Skipping classes

Jason muigas kergelt kui Sierra ennast tema haardest välja vingerdas ja voodist välja tuli. Ka enda jalad üle voodiserva visanud, tõusis ka Tommie püsti, kõndides neidise juurde. "Seda ütlevad inimesed ka šokolaadi kohta, aga ometigi sööb mõni meist siin seda vahet pidamata. Seega häid asju pole kunagi liiga palju ja ükskõik kui palju neid tarbida, on nad alati kasulikud," kallutas ta enda pead küljele, jäädes Sierra ees seisma. Tema käed vajusid õrnalt neidise puusadele, andes tüdrukule võimaluse kas samm tahapoole astuda või sootuks lähemale tulla.

"Kas keegi loeb meist siin minu suutäisi või?" kergitas Sierra enda kulme, vaadates poisile otsa. Selleks pidi ta muidugi enda pead õige natuke kuklasse ajama. Tüdruk ei olnud just kõige lühem enda vanuse kohta, aga Jason oli küll päris pikka kasvu. "Seda kasulikkust me veel vaatame..." sõnas tüdruk, asetades enda käed ümber Jasoni kaela, pannes nad sõrmseongusse.

"Ei, aga suht raske on mitte märgata seda hetke, kui šokolaad korraga otsas on ning alles on ainult tühi krabisev paber," muigas Jason, kallutades kergelt pead kõrvale. Tundnud Sierra käsi ümber enda kaela, tõmbas ta neidist endale natukene lähemale. Kummardanud tema kohale, kinkis Tommie talle õrna sooja suudluse.

Sierra lasi selle lause enda kõrvust mööda ning muigas vaid õrnalt, saades peagi sooja suudluse osaliseks. Hoides endiselt käsi ümber poisi kaela, vaatas tüdruk enda pruunide silmadega talle otsa, "ma ei tea küll, mis kell on, aga ma pean mingi aeg tagasi kooli minema. Pean enda tutori kohustusi täitma," lausus Melody üsna vaikselt, sest tal oli siin toas nii hea olla ja välimine maailm ei kutsunud kohe üldse.

Jason vaatas samuti Sierrale otsa, jälgides tema tumedaid silmi. Pruun ja roheline - nende silmavärvid sobisid hästi kokku. "Mina ka. Mul on mõned seeniorid, kes vajavad keemias ja matas natukene abi ja samuti ka mõned nooremad," muigas Jas. Tore on olla abiturient, kõik on sinu jaoks lapsed, peale õpetajate muidugi. Kõigile, peale nende, saad sa ülalt alla vaadata ja õpetada. "Aga kas sa kavatses nii minna - kõigest ühe t-särgi väel ja käed ümber minu naelutatud. Tead tüdruk, sa oled vahel täitsa nagu minu enda isiklik kaan, kes kord juba kinni on ennast imenud ning enam lahti ei lase," naeratas Tommie.

"Siis peame liigutama," lausus Sierra, hammustades õrnalt alahuulde. Kohe üldse ei taha minna, aga ei tohi enda kohustusi unustada. "Jamh. Just täpselt nii ma lähengi," noogutas tüdruk tõsiselt, "ma arvan, et poistele kindlasti meeldiks," turtsatas Sierra, võttes enda käed noormehe ümbert ära ja astudes mitu sammu tagasi. "Ma võin sinust eemale ka hoida, pole probleemi," lausus tüdruk, jalutades poisist mööda voodi juurde, kust haaras enda teksad, tõmmates need endale jalga. Kuid poisi särk jäi küll temale, meeldigu see talle või mitte. Selle peale tõmbas ta lihtsalt enda eest lahtise kampsuni.

Tommie suust kostus õrn turtsatus Melody sõnade peale. Ta jälgis tüdrukut tähelepanelikult, suul õrn muie. Jason ristas käed rinnal, kui Sierra temast mõned sammud eemale astus ja endale teksad jalga tõmbas. Ilmselgelt neidis noormehe särki tagasi ei anna, mis tõttu suundus Jas hetkeks enda kapi juurde, avades selle ja võttes puhta tumeda t-särgi, tõmmates selle üle pea endale selga. Sinna peale enda ruudulise triiksärgi tõmmanud, võttis ta voodi kõrvalt laualt telefoni, kõndides ukse juurde, toetades ennast õlaga vastu seda.

Sierra tõmbas veel käega läbi enda juuste, kontrollis, kas kõik on ikka olemas ja jalutas siis ukse juurde, keerates selle lukust lahti. Täna ärgu Jason enam ühtegi musi oodaku. Ise ta seda tahtis. Nüüd kannatagu. "Lähme?" küsis Melody kelmikalt naeratades ja siis toast välja astudes, et alumisele korrusele minna ja endale riided selga tõmmata.

Jason astus sammukese tagasi, tõmmates ukse lahti kui neidis selle lahtilukustas. Melody järel kõndis noormees trepist alla. Nagist enda tagi võtnud, tõmbas poiss selle endale selga, sidudes jalga enda tumedad nahast ketsid, millega kannatas vägagi edukalt ka talvel käia. Kindad kätte surunud, lukustas Jason lahti ka välisukse, võttes samal ajal tagi taskust majavõtmed, et uks enda järel ka lukku keerata.

Sierra väljus Jasoni järel hoonest ning sammus juba auto juurde, jäädes ootama, et noormees selle lahti teeks. Olles viimaks autos, võtsid noored suuna kooli juurde. Ja nii nagu ta lubanud oli - see päev Jason enam tema lähedust tunda ei saanud. See oli tüdrukule üks korralik iseloomu kasvatamine.

OT: LÕPP!