Let's Rock the World!

Brittanyl tarvitses vaid noormehe paari lauset kuulata, et aru saada, kellega on tegu. Ajanud end noormehe sülest maha, liikus ta ebakindlal kõnnakul kööki. Leidnud kapist ühe karbi kaheksa pitsiga, külmikust sidrunit, soola ja üks tekiila pudel, mis veel täiesti puutumata oli. Selle kõik ühele kandikule asetanud, vaarus ta läbi rahvamassi ja asetas need siis diivani ette lauale. Sayerile sõnagi lausumata, valas ta kõik kaheksa pitsi täis, millest neli asetas enda ette ja neli asetas noormehe ette. Sidruni lõikas ta väikesteks sektoriteks ja jäi siis Say mobiili kõne lõppu ootama. No kaua võib....

"Homseni," lausus Jessie veel ja lõpetas kõne. Well, tuleb end ise lõbustada. Jes asetas oma telefoni kapile ja võttis läpaka ning hakkas Interneti avarustes ringi vahtima. Midagi targemat tal teha ei olnud.

Sayer katkestas kõne ning surus mobiili tagasi enda taskusse. Tema pudel oli muidugi selle ajaga tühjaks saanud. Wonder why...Ta silmitses enda ette asetatud klaase ja viis enda silmad siis Brittanyle, "kas sa tõesti leiad, et su alkoholiringes on veel liiga vähe alkoholi?" esitas Say tüdrukule küsimuse ja ta mõtles seda täiesti tõsiselt. Ta oli juba piisavalt täna joonud.

"Mhm," noogutas tüdruk, "ega kui sina ei taha, siis ma võin kellegi teise ka otsida ju," lausus Brittany, kasutades kergelt flirtivat tooni. Vahel võis ju...Ta vaatas ootusärevalt Sayerile otsa, oodates mida ta siis nüüd otsustab. "Kuule me tegime seda ju vanasti kogu aeg," keelitas Britt, "pealegi üks kord ei tapa ei sind ega mind maha," lausus tüdruk.

Sellest ühest korrast sai muidugi teine ja kolmas ja neljas jne. Seda sellepärast, et Brittany sai esimesed kaks korda pähe ja ei olnud nõus sellega leppima. Nii kasvas aina võidu joomiste arv kuni pudel viimaks tühi oli ja nad mõlemad päris korralikult täis olid. Say viskas end diivanile lösakile ning silmitses lage, mis talle viimasel ajal nii kalliks tegevuseks oli saanud.

Nii ta tõesti läks. Mis teha, kui Brittany ei ole harjunud kaotama ja seda eriti veel Sayerile. Kuna diivan oli vahepeal vabaks saaud, siis viskas Britt noormehe sülle ühe padja ja sai nii diivanile pikali visata, toetades enda pea noormehe süles olevale padjale. "Oeh, head vanad ajad tulevad meelde," ohkas Britt nostalgiliselt.

"Mhm," mõmises Sayer midagi ebamäärast, asetades enda ühe käe ümber tüdruku. Selle suure alkoholi joomise ja pidutsemise peale oli talle kerge väsimus peale tulnud. Koju ta igastahes enam minema ei hakka, see oli talle juba ammu selgeks saanud. Otsinud taskust välja enda suitsupaki, pani ta sealt ühe tobi põlema ja tõmbas seda aeglaselt, pakkudes seda ka Brittanyle.

Britt keeras end sellili ning võttis suitsu noormehe käest vastu. Ta ei suitsetanud muidu, aga pidudel olles kippus talle see meeldima ja siis suitsetas ta hea meelega. "Muideks," sõnas tüdruk, puhudes õhku ilusa suitsujoa, "ma tunnen 'meist' mõnikord puudust. Nagu meist paarina, mitte sõpradena. Või noh, sõpradena ka," muutus tüdruk korraga väga avatuks ja emotsionaalseks. Võtnud tobist ühe mahvi veel, ulatas ta selle Sayerile tagasi.

Sayer kortsutas tüdruku sõnade peale vaid enda kulme, võttes suitsu taaskord enda kätte. "Ja mina veel mõtlesin, et sa vihkad mind enda elupäevade lõpuni," pööras noormees tüdruku sõnad kohe ümber naljaks. Ega talle sellises olekus nagu nii need sõnad väga kohale ei jõudnud. Ja kui olekski jõudnud, ei oleks need talle midagi tähendanud, sest tal oli nüüd Jessica.

"Mhhh," ei olnud Britt ilmselgelt noormehe sõnadega rahul, "kas sa tead, et su neliteist on endiselt mu alaseljale tätoveeritud," muigas tüdruk kavalalt, haarates suitsu Sayeri sõrmede vahelt taas endale. Nii oli hea olla. Ta peaaegu ei pannudki tähele seda, mida ümbritsev rahvas seal peol tegi. Temal oli praegu Say ja sellest piisas.

Neliteist? Ahjaa....poisi särginumber, mille Britt kunagi ammu enda alaseljale tätoveeris, lubades selle muidugi suure kisaga esimeses tattoo-salongis eemaldada lasta, kui nad lahku läksid. Seda ilmselgelt ei juhtunud. "Väga huvitav," tõdes Sayer, röövides enda suitsu tagasi, kuigi see oli juba nii lühike, et järgmisel hetkel lendas see tuhatoosi, mis kuskilt diivani lauale oli tekkinud.

Korraga ajas Brittany end istuli nagu talle oleks meenunud midagi eriti olulist. Enda jalad maha asetanud, tõusis ta püsti, kuid ta tegi seda liiga hoogsalt ja seetõttu pidi ta tuge otsima Sayer õlast. Enda tasakaalu jälle kätte saanud, kummardus ta noormehele lähemale ning sosistas talle kõrva, "ma lähen nüüd magama. Ja oleks ilus kui sa minuga ühined. Muidu saan ma veel selle Jessica-tüdruku käest pahandada, et ma su teiste tüdrukute kätte jätsin." Britt libistas enda käe poisile pihku ning tõmbas teda püsti.

Mar 19, 2012 16:50:00 GMT 2 @nessa said:

"No näed," sõnas Vanessa, hakates mehele alludes liikuma Birti toa poole, kus ta peagi rahus ja vaikuses mehe kõrval istus. "Kas ma ei ole niigi enamus ajast kahtlane? Kuule, Robbie, nii ei ole huvitav, kui sa mu siit ära viid," lausus Nessa lastes end sellili voodile, jalad üle voodiserva maad puudutamas. Asetanud käed enda kõhule, vaatas ta lage. "Kuuuuuule, miks sa minuga pärast seda suudlust üldse rääkinud ei ole?" küsis Ness. Paar promilli hinge alla, nüüd oli väga kerge selline teema ülesse tõsta. Homme nagu nii vastust ei mäleta ja vaevalt ka küsimust.

Roberti rohelised silmad jälgisid neidist, kui viimane ennast sellili voodisse viskas. Sellistel hetkedel meenutas ta psühholoogiline kõvasti mitme aasta tagust Vanessat, kes valas enda viha algul ühe koolikapi peal välja ning seejärel puistas enda südant Robbiele. Algul olid nad patsient ja arst, peagi muutusid nad sõpradest, siis headeks sõpradeks, aastatega parimateks sõpradest ning nüüd? Nad on endiselt väga head sõbrad, aga samas on seal ka midagi enamat, mida kinnitas suudlus nende kahe vahel, millele Nessa üldse kohe mitte vastu ei punninud tookord.
"Sa oled eriliselt imelik, mitte aga selline. See ei sobi sulle, mitte enam," vangutas mees pead. Ta tõusis voodiservalt, surudes käed teksade taskutesse ning kõndis aknani, mis ulatus maast laeni ja käis lahti, juhatades toasolijad väiksele rõdule. "Miks rääkida millestki, mis kergitas meis mõlemas ahastuse. Aga kui sa soovid sellest rääkida, siis ma olen valmis kuulama ja ka sõna sekka ütlema," pöördusid mehe rohelised silmad tagasi Vanessale.

Sayer jälgis tüdrukut arusaamatul pilgul kuni too tema kõrva äärde kummardus ja rääkima hakkas. Viinud enda hallikas-rohelised silmad Brittanyle, tõusis ta püsti, hoides endiselt tema käest kinni. Ta järgnes neidisele tema toa poole, kuid sinna jõudnud ja ukse avanud, leidsid nad eest Vanessa ja Roberti. Seega suundusid nad külaliste tuppa, mis veel õnneks vaba oli.

Brittany sulges nende seljatagant ukse ning viskas praktilislt kohe end voodisse pikali, sest tal oli tõesti tõsine uni. Kas liigne tekiila tarbimine võib seda teha? Ilmselt küll. Vähemalt sellele tüdrukule mõjus see küll nii. Ta eemaldas üsna loiult veel enda kingad ning sakutas endale siis teki peale.