Õhtul Musi oodates.

Jessie pole kunagi eriline lohutaja olnud, veel vähem oskab ta olla seda siis, kui ta ei tea, kui tõsine olukord on. "No anna andeks, ma tahtsin vaid teada, kui tõsine tema koomaseisund on," lausus Jes kergelt ärritudes. Arstid pole sellest juttu teinud? See on tavaliselt üks esimesi asju, mida nad teevad, kui patsient kooma langeb, sest see annab nende lähedastele teada selle, kui tõsine on tema seisund ja kas nad üldse usuvad sellesse, et ta võib veel elama hakata normaalse inimesena. "Mina ei tunne teda, sellepärast saan," vastas Jessie Sayeri küsimusele.

"Kui tõsine?!" küsis Sayer üle, vaadates Jessicale endise uskumatusega otsa, "ta ilmselt sureb, aga keegi ei taha sellest rääkida, sest kui Daniel läheb, langeb järgmisena Lizzie, pärast teda Joe, siis millalgi Alex ja ilmselt ka mina. Aga mis see sulle loeb sa ei tunne ju neid. Nad on kõigest minu sõbrad, kellega ma praktiliselt terve oma elu koos olen olnud," pahvatas Say, tegemata väljagi sellest, et nad hetkel taksos istusid ja juht neile kahtlaseid pilke saatis. "Kas sa said vastuse enda küsimusele?" küsis Say, lastes end taas istmesse ning keerates enda pilgu aknast välja. Nad kõik hellitsid lootust, et ta tuleb sellest välja, aga iga mööduva päevaga muutus see aina ebatõenäolisemaks. Ja millalgi pidi tõesti see toimuma, millest Jessica rääkis, aga nad ei mõelnud veel sellele, sest see oli nende jaoks viimane võimalus kusagil kauguses.

"Fakt on see, et te kõik rahunete maha, kui Daniel koomast välja tuleb," lausus Jessie, taastades oma rahuliku hääle. Üks Say öeldud väide tegi tüdrukule haiget. Väga haiget. Et kui surevad kuti sõbrad, siis Jessica ei loeks nagu üldse? Et Jessica polegi seda väärt, et Sayer tema jaoks edasi elaks? Jes püüdis küll pisaraid tagasi hoida, kuid ta ei suutnud. Kas tema ei tähendagi Sayeri jaoks mitte midagi?

"Kui tuleb....ma ju ütlesin, et on suurem tõenäosus, et ta ei tule," sõnas Sayer, kuigi selle kõvasti välja ütlemine ei meeldinud talle. Talle ei meeldinud isegi mõelda sellele, et Danielit ühel hetkel enam ei ole. Nii ei saa olla, et üks noormees, kes just hakkab korralikku elu alustama lihtsalt sureb....Rahunenud aega mööda maha, keeras ta enda pilgu tagasi Jessicale. Märganud, et ta nutab, oli Sayer enda peale pahane, et nii ägestunud oli ja nende õhtu untsu keeras. Samas ei osanud ta ka näitsikule midagi öelda, sest ei saanud täitsa täpselt aru, mille peale tüdruk nutma oli hakanud. Sõnad lihtsalt voolasid ta suust välja ja tal ei olnud aimugi, mida ta talle öelnud oli. See justkui ei oleks tema olnud, kes rääkis. "Midaiganes ma sulle ütlesin, ma tõesti ei mõelnud seda tõsiselt. Aga ma arvan, et meile mõlemale on parem, kui ma sinu juurest üksinda koju lähen," arvas Say.

Jessie ei öelnud enam midagi, sest ta kartis, et kui veel midagi küsib, loeb Say sellest jälle välja seda nagu Jessical oleks suva, mis Say sõpradest saab ja nad läheksid tülli. Jes vaatas nuuksudes tänavaposte, millest nad möödusid kuni takso tema maja ees peatus. "Sa ei lahku siit täna minuta," lausus Jes,"tuled üles kaasa või ootad siin?" Jessicalei paistnud olukord sellisena nagu see parem oleks, kui Say üksi läheks. Kui nad asjad praegu nii jätavad, mõtlevad mõlemad end öö jooksul halliks ja hommikul ei leia nad sõnu, kui üksteist näevad.

Kuigi Rufus oli veendunud, et temast ei ole mitte mingisugust seltskonda, leidis ta et üksi koju minemine ei ole tõesti võibolla nii hea idee, kui see alguses paistis. "Mis me ikka edasi-tagasi sõidame, ma jään siis juba sinu juurde," pakkus Sayer. Antud hetkel ei huvitanud teda isegi tüdruku vanemad, kes seal olid. Või Alena või tema vennad. Say avas takso ukse ja võttis tüdruku koti endaga ühes kui sõidukist väljus ja Jessie maja silmitsema jäi.

Jessie maksis taksojuhile sõidu eest kena summa ja väljus autost. Teinud tiiru ümber auto, jõudis ta Say juurde. Jes võttis Sayeri käest kinni ja pigistas seda õrnalt. Tema silmadest ei jooksnud enam soolast vett, aga tema silmade järgi sai siiski öelda, et tüdruk on nutnud. Jessie võttis taskust võtmed ning kõndis välisukse suunas. Selle avanud, lasi ta Say esimesena tuppa, lastes kuti käest lahti. Jessica võttis jalanõud ja jaki seljast ning kõndis otsejoones oma tuppa. Seda küll vaja polnud, et keegi tema pereliikmetest näeks või häälest aru saaks, et ta nutnud on.

Sayer asetas tüdruku koti selleks ajaks maha kui ta enda jalanõud ja üleriided eemaldas. Haaranud koti endale kätte, järgnes ta Jessicale ülesse tuppa, kus selle kapile asetas. Tõmmanud käega läbi enda juuste, vaatas ta tüdrukule otsa. Nad olid just maha pidanud enda esimese vaidluse ja Jessie oli pisarates. Sayer jalutas tüdruku juurde ja asetas ettevaatlikult enda käed ümber tema, tõmmates ta tugevalt enda vastu. "Vabandust. Ma ei tahtnud sulle enda sõnadega haiget teha," sõnas ta vaikselt, "see teema on lihtsalt...," Jessie sai aru küll.

Jessie peitis oma näo Sayeri rinnale. "Ma saan aru, kui raske see sinu jaoks on, aga see ei anna sulle õigust unustada seda, et mina olemas olen," lausus Jessica. See on nii, et inimesed kipuvad unustama seda, mis on hea, kui midagi halba juhtub, tehes niimoodi kõrvalejäetule haiget. "Aga ma ei süüdista sind, ilmselt oleksin ma pidanud selle küsimuse sulle teisiti esitama," lausus Jes. Ilmselt sellisel kujul, et kui palju arstid lootust annavad. Jessica otsekohesus lõi lihtsalt vale koha peal välja. Kas tuletada Sayerile meelde, et ta lubas Jessiel õppida aidata? Jes ei raatsinud, see tähendaks seda, et ta ei saaks enam natuke aega Say käte vahel olla. Aga nende käte vahel oli hea olla. See tunne, et keegi, keda sa armastad, armastab sind, on kirjeldamatu.

"Ma tean..." sõnas Sayer tasa. Tegelikult oli Jessica lihtsalt valjult välja öelnud selle, mida keegi neist ei tahtnud öelda lootuses, et kui sellest ei räägita, siis seda ka ei juhtu. Tüdruk oli lihtsalt poisile ette andnud reaalsuse, mida ta kuidagi vastu ei tahtnud võtta. Aga see ei andnud talle õigust ärrituda. Say ei teadnudki lõpuks, kui kaua nad seal niimoodi seisnud olid, kui ta viimaks käed tüdruku ümbert eemaldas ja talle otsa vaatas, "kas teeme nüüd su kodusedtööd ära?" küsis noormees, kergelt köhatades.

Damn, Sayeril olid kodutööd meeles. Need tundusid korraga nii tähtsusetud, Jes oleks tahtnudki terve ülejäänud õhtu Say käte vahel olla. "Jamh, kodutööd.." lausus Jessie. Ta võttis laua pealt oma õpikud ning istus nendega diivani peale. "Bio on savi, selle ma saan enne tundi läbi loetud," ütles Jessica ja tõstis bioloogia õpiku tagasi lauale,"ja matas olid...mingid ülesanded." Jessica ei mäletanud tunnidteemadki ja ta ei kirjutanud üles ka. Aga Sayer on ta pinginaaber, ehk ta mäletab..ja mitte ainult ei mäleta, tüübil on raudselt kõik tehtud ka juba. "Mäletad sa, mis siit teha jäi?" küsis Jessie õpikut lapates.

Sayer muigas kergelt tüdruku hääletooni peale. Tundus, et kodutööd ei olnud tema lemmikud. Noormees jalutas otse diivani juurde ning istus sinna maha, võttes tüdruku käest matemaatika õpiku, et seda natuke lehitseda. Ega tal nad ülesande number täpselt peas ei olnud, aga ülesanne ise pidi tuttav tulema. Lapanud mõned lehed edasi, asetas ta raamatu tüdruku ette tagasi, osutades sõrmega ühele ülesandele. "Saad sellega hakkama või vajad abi?" küsis Say, asetades enda käe tüdruku seljataha diivani seljatoele.

Jessie luges ülesande läbi. "Okei, antud on ruutfunktsiooni tuletis, leia ekstreemum," võttis Jes terve ülesande ühe lausega kokku. Ta toetas pea vastu kuti kätt ja vaatas talle otsa:"Mis asi on ekstreemum?" küsis ta siis. Ülesanne oli kohutavalt lihtne ja Jes ei saanud aru, et ta peab lihtsalt antud tuletise nulliga võrduma panema ja saadud x'i võrrandisse asemele panema, et y kätte saada - saadud y ise ongi ekstreemumiks.

"Ma ikka ei saa aru, mida sa seal tunnis teed," vangutas Sayer enda pead, "ekstreemum on funktsiooni kas maksimum - või miinimumpunkt," lausus noormees, vaadates Jessicale otsa, veendumaks, et too ikka sai aru, mida ta talle rääkis. "Ja nüüd lihtsalt leiad tuletise, paned selle nulliga võrduma, ja x'i paned võrrandisse asemele ja saadki y ehk ekstreemumi kätte," seletas Say.

Jessica muigas. "Mata õps on täitsa kobe onkel, aga tema välimusest ei piisa, et ma suudaks sinu jõllitamise asemel oma tähelepanu tahvli ees toimuvale koondada," seletas Jes, miks ta matast midagi ei jaga. "Eeeee,,tuletis on antud ju," ei taibanud Jes, mis tuletise ta leidma peab. Misasjad need miinimum- ja maksimumvärgid on?