. Tõsiselt õnnelik kukkumine oli. Jes toetas oma pea vastu Sayd, kui kutt talle käe ümber õlgade pani. "Igatsesin sind...jälle," lausus Jessie, kes veedaks iga oma vaba hetke Sayeriga ja peaaegu kõik need hetked ka, mis tal vabad ei ole. Say leti taha ei peagi nüüd minema? "Kaua sa veel siin olema pead?" küsis Jessica, tõstes veidi oma pead, et noormehele otsa vaadata.

"Sa pead endale tõsiselt mingi tegevuse leidma - töö või teise trenni, siis sul ei ole nii palju vaba aega, et Westside'i tänavatel hulkuda või GPBs istuda. Seda eriti siis, kui ma olen sulle selgeks teinud kui ohtlik see praegu on," sõnas Sayer, vaadates tüdrukule pahasel pilgul otsa, et too jälle kõike ristivastupidi tegi. Naised... "Tegelikult peaksin ma seal üleval olema ja leti taga juba seisma, aga ma olen selleks liiga väsinud hetkel," lausus Say täiesti ausalt.

"Kui ma tööle läheks, siis ma võin kisakooriga hüvasti jätta. Mina ei suuda õppida, kui ma seda une arvelt pean tegema hakkama," lausus Jes. Selles oli ta täiesti kindel, et tööle ta enne kooli lõppu kindlasti ei lähe. Milleks talle praegu töö? Vanemad toetavad teda seni kuni ta koolis käib. "Ma tahaks maastikuvibuga uuesti tegelema hakata, aga siin seda võimalust ei ole," lausus tüdruk. Ilmselt ei oleks siin piisavalt huvilisi ka, et näiteks hakata seda asja ajama, et siin selleks võimaluse saaks. "Ega Marta nüüd selle kavandi pärast teist vahetust järjest tööta?" küsis Jessica.

"Seda ma täitsa usun," sõnas Sayer. Üldse ei ole Jessica vist väga töö inimene. Ta on eluaeg saanud kõike vanemate rahakoti kaudu seega ei ole tal ilmselt eelarvega majandamisest aimugi. "Tree Hillis sa tõesti maastikuvibu harrastada ei saa," pidi Say tõdema. Tegelikult ega siin peale korvpalli ja tantsimise suurt midagi teha ei olegi. Võibolla veel muusikaga tegelemine on võimalik ja linnast natuke väljas ka ratsutamine. "Prsh...Marta on mulle palju vahetusi sees, aga siiski peaks minema nüüd küll," tunnistas nooruk, ajades end mugavalt diivanilt püsti. Jäädes tüdruku ette seisma ja võttes tema kätest kinni, "ma arvan, et sa tuled ka nüüd ülesse," lausus Say.

Jessie tõusis taas Sayeri abiga püsti. Diivanilt kahe jalaga maa peale saanud ja Say kätest lahti lasknud, põimis Jessica oma käed ümber noormehe, kallistades teda tugevalt nagu kaoks kutt ära, kui temast nüüd lahti laseb. "Aga millal sa ikkagi siit minema saad?" küsis Jessie Sayst lahti laskmata. Ilmselt tema sinna kauaks enam ei jää, uni niidab jalust.