In the hands of a Devil

Täna oli olnudki see päev, mil Les esimest korda kisakooriga mingit otsest tegemist tegi. Ta oli läinud kohale. Seejärel toimus kiire tutvustamistseremoonia, mille ajal neidis vaevu suutis mingit õnnelikku nägu teha, et 'oi kui tore siin olla on' ja 'issand, kui tore teid kõiki näha on'. Kui see läbi sai, sättis ta ennast kuskile pingile või toolile istuma ja jälgis nende tegemisi üsnagi kriitilise pilguga. Ainukesed inimesed, kellele ta natukenegi rõõmsamat nägu tegi, olid Carmel ja Jessica, sest nendega oli ta reaalselt ka rääkinud. Aga kogu see kriitiline pilk tuli ainult sellest, et ta üritas enda jaoks läbi mõelda kogu selle kava ... kuigi poole ajast tüürisid ta mõtted sinnapoole, kui palju ta oleks suutnud selleks ajaks animesid vaadata ja mis põnevat seal toimuda võiks.

Kui trenn läbi sai, jäid Temple ja Carmel kahekesi sinna harjutama. Füüsiliselt ei tohiks midagi rasket olla, sest Les tantsib ju vahest. Mitte niisama trilla-tralla, vaid midagi, kus ilma füüsiliselt pingutama ei saa. Et ennast vormis hoida.. ja tantsimist mitte ära unustada.
Olnud terve kava suuremal või vähemal määral läbi võtnud ja vahepeal pooleldi ära surnud (arvutis eemalolemine tegi ta kohutavalt uniseks), otsustati ühiselt, et tänaseks võiks lõpetada, kuna ka väljas hakkas juba pimedaks kiskuma, ning tuleks koju minna. Ja et järgmine kord peab Lesley juba ka koos teistega harjutama. What a shame. Not fun at all. Talle meeldis see pealtvaataja roll rohkem.

Kuna Car pidi veel kuskilt läbi käima, otsustas Les vaikselt astuma hakata. Küll õde järgi jõuab. Too oli vist öelnud veel mingise täpsustava info, kuhu ta läheb.. aga neidis polnud seda lihtsalt kuulnud. Ja seal ta siis kõndis. Pimedas. Üksi. Väsinud. .. jahe oli ka. Jahe. Pole ime, et tal jahe oli, kui ta pärast trenni polnud raatsinud seda cheerleader' seelikut teksade vastu vahetada. Muidu oli OK, aga jalgadel oli jahe, mistõttu neidis ka sammu kiirendas. Spordikott tahtis õlalt maha vajuda.. öööüüääõõõ. Võiks kiiremini koju saada, pesus käia ja arvutisse.

And there goes the plan. Kaks ilmselgelt täis noormeest olid ta sisse piiranud. Või oli neid kolm? Nad ei olnud kohe kindlasti mitte Eastside'lt.. aga mida kuradit nad siis seal tegid? Les'le ei meeldinud see pilk nende silmis. Nende pilgud olid kui üks. Väljendasid ühte ja sama asja. Kättemaksuiha.. janu.. tema järgi. Ta ei pruukinud olla küll isik, kellele nad kättemaksu ihusid, aga see, et ta eastsider oli, tundus olevat rohkem kui küll.
"Noh, nukuke, kuhu minek?"[/b] uuris üks neist, seejärel huuli niisutades.
Lesley naeratas neile ebalevalt ning üritas neist mööduda. Well fuck that. Mitte kuskile teda ei lastud. Ja mitte midagi vastamata, seisis Les lihtsalt seal, neile näkku irvitades ja samal ajal vaikselt oma kotis kobades. Taskunuga tal ei ole.. goddamnit.. ta eeldas, et Eastside'l elades ei lähe seda vaja. Aga võta näpust. Kuradi kurat.. telefon.. kus on telefon. Viimane inimene, kellele ta helistas, oli Carmel.. seda ta teadis.. oli vaja üles leida telefon. Vaevalt tal nüüd helistada lastaks... aga.. ta saaks vaikselt kaks kord seda 'helista' orsmt nuppu vajutada. Carmel oli viimane, kellele ta helistas. Ta saaks uuesti helistada.. ja kõik oleks korras.. eks?

BUUUUT .. no! Varsti hakkas neid kahte selli häirima see, et Lesley midagi seal kotis sobras, mistõttu kott käest rabati ja eemale visati. FUCK! Nad sõimasid teda natuke ja irvitasid tema kallal. Ja kuna see irve ta näolt ei kadunud, said nad päris ruttu vihaseks. Ta nägi kahte enda ees.. aga seejärel krabas keegi teda juustest.. mis tähendas, et neid pidi olema vähemalt kolm. Ta üritas karjuda, et keegi kuuleks teda. Aga ta karjed summutati kuradi kiirelt.

Kõik mis järgnes, käis kähku. Ta veeti kuskile eemale. Ta teadis, et ta oli rannas.. Ta tundis, kuidas maapind kergelt ta jalge all liikus, kui ta üritas mingit tugipunkti saada. Kuhu kurat nad ta vaevad? Inimrööv? That would be fun. She would actually enjoy it. Aga, ei... inimrööv see ei olnud. Temple veeti selle ranna kõige vaiksemasse kohta. Need tüübid pidid olema kuradima hästi ette valmistatud, et nad selle koha üles leidsid. Seda on üsna lihtne leida, tegelikult, aga sellegipoolest teavad sellest üsna vähesed. Ainuke, mida ta tahtis hetkel, oli sellest neetud haardest lahti saada. Üsna tõenäoline, et ta ei ole neist kiirem, kuid ta on kergem. Hindamatu väärtus liival. Ta on hea jooksja.. ja kerge kaal annaksid talle liival hea edusaam. Rohkem tal vaja polegi.. saaks ainult sellest haardest lahti.. tal tasuks vaid esimese ettejuhtuva majani joosta ja see kõik oleks läbi enne, kui alatagi saab. Les üritas rahulik püsida. Pea kainena hoida. Mitte paanikasse sattuda. See on viimane, mida vaja läheks.

Aga tema ilus üritus ja kena plaan.. neil polnud algusest peale mingit mõtet, sest nii, kui nad sihtkohta jõudsid, tõmmati tal seelik koos püksikuteg alla ja... Inimrööv, huh? .. nope. Puhas vägistamine. Füüsiline ärakasutamine enda huvides. Ta teadis, et neid oli seal kolm.. aga vaid üks neist kasutas teda ära. Selles oli ta kindel, et vaid üks neist. Olgugi, et kõik tajud olid tal justkui välja lülitatud. Ta küll üritas vastu hakata, aga mingit tulemust see ei andnud. Ta sai ise lihtsalt rohkem haiget ... aga midagi pidi juhtuma, et nad sealt kuradima kiirelt kadusid. Kogu see värk, ei saanud üle 10 minuti võtta. Kohe kindlasti mitte. Aga Les' jaoks tundus see kui terve igavik.. eriti see viimane osa.. fuckity fuck. Kui nad ära läksid, tiris ta seeliku ja püksid tagasi üle,ennast seejärel sinna kerra tõmmates, looteasendisse, põimides käed tugevalt ümber põlvede ja need võimalikult keha vastu tõmmates.

Carmel võiks tulla.. Carmel. Carmel. CARMEL. CARMEL. CARMEL! "Carmel.." sosistas ta vaikselt enda ette, lastes viimaks pisaratael voolata. Ta oli .. šokeeritud. Ta tajud, ei kuulmine, haistmine, ega nägemine töödanud õigesti. Kõik oli nii ähmane.. ja.. keegi võiks tulla ja ta siit ära viia.. kuskile mujale. Ära. Külm on. Külm. väga külm..

Jessica oli pärast kisakooritrenni kohe riided ära vahetanud ja koju läinud. Kodus ootas teda aga peaaegu tühi maja ja kuna tal riided juba seljas olid, kästi tal Ceciliaga jalutama minna. Tema teekond saksalambakoeraga viis mööda promenaadi ranna sinna ossa, kus tavaliselt rahvast ei liigu. Jessiel ei olnud täna tuju koera järelt koristada. Promenaadil jalutasid talle vastu kolm kutti, keda tema küll varem näinud polnud. Üks neist naeratas talle meelalt, ent kõik kolm ehmusid, kui Cec nende peale haukuma hakkas. Promenaadilt alla liivale keeranud ja metsa poole jalutanud, kuulis Jessie vaikset nutmist. Ei läinud kaua, kui ta aru sai, kust täpselt see nutt tuleb ja kelle nutt see on. Jessica läks mõne kiirema sammuga verivärske kisakooriliikme juurde ja istus tema kõrvale, kästes enne seda Cecilial paigal püsida. "Miks sa nutad?" küsis Jessica tüdrukult, võttis enda tagi seljast ja asetas selle Lesley õlgadele. Tütarlaps värises hagu haavaleht kerge tuule käes. Jes ei teadnud, mida teha. Helistada Carmelile ja öelda, et ta siia tuleks? Võib-olla on pärast trenni juhtus nende vahel midagi ja Les ei taha teha praegu näha. Või peaks Lesley koju viima? Jessie pole kunagi suurem asi lohutaja olnud ja ta täitsa kardab neid olukordi, kui ta seda tegema peab, kartes asja veel hullemaks ajada.

Lesley ehmus kergelt, kui ta kuulis kedagi. Jessica, right? Jessica came. Ta üritas küll mitte nutta.. jumala eest.. mitte nutta.. aga mida rohkem ta püüdis, seda rohkem hakkasid pisarad voolama. Mõne aja pärast suutis ta siiski veidi rahuneda, aga vastust oma küsimusele Jes ei saanud. Ta ei kujutanud ette, kuidas ta peaks ütlema Carmenile, et ta vägistati.. veelvähem oskaks ta ennast näha ennast seda Jessicale ütlemas. Jakk, mis Jes talle ümber õlgade oli asetanud, pani teda alguses võpatama, kui see teda puudutas. Aga kui Temple aru sai, et see endast mingit ohtu ei kujuta, tõmbas ta jaki tihedalt vastu keha. Justkui lootes, et see mingit kaitset pakub.. mingisugustki. Peagi ajas ta ennast istukile ja vaatas Jes'le otsa. Ta pilk oli täiesti abitu.. the fuck ta nüüd tegema peab? "Carmel.. kas sa Carmeli saad kutsuda? .. palun, Jessica.. palun.." palus Les, olles veelgi rohkem rahunenud. Aga nii, kui ta oma lause lõpetas, hakkasid pisarad taas voolama, mistõttu ta oma näo võimalikult ruttu Jes' jaki sisse peitis.

Jessie ei mõistnud üldse, miks Les nutab ja kuna too ka midagi ei seletanud, tundis Jes end üsna nõmedalt, kuna tal oli nii kurb näha väikest Lesleyt nutmas. Ta oleks tahtnud teda kuidagi aidata. "Jah, ikka," lausus Jessica ja koukis taskust telefoni ning valis kisakoorikapteni numbri. Telefon andis märku kutsumisest.

Kui Jessica Carmel' numbrit valis, leidis Les selle hea hetke olevat ja põimis oma käed üsna tugevalt ümber tema. Tal oli kohutav hirm siia üksi jääda. Ta värises külmas ja hirmust. Nuuksed ei vaibunud, samuti jätkasid pisarad voolamist. Kui Les oleks olnud võimeline rääkima, oleks ta korrutanud kahte lauset : Ära jäta mind siia. Ma kardan.

Carmel oli pärast trenni paari tüdrukuga kinno läinud. Kuna tegu oli eislinastusega ei olnud pileteid rohkem saada ja Melly pidi Lesley üksinda koju laskma. Jalutuskäik ei olnud ju tegelikult pikk ja tänavad olid alati valgustatud. Car oleks hea meelega talle enda autovõtmed andnud, aga sellel väikesel õel ei ole ju lube veel ära tehtud. Seega ei jäänud Carmelil muud üle kui ta üksinda ära lasta.

Lesley õnneks oli tüdruk kogemata enda mobiili sisse jätnud ja sai seega kõne vastu võtta. Kuna ümbritsev rahvas nurises selle kõne üle, jalutas Carmel saalist välja. Tänu filmile ei olnud ta Jessica jutust mitte midagi aru saanud ja palus tal nüüd kõike korrata.

Jessica pani enda käe Lesleyle ümber, kui too üsna kramplikult tema külge klammerdus. Mis temaga juhtus, et ta niimoodi kardab? "Lesley nutab rannas siin praegu minu kõrval tule siia promenaadi lõpus siis näed tule ruttu," vuristas Jessie, saamata ise ka päris täpselt aru, kas nendest sõnadest arusaadav lause kokku tuli. Loodetavasti sai Car aru vähemalt sellest, kuhu ta tulema peab.

Carmel tõmbas endale käigu pealt mantli selga ning väljus kinost. Hea, et ta autoga oli. Muidu peaks veel tükk aega jalutama. Visanud enda mobla kotti ning otsinud sealt välja enda autovõtmed, avas ta enda musta audi uksed ning istus sisse. Promenaadini jõudmiseks ei kulunud tal rohkem kui kümme võibolla viisteist minutit. Parkinud auto täitsa promenaadi lõppu, väljus ta autost, kuid jättis tuled põlema, et randa valgustada. Ta ei pidanudki kuigi kaugele minema, sest leidis Jessica ja Lesley kiiresti ülesse. "Hei-hei, Temple," lausus Car hellalt, asetades enda käed ümber noorema õe, kes külmast ja nutust täitsa vappus. "Ma olen siin, kas tahad koju minna?" esitas Mel ilmselgel küsimuse. Hinnanud enda õe seisukorda, tundus üsna mõtetu üritusena küsida, mis juhtus.

Kuna Les oli oma silmad sulgenud ja pea vastu Jessica't toetanud, siis õe saabumine oli a bit of a surprise. Ta oli küll kuskil tagumistes ajusagarates kuulnud, et mingi sõiduk tuli mingi ka neid samme liival, samuti ka oma õe sõnu.. Aga kui keegi teda puudutas, pääses ele kiljatus valla. Ta võpatas silmnähtavalt, seejärel veelgi tugevamini Jessie' külge klammerdudes. Alles mõne sekundi pärast taipas neidis, et ta õde, Carmel, oli see, kes teda .. umn. puudutas. Seejärel vabastas ta Jessica oma haardest, lastes kätel enda kõrvale liivale vajuda. Küsimuse peale, kas ta tahab koju minna, neidis noogutas. Koju.. palun.. kohe.. koju. koju..

Carmel võpatas enda õe kiljatuse peale ning tõmbus tagasi ja samal hetkel lõi ta ka kõik poolikud otsad kokku. Ta ei pidanud just geenius olema, et aru saada, mis Lesley'ga juhtunud oli. Tal oli paar aastat tagasi sõbranna olnud, kes oli sama asja üle elanud. Pärast kolme kuud võpatas ta endiselt kui keegi tema seljataha astus või ilma ette hoiatamata rääkima hakkas või teda puudutas. Nüüdseks on tüdruk aga Arizonasse kolinud ja elab seal juba normaalsemat elu jälle. Ilma hirmuta.

Carmeli silmadesse tahtsid pisarad tulla, aga ta lihtsalt ei lasnud neid välja. Ta pidi tugeva ja kindlama näima nagu alati. Kuigi seesmiselt õõnestas teda süütunne. Tema oli enda õe üksinda pimedasse välja lasknud. Üksinda. Miks ta ei oleks võinud sellest totakast kinost loobud ja nad oleksid koos autoga koju läinud. "Lähme," sõnas Car kindlalt kuigi tema hääl värises, "Jes, ma viskan sinu ka ära," sõnas ta sõbrannale. Hullult ta lasebki tal üksinda koju jalutada. Ta peaks hull olema. Ettevaatlikult asetas Melly enda käe ümber õe, et teda püsti tõsta ja auto juurde viia. Lasnud õel taha istuda, hõivas ta ise juhikoha.

Jessie aimas, mis juhtunud oli, aga ta ei hakanud oma kahtlustele hetkel kinnitust otsima. Talle meenusid need kolm kutti, kes temast enne möödusid. Eriti värskelt oli tal meeles ühe kuti meelas naeratus. "Ma pean Ceciliaga jalutama," lausus Jessica. Ta ei saa lasta koeral kannatada. Pealegi tundus, et need kutid koertega sina peal ei ole, vähemalt Ceciga mitte, niiet Jessica ei kartnud, et temast järgmine ohver saab.

Kui ta püsti sai, võttis ta õlgade ümber Jes' jaki ära ja ulatas selle neidisele tagasi. Ta kummaradas kergelt ettepoole, näidates natukenegi oma tänulikkust, ning auto poole ta läks. Kui ta autosse sai, tõmbas ta ennast istmele samamoodi kerra, nagu ta oli enne liival olnud.

Kuna Jessical oli tõesti koer, siis oli tal võibolla tõesti eelis. Ja kuna tüdruk oli nii kindel, et jalutab koju, siis ei jäänud Carmelil muud üle. Ta pani võtmed süütesse ning sõitis otse koju. Terve tee viskas ta aeg-ajalt peeglist pilke enda õele. Teine oli nii hirmunud, külmunud ja seda oli lihtsalt valus vaadata. Viimaks autoga maja ette keeranud, lülitas ta mootori ja tuled välja. Astunud sõidukist välja, avas ta tagumise ukse. "Me oleme nüüd kodus," andis ta Lesleyle vaikselt teada, ulatades talle enda käe, et ta autost välja aidata.

Lesley teadis täpselt, et nad kodus on. Mõttes oli ta ise roolis. Ta teadis väga hästi, kuidas sealt koju saab ja kust kaudu Car kõige tõenäolisemalt läheb, niiet kui autouks avanes, oli ta sealt autost nii kiiresti läinud, kui vähegi sai ning peaaegu, et jooksujalu toa poole minemas. Uks oli lahti. Vanemad olid kodus. Mitte midagi ütlemata jooksis ta omas tuppa ning väga vähe oli puudu ukse paugutamisest. Kujundlikult öeldes olid tal sekundiga riided seljast ja prügikastis ning samakiirelt oli ta dušši all ja lasi parajalt kuuma veel mööda keha alla voolata. Ta keeras veesurve nii tugevaks kui vähegi sai, et veekohin ta nuuksed summutaks. Ja ta nuttis. ja nuttis. ja nuttis.
Kui keegi tahaks ta tuppa tulla, saaks ta seda vabalt teha, sest ust neidis lukustama ei hakanud. Tegelikult ta eeldaski, et Carmel ta tuppa tuleb. Koos tünni rohelise tee, suure paja kummikommide ning riidekapiga, mis on pitsasid täis.

Kui Lesley majja tormas, jäi Carmel veel välja. Ta võttis enda koti, sulges auto ukse ning lukustas sõiduki. Surunud käed sügavale mantli taskusse ja viinud silmad maha, jalutas ta hoonesse. Üleriided kiirelt seljast ja saapad jalast. Kuigi ta oli enam kui kindel, et Temple seda ei soovi, läks ta otse joones söögilaua juurde, kus ülejäänud pere rahulikult õhtust sõi. Mel jalutas otse ema juurde ning praktiliselt kukkus talle kaela, hakates jahuma sellest kui kahju tal on ja, et see kõik on tema süü. Suutnud viimaks enda tütre maha rahustada, suutsif nad temalt välja pinnida ka selle, millest jutt käis. Vanemad tahtsid kohe politseisse helistada, arstile minna ja ülesse Lesley juurde minna, aga Carmel keelas selle täielikult, andes teada, et tahab ise õega rääkida.

Olles Lesley kõrval kaksteist aastat kasvanud, teadis ta täpselt, mida tüdruk tahta võiks. Tassi täie rohelist teed sai ta kindlasti. Ka paki kummikomme ja küpsiseid suutis Car kapist ülesse leida, kuid pitsa asemel pidi tema väike õde leppima ema tehtud spagettidega juustu-kana kastmes. Need kõik kandikule asetanud, jalutas tüdruk ülesse. Ta koputas õrnalt enne sisenemist uksele ning astus siis sisse.