In the hands of a Devil

Lesley seisis veejoa all oma tund aega. Lihtsalt seisis, ja nuttis. Viimaks ta ei suutnud enam seista ning vajus istuma, endiselt nuttes.. ja nuttes.. ja nuttes. alles siis, kui ta lootis, et ta oma nutud nutetud oli saanud, hakkas ta ennast hoolikalt puhtaks küürima. Liivast.. ja.. ja kõigest sellest halvast, mida ta lootis liiva kombel lihtsalt naha küljes olevat, mille saaks veega maha loputada. Poolteist tundi pärast dušši alla jooksmist, väljus ta sealt, keeras juuksed rätikusse ning teise rätiku tõmbas ümber keha, seejärel magamistuppa kõndides ja kõhuli voodisse heites.

Ta oli seal vaikides, täiesti teadlik tee ja söögi olemasolust ning õe kohalviibimisest. Natukese aja pärast hakkas ta padja alt midagi otsima.. midagi, mida seal polnud. "Mu kott.. mu kott jäi.. sinna... randa.. koos riiete ja telefoni ja rahakotiga.. mu kott.." vuristas ta kiiresti, ent vaikselt. Well.. mis seal ikka.. las see siis olla seal. Kiirelt rätiku peast võtnud ja selle kuskile põrandale visanud, läks ta ruttu voodil istuva õe juurde, pea tema sülle pannes ning võttis ta särgiäärest tugevalt ühe käega kinni, selle rusikasse surudes. Lihtsalt kindlustunde pärast. Ta sulges silmad. Nii oli hea.. turvaline.. see on lapsest saati ta lemmikasend.. lemmikkoht olnud. Täpselt nii.

Jessica jalutas tükk aega Ceciliaga, peas vaheldumas kaks pilti - üks nendest kolmest kutist ja teine nutvast Lesleyst. Pagan, milliseid tõpraid olemas on. Viimaks otsustas Jes koju tagasi minna. Ta läks mööda rannaäärt, möödudes ka sellest kohast, kus ta Lesleyt nägi. Sealt lähedalt leidis ta koti, mis ilmselgelt Lesleyle kuulus. Mõned asjad sellest olid avatud luku tõttu välja kukkunud. Jessie korjas kõik asjad kotti kokku ning võttis nüüd suuna hoopis Woodside kodu poole. Sinna jõudnud, koputas neidis uksele.

Carmel lihtsalt oli ja jälgis enda õe iga liigutust. Kuna ta oli all osa enda pisaratest välja lasnud, siis oli tal nüüd palju kergem olla, kuid siiski iga kord kui ta neid suuri pruune silmi vaatas, tundis ta süütunnet. Seda ühte tunnet, mis on maailmas kõige hullem ja millest ei ole võimalik lahti saada. Kui Lesley pea tema sülle asetas ja särgiäärest kinni võttis, tuksatasid tema suunurgad hetkeks ülesse poole. Carmel silitas õrnalt enda õe märga pead, ümisedes see juures vaikselt laulda. Korraga riivas tema silm kandikul olevat valget väikest tabletti, mille ema käskis tingimata Lesleyle sisse anda. "Temple," sõnas ta vaikselt tüdruku nime, "sa peaksid ühe tableti sisse võtma," lausus ta võimalikult neutraalsel häälel. Ta teadis väga hästi, et see oli 24h-pill, mille ema värisevate kätega kandikule oli asetanud.

Jessicale tuli ukse peale vastu Woods'de vanem vend, kes teda küsival pilgul vaatama jäi, kuid märganud tema käes enda õe kotti, lasi ta tüdruku majja sisse. Mõlemad vanemad istusid diivanil, isa lohutamas ema, kes ilmselgelt endast väljas oli. "Tüdrukud on muidu üleval. Ma ei tea muidugi, kuidas nad külalistesse suhtuvad," sõnas noormees. "Sa olid nendega koos?" küsis poiss.

ot: this is rather fun, isn't it? : D

Kui Carmel talle hümisema hakkas, vedas neidis enda näole õhkõrna naeratuse. Just nagu vanasti. Või siiski mitte. Nii paljud asjad olid teisiti. Aga see oli close enough. Kuulnud oma nime ning õe palvet, mõmises takeelduvalt ning ajas ennast siis püsti, riidekapi juurde minnes. Ta võttis sealt ühe musta pusa ja tõmbas selle üle pea. See pusa kattis ilusti kõik kohad, mille riided katma peaksid. Temple tõmbas pusa alt kiiresti ära rätiku ning pani jalga ka püksikud. dadamm~ ongi riides.

Lesley sobras veel natuke aega sahtlis ning olles leidnud selle, mida otsis, istus ta sinna samasse põrandale maha. Ta tõmbas vasakult jalalabalt niigi servadest lahti oleva plaastri maha. Nüüd oli Car'l imehea võimalus näha esimest korda tatoveeringut, mille Les endale teha oli lasknud. Ta määris sinna mingit möksi peale ja pani uue plaasti-moodi asja tagasi peale. Vana plaastri-asjanduse viskas ta minema, möksikarbi tagasi sahtlisse ning ronis tagasi voodisse, aint seekord teki alla.

"Temple, sa tõesti peaksid selle sisse võtma," ei jätnud Carmel seda asja niisama, "kui sa seda vabatahtlikult ei tee, siis tuleb emme ja lihtsalt vajutab sul selle kurgust alla. Ja usu mind ta on praegu selleks täiesti võimeline," sõnas tüdruk õrnalt muiates, kuid see kukkus haledalt läbi. Ta oleks ise selle heameelega tüdrukule sisse söötnud. No way, et tema väikesest õest mingi teismeline emme saab. Oi, kuidas Car tahaks neid noormehi näha, kas seda tegi ja ta ei jätaks neist kedagi ellu. That's for sure.

Kui Lesley tema juurest lahkus, viis Carmel enda silmad õle, hoides temal justkui kullipilku, kartes teda jälle silmist lasta. Nagu tal oleks siin toas kuskile kaduda. Märganud enda õe jalal tätoveeringut tõusis ta imestunult püsti, jalutades õe juurde. "Appikene, millal sa selle endale veel teha lasid?" oli tüdruk täiesti šokeeritud, miks tema sellest midagi ei tea? Kõige pealt on ta väike õde endale ilma tema teadmata tätoveeringu teinud ja nüüd oli ta tema pärast veel mingite tüüpide poolt ära vägistatud. Kui tegu ei oleks sellise olukorraga, saaks Les suure-suure peapesu, aga kuna tüdruk oli niigi palju juba kannatanud, siis otsustas Melly selle asja praegu sinna paika jätta. Selle asemel viskas ta ennast tüdruku juurde voodisse pikali, pilk nendel suurtel pruunidel silmadel, mis alati teda nii säravalt vaadanud olid. "I am so sorry. Ma ei oleks tohtinud sind üksinda koju lasta," sõnas Carmel vaikselt. Ta teadis, et see ei muuda asja olematuks ja see päev jääb teda ilmselt elu lõlpuni kummitama enda what-if...mõtetega. Aga ta lihtsalt pidi need sõnad välja ütlema.

Jessie andis Lesley koti ukse avanud noormehe kätte. "Aie, ma ise siia ei jää, mul on koer kaasas," lausus Jessica, öeldes, et ta ei lähe üles tüdrukute juurde. "Ma leidsin Lesley rannas nutmast ja rohkem ma ei tea midagi," ütles Jessica, teadmata, kas on õige varjata seda, et ilmselt need kolm tüüpi, kes temast möödusid, võivad asjaga kuidagi seotud olla. "Aga," alustas Jessie, mõeldes, et ta siiski peaks ütlema, kuid vaikis siis. Mida tal üldse öelda on? Ta ei saa meelast naeratusest järeldada, et nemad seda tegid. Samas, nad oleksid pidanud seda siis nägema?

"Katse mõttes, üleeile. Green Poison Bar. Jessica ja mingine tüüp, kes tundus ta kutt olevat, olid ka seal. " vastas ta õe küsimusele, lisades ka mõningaid asju, mida Carmel võiks teada tahta. Selle tableti võtmise koha pealt ei vastanud Temple mitte midagi. Mõnda aega. Aga kuna ta jõudis otsusele, et midagi halba see talle teha ei saa ning nad ei jätaks teda kohe kindlastimitte rahule, siis võttis ta selle tableti sisse, jõi terve tassi teed korraga peale ja jäi voodiäärele istuma. Ta tahtis veel teed. Paremat teed. See tee oli ära jahtunud ja ei maitsenud enam sugugi hästi.

Kuulnud Carmelit vabandamas, raputas ta pead ning istus oma õppimislaua taha, võttes ette õpikud ja vihikut ning asudes kodutöid tegema. Homme on koolipäev ja ta polnud veel mitte midagi teinud. Gonna be a long night. Und poleks tal niikuinii, seega parem aega kasulikult ära kasutada. "See ei ole sinu süü, Carmel." ütles ta vaikselt. Sellest mõeldes, kippusid pisarad jälle silma, aga ta tegi endast parima, et mitte jälle nutma hakata. "Ära pabista selle pärast niipalju. It'll be OK.. I'll be OK. everything will be the way it was before." lisas ta, kordagi pilku kodutöölt tõstmata.

"Sul ei ole vaja kodutöid teha? Magada ma niikuinii ei saa. Ma võin mõned asjad sinu eest ära teha, niipalju kui ma oskan.." lausus Lesley, pärast mõnda minutit. Ta tegi vahest mõndasid asju õe eest ära. Põhiliselt neid, mis seostusid inglise keele ja kirjandusega. Ajalugu oli ka midagi, mida ta heameelega tegi. Füüsika ja keemia ja matemaatika valmistasid talle raskusi. Selles mõttes, et ta ei osanud neid õe eest ära teha.

"Katse mõttes? Ükski inimene ei tee endale 'katse mõttes' tätoveeringut, mis jääb su nahale igaveseks ajaks," sõnas Carmel turtsudes. Siin kohal jätame mainimata, et Melly on ka ise tihti mõelnud endale midagi ilusat nahale teha, aga siiani ei ole ta selleni jõudnud. Kui Temple tableti viimaks sisse võttis, võis Car natuke kergemalt hingata.

Ta tõusis samuti voodilt püsti ning sammus Lesley juurde, asetades enda käed ümber tema õlgade ning toetades põse vastu tema juukseid. "Temple, sa ei lähe homme nagu nii kooli," sõnas tüdruk, "emme tahab sind homme jaoskonda viia või politsei siia kutsuda. Kumba sa ise eelistad. Rääkimata veel haiglast. Sa tead, et ta on täiesti....," tüdruk ei suutnud kõikide sõnade seast seda ühte ja õiget välja otsida, seega jättis ta lause lõpu õe enda välja mõelda. "Sa ei saa käituda nagu seda ei juhtunud. Sa pead sellega silmitsi seisma," ütles Melly veendunult, kuid tema silmadest hakkasi jälle väikesed pisarad alla veerema. Tal ei olnud õrna aimugi, mida Lesley praegu tunneb või mis tema sees toimub. Ta teeks ükskõik mida, et enda koht õega ära vahetada.

Noormees võttis Lesley koti enda kätte ning noogutas selle teabe peale, mis tüdruk talle andis. "Aga? Aga mida?" muutus poiss tungivamaks ja uudishimulikumaks, "kas sa tead midagi?" küsis ta Jessicalt. Kui keegi tema tüdrukutega nii käitub, siis see nii lihtsalt ei lõpe.

"Aga..noh, ma ei tea, võib-olla nad ei ole sellega üldse seotud, aga ma kaldun arvama, et on," rääkis Jessie,"ma jalutasin mööda promenaadi ja mulle tulid kolm noormees vastu. Üks neist oli väga flirtiv, aga kuna mu koer ta peale haukus, liikusid nad edasi. Ja siis leidsin ma juba nutva Lesley." Need kutid kas teadsid, kes Lesleyle nii tegid, või on nende endi käsi mängus. Jes uskus seda viimast.

"Katse mõttes, kas ma saan tatoveeringu, või mitte. Seaduse järgi ma saaks.. aga mul läheks vanemate luba vaja. Viimast mul küll ei olnud, aga tatoveering on olemas. .. ja anna andeks, aga mul tõesti ei ole mittemingisugust tuju su pläma kuulata, et miks ma seda tegin. Ma saaks su pahameelest aru, kui mul pool keha tatoveeritud oleks. Aga see on üsna väike, ilusa ja vajadusel ka kergesti peidetav. Whatever you gonna say, your argument is invalid anyway." rääkis Les üsna pahaselt, kodutööde tegemise korraks katkestades. "Ja pealegi on võimalik tatoveeringuid ka eemaldada." lisas ta. See protsess kestab kuid ja armi jäämine on üsna tõenäoline, aga on ka võimalik tatoveeringuid eemaldada.

Temple oli praegu tohutult vihane. Enda peale, et ta emotsioonid ühest äärmusest teise koguaeg hüppasid. Carmel' peale, et too seda kohe vanematele rääkinud oli.. ja veelkord enda peale, sest tahtmine õele praegu küüünarnukiga kõhtu lüüa, oli tohutu. Aga ta hoidis ennast tagasi. Car tegi ju midagi, mida ta pidas endaarust õigeks. "Ma lähen homme kooli. Mul on suur töö tulemas ja ma ei saa endale lubada vaba päeva. Politsei.. politseisse oleksid sa pidanud mu kohe viima. .. ja haiglas ei ole mul mitte midagi teha. Emme võib palju tahta, aga mina lähen homme kooli. Ja kavatsen seda teha ka järgmine nädal, kahe nädala ja kuu pärast. See. et ... see, mis juhtus, ei hakka segama minu rutiini. Lisaks veel kisakoor. Ma ei saa kohe maha jääda, kui ma alles sinna tulin ning praegugi pingutan, et teile järele jõuda." pidas neidis üsna pika monoloogi maha, hääl kergelt värisemas korraga nii vihast kui tahtmist nutta.

Õe viimased sõnad ajasid teda eriti marru. Well, fuck you, sistää~. "You don't say. Ma kindlasti praegu naeran siin sinuga ning jutustan sulle rõõmsalt, kuidas mu päev möödus." nähvas Lesley. "... ja ma ei käitu, nagu seda poleks juhtunud. See oleks mõtetu üritus ning kunagi hiljem tabaks see mind kaks korda hullemini. Kui ma teeskleks, nagu poleks seda juhtunud, oleksin ma teinud ettepaneku jätkata filmiõhtut, mis eelmine kord pooleli jäi.. või saadaksin su oma toast välja, ettekäändel, et ma tahan homseks koolipäevaks välja puhata. .. ma pole kunagi olnud teiste moodi ja seetõttu ei saa sa ka praegu eeldada, et ma käitun nagu teised. Mu rutiin aitab mul loodetavasti vältida iseenda kaotamist ja alla andmist.. ei politsei ega haigla puutu kuidagi sellesse, et mul kunagi parem hakkaks." jätkas ta oma lauset sosinal. Temple võttis õrnalt õe käest kinni, mis ümber tema põimunud oli. Ta ei tahtnud enam midagi öelda, ega teha. Kui Carmel kavatseb vait olla, siis olgu siin.. kui ei, saadab Les ta toast välja ja õpib oma asjad ikkagi ära.

Carmel lihtsalt ei suutnud vaadata ega kuulata seda, kuidas tema väike õde hoiab end nii kindlalt koos, samas kui tema enda põsed olid pisaratest märjad. Hea oli, et ta oskas hääletult nutta ja seisis Lesley selja taga. Ta lihtsalt seisis seal ja ta teadis ka, et ükskõik, mida Temple arvab, et ta teeb, siis vähemalt homme ta küll kooli ei lähe. Pärast seda muidugi küll. Ja ta ei peagi minema politseisse, et temal parem hakkaks. Sellega aitaks ta kinni pidada inimesed, kes võivad seda sama, mida nad tegid täna talle, teha kellegile teisele homme, nädala pärast, kuu pärast...

"Sellest võib palju abi olla," sõnas noormees, olles Jessica ära kuulanud. "Sa oleksid nõus vajadusel politseis tunnistust andma?" uuris ta koheselt. Woods'id ei jäta kohe kindlasti seda asja niisama.

"Mul ei ole neile muud rääkida kui seda, mida ma just sulle rääkisin, aga kui sa leiad, et sellest on abi, siis olen ma nõus," vastas Jessie. Kesiganes Lesleyt ka ära ei kasutanud, karistuse peab ta saama.

Lesley teadis oma õde piisavalt hästi, et ära taibata, millal ta on niisama vait.. ja millal ta nutab. Olgu see siis vaikselt või häälekalt. Neidis tõusis toolilt püsti ning tõmbas õe oma embusesse. "Sa seda ikka tead, et me peaksime vastupidi olema.. mina enda silmi välja nutmas ja sina mind embamas ja lohutamas.." lausus ta õele vaikselt, tema juukseid silitades. See oli üsna koomiline, mis tõttu ta näole muige venitas. "Minupärast nuta palju tahad. ... ... ... mul on ka valus.. palju valusam kui sul. Usu mind. Mul tõesti on valus. Aga kui ma laseksin emotsioonidel endas võimust võtta.. kui ma laseksin ennast praegu lõdvaks.. et ma võtan aja maha ja mõtlen asja enda jaoks läbi, et see mind ei kummitaks.. siis te jääksite hiljemalt kuu aja pärast minu täielikult ilma. Lõplikult. Niipalju ma ennast tean. Ennast aktiivsena hoides, kaitsen ma iseennast.. aga eelkõige teid. Ma tean, et teil on ka valus.. et ema ja isa vaatavad mind haletsevalt, kui ma peaksin alla minema.. et te kõik neate ennast põrgusse, et te minuga ei olnud ja seda ära ei hoidnud." rääkis Lesley vaikselt ja rahulikult, jutu lõpus ohates. "Ma võin minna politseisse ja haiglasse ning ma üldse ei imestaks, kui ema mind kuskile psühholoogi juurde saadaks.. ma võin igale poole minna, kuhu te mind iganes sokutate ja see teile hingerahu pakub... aga palun, palun.. palun ärge rebige mind mu rutiinist lahti." jätkas ta, nüüd pisarad temagi silmi tikkumas. Seekord ta ei hoidnud neid kinni.. ja lihtsalt nuttis. Koos õega.

Kuulnud Lesley sõnu ei saanud ka Carmel teisiti kui õrnalt muigama hakkas ja läbi pisarate isegi hetkeks naerda suutis. "Ma räägin emaga, et ta su koopainimese staatust muutma ei hakkaks ja laseks sul omi asju ajada. Aga ta on siiski ema ja seega see on paratamatu, et ta ülihoolivaks muutub ja sind ilmselt enam kuskile üksinda ei lase," suutis Melly läbi pisarate öelda. Ta hoidis lihtsalt enda õde embuses, seisis ja nuttis. Nuttis sellepärast, et maailm nii ebaõiglane on ja tema väike õed sellepärast kannatama peab.

"Sellest oleks kindlasti abi ja me võtame sinuga ühendust. Sa oled....Jessica vist?" pakkus noormees, sest kuidagi pani ta nime ja näo kokku. Tüdruk oli vist isegi mõned korrad nende juures käinud.

Jessica noogutas. Cecilia hakkas juba rihmast sikutama, tahtis temagi juba koju. "Aga ma siis lähen praegu. Nägemiseni!" lausus Jessie ning hakkas siis kodu poole liikuma. Päris kõhe oli nüüd ringi liikuda, aga tema õnneks ei elanud ta kuigi kaugel.