Kobakäpp123

See oli esimene kord, kui Jessica Sayeri keelust hoolimata Westside'ile läks, aga ta mõtles, et selles, kui ta läheb taksoga ja hiljem Sayga koos on, siis noormees ei pahanda. Taksoarve maksnud, sisenes tütarlaps Green Poison Bar'i, kus hetkel on baarmeniks kõige-kõigem kutt terves maailmas. Seda vähemalt Jessica silmade läbi. Leti äärde jõudes oli Jessie imestus suur, kui ta sealt tagant hoopis Marta leidis. Jes ei jõudnud talt midagi küsidagi, kui Marta mainis, et Say keldris tätoveerimissalongis on. Kaks võimalust - Say kas joonistab seal kellelegi kavandit või laseb endale midagi uut teha. Jessica läks trepist alla ja libises viimasel astmel, kukkudes kiljatades selili.

OT: Sayer

Kuna Sayeril oli antud hetkel endal juba küllalt tätoveeringuid ja ta ei soovinud endale midagi uut, siis oli ta ilmselgelt all selleks, et aidata tätoveeringu kavandamisega. Ta istus diivanil ning tema ees laual oli vähemalt kaheksa erinevat versiooni ühte ja sama pilti. Hetkel kohendas ta ühte neist, mis oli kliendile rohkem meeldinud. Kõik oli üsna vaikne, kui korraga üks kiljatus nendeni kostus. Ja Sayerile oli see liigagi tuttav. Ta viskas kavandi ja musta pastaka lauale ning ruttas paari kiirema sammuga ukse juurde, mille ta lahti tõmbas. Ja eest leidis ta sellili lamava Jessica. "Jesus, oled sa ikka elus?" küsis Say, kükitades tüdruku kõrvale maha. Selle kiljatuse peale olid muidugi ka teised tüübid tätoveerimissalongist kohale tulnud, silmitsedes kergelt üleoleva muigega tüdrukut. Sayer ulatas näitsikule enda käe ning aitas ta püsti.

"Sind ma otsisingi," lausus Jessie, manades naeratuse näole, püüdes natuke lõbusamalt kõlada. Jes tõusis Sayeri abiga püsti, selg tegi pisut haiget. Üsna õnnelik kukkumine, ei midagi hullu. "Sa täna leti taga ei pidanud olema?" küsis Jessica, hõõrudes haiget saanud alaselga.

"Ja sa leidsid mu või peaks vastupidi ütlema, sest tegelikult leidsin mina sinu," lausus Sayer, vaadates tüdrukule otsa. Ega selline trepi peal kukkumine ei ole sugugi naljakas. "Ma olin, kuni mind siin vaja läks," vastas Say enda tüdruku küsimusele, viies hetkeks enda silmad teistele kohal olijatele, kes vihjest aru said ja tagasi salongi kobisid. "Kuule ega sa päriselt viga ei saanud. Tahad jääd?" uuris Say tõsiselt.

"Ohh, sa kavandad tätokaid jälle," lausus Jessie, silmis ilmselge uudishimu selle vastu, millised need välja näevad. Jessicale meeldisid Sayeri joonistused, olgu need või tätoveeringute kavandid. "Ma ei tea, alaselg tuikab natuke, kerge põrutus ilmselt," vastas Jessica,"musi tahaks." Jääd? Mkm, jää on külm ju.

"Tuli selline tuju," kehitas Sayer enda õlgu, "ja kui ilusti küsitakse, kuidas siis ära saab öelda," lisas ta juurde. Noormees pani enda käed tüdruku puusadele puhkama ning vaatas talle siis otsa. "Sind pisikest küll, isegi trepist ei saa korralikult alla," raputas poiss enda pead ja tüdruku soovile alludes lubas ta talle ühe kerge suudluse. Peagi võis aga kuulda salongist tema nime ja kannatamatut häält. "Ma pean selle kavandiga ühele poole saama. Tuled kaasa?" pakkus Sayer.

Jessie oleks protestima hakanud, et vaid kerge suudluse osaliseks sai, aga kuulnud ka seda kannatamatut häält, ei hakanud ta midagi ütlema. Jap, ta polnud ainus, kes praegu Sayd tahtis - igaüks omal moel. Küsimuse peale Jessica noogutas. Nii näeb ta ka neid kavandeid. Jes läks ees salongi ja võttis ettevaatlikult diivanil istet. Selg tegi endiselt natuke haiget. Ta võttis ühe kavandi, mis juhtumisi kliendile kõige rohkem meeldis ja Sayl veel pooleli oli, enda kätte ning vaatas seda lähemalt.

Say sisenes salongi ning tõmbas ukse enda seljatagant kinni. Astunud Jessicast mööda, napsas ta kavandi tema sõrmede vahelt ära, "see on veel pooleli," lisas ta tüdrukule ning istus tema kõrvale, haarates laualt pastaka. Klient seletas, mida ta muuta sooviks ning Say üritas selle siis paberile viia. Vahepeal muutus ta tõsisemaks ning silmitses niisama kavandit, ennem kui sinna midagi lisas. Lõpuks ulatas ta parandatud pildi kliendile, kes seda mõnda aega silmitses ja siis tagasi ulatas, soovides veel mõnda väiksemat parandust. Jamh, nii see tätoveeringu tegemine käiski.

"Mhh," torises neidis, kui Say talt kavandi käest võttis. Tema leidis, et see on piisavalt ilus ja sobib sellele kliendile küll. Jessica jälgis veidi aega tööd tegevat Sayerit, kuni tal üle viskas ja ta käeulatuses oleva kataloogi kätte sai, kus igasugu erinevaid kavandeid oli. Selle lõpuni lappamiseks tal ka püsivust polnud. "Miks sa kavandeid pastakaga teed?" küsis Jessica Sayerilt, kes ilmselgelt oli süvenenud kavandi tegemisse ja on pealtnäha juba unustanud, et ta tüdruk ka seal on.

"See annab kindlama ja parema joone. Pärast on tätoveerijal lihtsam pilti nahale kanda," sõnas Sayer tõstmata pilku kavandilt, mis tema enda arvates oli juba perfektsuse ääreni viidud, aga kui klient soovis enamat, siis mis seal ikka. Mõni inimene viskas esimesele kavandile pilgu peale ja lasi selle kohe ära teha. Ja samas siin mõni tahtis ennem kümmet kavandit kui ühe välja suutis valida ja siis ei olnud see ka veel täitsa õige. Samas sai Say sellest aru, sest kui sa endale ikkagi midagi igaveseks nahale tätoveerid, siis peab see sulle meeldima.

Ja jälle Westside'l. Seekord siis Green Poison Bar's. Mis seal? Meie väike sõber otsustas, et ta tahab midagi tarka teha, kui lihtsalt toas passida ning esimene asi, mis talle pähe tuli, oli tatoveering. Kunagi kavatses ta selle endale kindlasti teha. Praegu huvitas teda lihtsalt see, kas 16-aastasele tehakse neid, või mitte. Vanemate loaga vist tehakse küll.. aga mingit luba kui sellist polnud ta küsinud. Kui ka ei saa, on katse seda väärt.

Temple oli teepeal küsinud, kust saaks neid imelisi joonistusi oma kehale ning teda juhatati sinna, kus ta praegu seisis. Seejärel teadis ta, et kellegilt baarileti tagant tuli midagi küsida. See sai ka tehtud ning nüüd sammus ta rahulikult trepist alla, et oma katse läbi viia. Loodetavasti jätab Carmel ta ellu pärast.

Sayer ulatas enda täielikult viimistletud pildi kliendile, kes seda hindaval pilgul mitu pikka minutit jälgis, ennem kui kavandi heaks kiitis. Noormeest tänanud, liikus ta edasi tätoveerija juurde, kes samal ajal juba masinaid valmis pani. Say pani pastakale korgi otsa ja viskas selle lauale kavandite hulka, lastes ennast siis raske ohke saatel diivanile mõnusalt lösakile. Ta sulges viivuks enda silmad ning tõmbad kätega üle näo. "Noh, kavatsed endale ka midagi teha?" uuris Say Jessicalt, viies enda rohekas-hallid silmad temale.

Jessica oli täitsa üllatunud, kui too klient kavandi viimaks heaks kiitis - tundus, et ta ei jää kunagi millegagi rahule. "Ma mõtlesin, et tätoveeriks otsa ette kirja, et ma armastan Sayer Tremblayd," rääkis Jessica nagu mõtleks seda tõsiselt. Ilmselt poleks vaja seda talle sinna tätoveeridagi, sest see on selletagi talle justkui näkku kirjutatud. Seejärel kostusid kellegi sammud trepil ja vaikne koputus uksel.

"Täitsa kena tätoveering. Lased kohe ära teha?" küsis Sayer muiates vastu, "kuigi ma arvan, et sul ei ole vaja seda sina tätoveerida, seda on nagu nii näha ja teada," lisas ta Jessicale, ajades end vastumeelselt diivanilt püsti, et uksele minna. Selle avanud, vaatas ta otsa ei kellegile muule kui Carmeli kasuõele. "Tervist ja kuidas ma saan sind aidata?" küsis Say, lükates salongi ukse piisvalt lahti, et tüdruk sisse saaks tulla.

Lesley vaatas seda onu seal hetkeks sellise 'are you fucking kidding me' näoga. Aga see asendus kiirelt sõbraliku naeratusega. Ta vist nagu teab, kes see onu seal on.. aga samas ta ei ole väga kindel ka. Õe kaudu? Võimalik. Ülimalt seltskondlik, nagu ta on. "Tatoveeringut sooviks." vastas ta küsimusele, olles uksest sisse astunud. Ta oleks heameelga sinna lisanud midagi nagu 'totu' või 'idioot' või midagi sarnast, aga kuna ta lootis eelkõige soojadele suhtele inimestega, jättis ta selle lisamata. Valearusaamad tekivad masendavalt kergesti.