Õhtul Musi oodates.

Sayer seisis bussijaamas täpselt valgusvihu all, selg toetumas hoone välisfassaadile ja pilk suunatud lennujaamast tuleva bussi platvormile. Väljas oli juba pime ja kellaaeg hiline. Jessica pidi iga hetk New Yorgist tagasi jõudma ja noormees ootas teda juba kannatamatult. Jessica pidi küll ilmselt kohale tulema koos Alenaga, aga poisil oli kavas ta täna õhtuks endale röövida. Nii palju kui ta oli Alenaga mõned korrad Jessica juures rääkinud, tundus ta mõistlik tüdruk. Võibolla natuke liiga lihtsameelne Sayeri arvates, aga igati sõbralik ja tore. Tree Hillis toimus hetkel lihtsalt nii palju ja ta igatses neidu, mis siis et ta oli ära ainult kaks-kolm päeva. Noormehe mõtted oli kogu aeg kas Danielil, Lizardil või Jessical, kuid ta ei saanud neist kellegiga rääkida. Daniel oli endiselt teadvuseta, Liz käis ringi nagu elav surnu ja see tegi poisile endale haiget, näha teda sellises olekus ja Jessica oli ära. Vähmalt mitte enam kauaks. Kõikide nende mõtete peale ohkas Say raskelt, toetades enda pea vastu seina ning sulgedes enda silmad. Lisaks sellele kõigele oli Say jälle suitsetama hakanud. Ka praegu siin niimoodi seistes hoidis ta käes koni, millest vahepeal mõne mahvi tõmbas. See rahustas teda täpselt nii nagu mõned kuud tagasi kui ta suitsetas nagu korsten. Sayer arvas ise, et see on lihtsalt hetkeline ja pärast seda kõike suudab ta suitsetamise taas maha jätta.

OT: Jessica

Jessical ja Alenal oli koos New Yorgis väga tore. Jes sai seal ka veidi seda aega meenutatud, kui ta seal ise elas. Ta oli siis aasta vanem kui Alena praegu, samas, Alenal on sünnipäev ka üsna varsti. Saab neliteist. Naga, mis naga, aga oma vanuse kohta on ta üllatavalt täiskasvanulik, vaatamata sellele, et temas on palju lapsikust. Pubekas. Naerdes tulid Jes ja Lena bussi pealt maha, meenutades ühte seika, mis neil nädalavahetusel oli. Sayd nähes jäi Jessica koheselt vait. Jessie ei teadnud, et noormees talle bussivastu tuleb, aga mitte see ei pannud teda vaikima. "Võta takso ja mine koju," lausus Jes kasuõele, ise kõndis ta Sayeri juurde. Sõnagi lausumata võttis ta noormehelt suitsu käest, kustutas selle lähedaloleva prügikasti ääre peal ning viskas selle ära. "Räägi," käskis tütarlaps, lastes spordikotil maha vajuda. Midagi oli valesti, Sayer jättis ju suitsetamise maha. Midagi pidi valesti olema, et too jälle suitsetas.

Sayer tundis koheselt hämaruses Jessica kuju ära. Järelikult pidi tema kõrval olema Alena. Noormees oli juba valmis viimasele seletama, miks ta tema parima sõbra pätsu kavatseb panna, aga tüdruk jalutas ise eemale. Say kortsutas enda kulme kui Jessie tema juurde jõudis ja mitte just kõige õnnelikum välja nägi. Pigem oli ta pahane. Poiss ei pidanud just geenius olema, et aru saada, mille peale näitsik pahane oli, kui too tema suitsu ära kustutas ja minema viskas. "Mida ma sulle rääkima pean?" küsis Sayer, tõugates end seina vastast lahti ning vaadates Jessicale otsa.

"Miks sa suitsetad?" küsis Jes, vastates Sayeri küsimusele. Tema hääles võis märgata murelikkust, pilk rääkis midagi pettumusest. Jessical poleks taibanud, et miski Say rahutuks tegi, aga kuna noormees suitsetamise maha jättis, siis lihtsalt pidi midagi valesti olema, et too jälle suitsetas ja Jes tahtis sellest teada saada. Suitsuhaisuta Sayer on veel meeldivam kui suitsuhaisuga Say.

"No oli vaja natuke närve maandada," vastas Sayer, "kõva asi ka, mille peale pahane olla nüüd," sõnas noormees natuke külmemalt kui tal plaanis oli, haarates maast tüdruku spordikoti. Ta ei tahtnud Jessicaga vaielda, aga ta lihtsalt ei osanud viimasel ajal korralikult suhelda. "Tegelikult ma tulin siia mõttega, et me saame tänase õhtu koos minu juures veeta kui sul vähegi tahtmist on," üritas Say enda eelmist lauset natuke pehmendada.

"Ma ei ole su peale pahane," lausus Jes. Ta ei valetanud, ta polnudki pahane. Ta lihtsalt teadis, et midagi on valesti ja ta tahtis teada, mis see on. "Miks sa närvis oled?" küsis Jessie. Ta ei saanud lihtsalt oma kutti vaadata ja teha nägu, et kõik on okei, kui ta teab, et Sayer muretseb millegi pärast. "Kell on palju, homme on kool ja mul on kõik õppimata," lausus Jessie,"kui sa mul õppida aitad, siis ma tulen sinu juurde."

Tundus küll teisiti, mõtles Sayer kuid ei hakanud seda kõvasti välja ütlema. Ta asetas Jessica koti veel korraks maha, haarates tüdruku enda embusesse. Juba see muutis tema enesetunnet palju paremaks. Ta hoidis neidu tükk aega enda käte vahel ennem, kui ta Jessie jälle lahti lasi. "Ma aitan sul siis õppida," lausus Say õrna noogutusega, "lihtsalt Danieli seisundis ei ole ikka veel muutust toimunud ja kõik käivad ringi nagu nad ise oleksid mingid elavad surnud. Liz ja Alex...neist ei tasu rääkidagi ja siis veel Joe. Sa oled hetkel ainuke 'normaalne' inimene, kellega rääkida saab. Need paar päeva ilma sinuta olid lihtsalt nagu hullumaja....," seletas Say nii hästi kui ta hetkel oskas. Sierra oli ka kogu aeg Jasoniga ametis ja Liamiga ta väga just ei suhelnud.

Jessica asetas oma käed hetkeks ümber Sayeri kaela, kui too teda kallistas. "Danieli seisundis?" Esiteks, kes on Daniel, ja teiseks, mis juhtunud on? Jes mõtles, et ta vist peab ikkagi Gossip Corneri lugemise ette võtma, sest tundub, et selleta ei tea ta üldse mitte midagi ja oma pärimisega ei tee ta ilmselt kellelegi asja lihtsamaks.

"Tõsiselt?" küsis Sayer, "sa ei ole siis märganud, et Liz ei ole pärast sõbrapäeva balli kordagi kooli tulnud, Alex käib koolis ringi nagu mingi tühi kest ja Joe vaatab iga kuradi minuti tagant enda mobiili," lausus noormees, vaadates küsivalt Jessicale otsa. Kas oli tõesti võimalik, et tüdruk ei olnud seda üldse tähele pannud? Kui Say nüüd mõtlema hakkas, siis ega ta ei olnud Jessiele midagi rääkinud, ta oli ise asjaga toime tulnud. Talle lihtsalt tundus, et nii Liz kui ka Alex vaatavad siin kohal enda küsimustega just tema poole ja tema peab olema see üks ja tugev, aga ühel hetkel hakkavad tema kogutud emotsioonid ka üle ajama. Nagu viimasel kolmel päeval, kus ta kõigi ja kõige peale ainult vihane on. "Daniel - Lizzie poiss ja minu ja Joe vana sõber - on teadvusetult haiglas, sest tema enda gäng tungis talle ja Lizziele kallale," andis Say lühikese ülevaate, sest see oli kõik, mis tema teadis.

Jes märkab ainult seda, kui trennist keegi puudu on ja seda, kui Say koolist puudub, teiste olemasolu ei huvita teda, sest teisi ei huvita tema olemasolu ka. Alex on tema jaoks koguaeg omas mullis olnud, niiet see ei ole midagi uut, et ta imelik on ja mis Joesse puutub, siis ta tõesti ei pööra tähelepanu sellele, mida too teeb. Tree Hillis on mingid gängid? Mingi Westside'i teema ilmselt. Jessie ilmselt on siiani teinud õige valiku, et põhimõtteliselt kellegagi ei suhtle. Ta ei tea midagi, mis kohalikega toimub ja saab rahulikult olla. Praeguse juhtumiga pole ta ka otseselt seotud, see mõjutab vaid seda, et Say on rahutu. Jessie öelnud mitte midagi. Ta võttis Sayeri mõlematest kätest kinni ja lihtsalt vaatas talle otsa.

Sayeril ei olnudki sõnu vaja. Talle piisas sellest, et Jessica lihtsalt seal oli, tema kätest kinni võttis ja enda tumedate silmadega talle otsa vaatas. Sellest piisas poisile täielikult. See, et tüdruk asjast midagi ei teadnud, tuli neile mõlemale võibolla kasuks, sest nii oli vähemalt üks neist endiselt positiivne ja lõbus, suutes ka teist õigel rajal hoida. "Praegu on Westside'is väga segased ajad ja seega ma palun, et sa ei liiguks enam seal üksinda ringi. Isegi mitte päeval," sõnas Say, tõstes tüdruku koti jälle endale kätte ning asetades enda käe tüdruku alaseljale, hakates aeglaselt liikuma. "Räägi mulle parem kuidas New York oli," viis nooruk teema mujale kui nad juba mõna aega vaikuses jalutanud olid.

Pärast teadasaamist, et seal mingid gängid on, kes just kuigi sõbralikud pole, ei tahtnud Jes Westsideile minnagi. Hea meelega oleks ta Sayeri ja tema pere kuhugi ohutumasse kohta tarinud. "Kuhu me lähme?" küsis Jes, kui Say liikuma hakkas, sundides teda ka liikuma. Jala Westsideile Say juurde? Jessiel on vaja kodust ka läbi käia. "New York oli räpane nagu alati, kui lumi sulama hakkab, aga meil sai Alenaga kõvasti nalja seal. Poed olid seal jälle tühjad, niiet peaaegu kogu aeg, mille me šoppamisele kulutasime, läks tühja," rääkis Jessica. Paar hilpu ta omale sai, aga see ei olnud ka midagi erilist. Omale uut nahktagi ei leia ta vist eal. Ükski pole võrdväärne sellega, mis tal praegu seljas on.

"Hetkel me lahkume bussijaamast ja siis suundume, kas minu juurde või sinu juurde kui sul sealt midagi vaja on," lausus Sayer. Tegelikult ei olnud tal mingit tuju linna peal jalutada. Ta tahaks tagasi koju jõuda ja lihtsalt olla. Seda muidugi koos Jessicaga. "Vähemalt oli ühel meist lõbus nädalavahetus," sõnas Say, viies enda silmad enda ette kaugusesse.

"Sellisel juhul me võtame selle takso siin," lausus Jes otsustavalt ja avas bussijaamas ootava takso ukse. Kui nad mõlemad taksos olid, ütles Jes juhile oma aadressi ning juht hakkas sõitma. Jes vaatas Say poole. "Kaua arstid on nõus Danieli elusana hoidma?" küsis Jessie. Teada värk, et kui mingi aja möödudes patsient koomast välja ei tule, tõmmatakse juhtmed välja, mõistetakse patsient surnuks ja ükski arst end mõrvariks ei pea - ka see mitte, kes juhtmed välja tõmbas.

Sayer noogutas ja järgnes tüdrukule, istudes tema järel taksosse. Lasnud end mugavalt vastu seljatuge, sulges ta vaid hetkeks enda silmad, sest tüdruku küsimus pani ta lausa võpatama ja külmavärinad üle keha jooksma. Ajanud end sirgu, vaatas ta tüdrukule imestunud ja üllatunud pilgul otsa, "ma ei suuda seda uskuda, et sa mulle praegu sellise küsimuse esitasid," sõnas Say, silmades välkumas midagi külmuse, viha ja pettumuse segu, "ma ootasin sind lootuses, et sa viid mu mõtted ja mured mujale ja mida sa teed....isegi arstid ei ole sellest veel juttu teinud," lausus ta pahaselt kui mitte just vihaselt. "Ta.On.Mu.Sõber," pressis Sayer läbi hammaste, "kuidas sa saad rääkida temast nagu mingist....." tal lihtsalt ei leidnud õiget sõna. See üks küsimus päästis tema sees valla täieliku tormi.