Õhtul Musi oodates.

Jessica lappas vajalikke õpikuid laua pealt kotti. Sellega ühele poole saanud, läks ta garderoobi, kus ta trenniks vajalikud asjad kotti pani. Vannitoast haaras ta rätiku ka. Tänaseks päevaks asjad kokku saanud, võttis ta kapi pealt oma telefoni, viskas end voodile pikali ning hakkas ajaviiteks rallimängu mängima.

Sayer lõpetas enda suitsuga ning passis mõnda aega niisama väljas, ennem kui tagasi sisse läks. Võtnud üleriided seljast ja jalanõud jalast, kõndis ta aeglaselt Jessica toa poole. Avanud ukse, astus ta ruumi, sulgedes selle enda seljatagant. "Kas sa tõesti hakkad nüüd igakord solvuma, kui ma suitsetan?" küsis Sayer, toetades enda seljaga vastu ust. How did things get so messed up?

Jes ei tõstnud pilku, kui Sayer tema tuppa astus. Ta oleks seda teadnud ka siis, kui noormees poleks koos suitsuhaisuga saabunud. "Seni küll, kuni sa minu asemel suitsetamist eelistad," lausus Jessica, katkestamata oma mängu. Jessie ei tahtnud Sayerile mingi iluvidin olla. Ta tahtis olla esimene, kelle juurde Say jookseb, kui talle miski rõõmu valmista; ta tahtis olla esimene, kelle juurde Say oma murega tuleb; ta tahtis, et Say ei hoiaks teda nagu kristallkuuli, mida tuleb purunemise eest kaitsta. Jessie ei lähe pooleks, kui Sayer temalt tuge otsib.

"Jes..." lausus Sayer tüdruku nime, "sa tead väga hästi, et ma ei eelista suitsemist sinule. Ja ma olen korduvalt üritanud seda maha jätta. Mõnest harjumusest on lihtsalt raske loobuda," sõnas noormees, püüdes sälitada enda rahulikkust, mis tal viimasel ajal eriti välja ei tulnud. Say jäi lihtsalt vait ja silmitses Jessicat. Tundus, et maailmas ei ole piisavalt sõnu, et seletada seda kõike, mis poisi peas antud hetkel toimus.

Jessica sai raja läbitud ja ta pani mängu kinni. Ta asetas telefoni riiul-lauale ja heitis uuesti voodile kõhuli. Ta vaatas Sayle otsa. "Kui see su harjumus on, siis miks sa põhjendad seda sellega, et sul on raske aeg praegu?" küsis Jessie. Tema jaoks oli see täiesti arusaamatu.

"Kuidas sa aru ei saa, et sellised 'rasked ajad' lihtsalt lükkavad sind vanade halbade harjumuste juurde. Võta kas või mu isa," sõnas Sayer, lükates end ukse vastast lahti ning jalutades voodi juurde. Ta istus voodi servale ja keeras Jassica sellili. "Miks sa lihtsalt ei lase sellel minna?" lausus Sayer.

"Sest mul ei ole olnud selliseid raskeid aegu ja sellepärast ma ei saagi aru," lausus Jessie. Ta rääkis rahulikult, sest tema psühholoogist ema on talle alati rääkinud, et kui ise rahulikuks jääd, on suurem võimalus, et seda teeb ka vestluskaaslane. Jessica istus voodile rätsepistesse, kui Say ta selili keeras. "Millel minna?" küsis Jessie,"lihtsalt vaatan kõrvalt, kuidas sa ennast tapad, sest su sõbrad on mingitmoodi mingi gängiga seotud ja see on nende elu pea peale keeranud ja nüüd sina kannatad selle all, sest sa oled lihtsalt kõige hoolivam inimene, keda ma tean?"

Sayer viis enda hallikas-rohelised silmad tüdrukult uksele, tõmmates käega läbi enda niigi segamini juuste. "Ära hakka mulle loengut pidama suitsetamise kahjulikkusest. Ma kuulen seda niigi iga päev," sõnas noormees üsna neutraalsel toonil. "Ju siis on hoolivad inimesed mõeldud kannatama," turtsatas Say, vaadates tüdrukule otsa.

Jessie tõusis põlvili ja läks Say selja taha ja pani talle käed ümber kaela. Ta ohkas kergelt. "Anna andeks," lausus ta siis,"ma lihtsalt ei suuda sind kannatamas näha. Ma tahan, et sa õnnelik oleksid." Kui Sayer on õnnelik, on Jessie ka. Jessie toetas oma pea kuti õlale ja sulges silmad.

"See, et ma kogu aeg naerdes ringi ei käi, ei tähenda, et ma õnnelik ei oleks," lausus Sayer tüdrukule, asetades enda käed Jessica omadele, mis ümber tema kaela olid. "Sinu nägemine teeb mind alati õnnelikuks ja mulle ei meeldi see, et me viimase 24 tunniga nii palju vaielnud oleme," sõnas noormees täiesti ausalt seda, mis tema peas oli.

Jessica ei öelnud enam midagi, sest talle tundus, et kui ta veel midagi ütleb, siis lõpetavad nad üldse mõttetu tüliga. "Me peame liikuma hakkama," lausus ta pärast natuke aega kestnud vaikust. Jes avas oma silmad ja ronis voodist välja. Ta võttis laualt juukseharja ja tõmbas seda mitmeid kordi läbi oma niiskete juuste. Seejärel võttis ta voodilt oma telefoni ja surus selle taskusse. "Lähme," lausus ta veel, võttis oma kotid ja väljus oma toast.

Võib-olla oligi praegu selline lahendus kõige parem. Tundus, et nende mõlema kannatus oli katkemise äärel. Sayer noogutas ja tõusis püsti kui tüdruk enda juukseid kammis. Väljunud Jessica järel tema toast, jalutas ta trepist alla esikusse, kus endale üleriided jälle selga tõmbas ja jalanõud jalga pani. Oota, nad pidid ju tüdruku kasuisaga minema? Oijah.

Suht kohe tulid ka Albert ja Alena esikusse üleriideid selga panema. Kõik koos istusid nad Alena isa autosse. Ei läinud kaua, kui auto Tree Hill High parklas peatati. Junior ja Senior väljusid autost. "Ära siis unusta, et õhtul on teater," tuletas Jessie Sayerile meelde, kui nad koolimaja poole jalutasid.

Ausalt öeldes kui Jessica ei oleks seda Sayerile meelde tuletanud, oleks see tal täiesti meelest läinud. "Ei unusta," kinnitas Sayer tüdrukule, lisades selle kohe enda päeva kavva. Asetanud käe ümber tüdruku, astusid nad koolimajja sisse, olles valmis uueks koolipäevaks, mis on ilmselt sama üksluine kui kõik need eelnevad.

OT: Teema lõpp?

OT: Jap.