Can things go anymore worse?

"Miks ma vaevan sellega enda pead? Tahad öelda, et sa ei ole siiani aru saanud, et sa oled esimene tüdruk, kellega ma tõesti olen valmis proovima midagi enamat," sõnas Liam, pettunult pead raputades. "Ja siit tuleb jälle päeva kangelane Alex, kes enda elu kõigi teiste eest mängu paneb," sõnas noormees mürgiselt, "ja sa arvad, et Daniel ei annaks enda kohta ära, kui ta ülesse ärkab. Ja miks sa arvad, et ta tahaks, et sina selle koha endale võtaksid? Ja vastuseks sinu küsimusele - jah, see on tõesti nii vale," lausus Liam.

"Kas sa ikka oled? Või olen ma järjekordne väike vaheldus?" kergitas Alex kulme. Ta võis taluda kriitikat, füüsilist vägivalda, aga ta ei taha haiget saada. Sellepärast ei usalda ta ka kedagi, peaaegu mitte kedagi kui aus olla. Neidise elus on asju, mida ta hoiab enda teada, sest ta teab, et inimesed oskavad neid mälestusi kasutada tüdruku vastu. Seda on temaga juhtunud. "Daniel ei loobu, sest ta on minust suurem maailmaparandaja. Tema kord pani selle gängi kokku inimestest, kellega ta koos tänavatel ülesse kasvas. Nad olid tema sõbrad, tema perekond. Sellepärast ta ei suudagi seda teha. Daniel käskis mul koht üle võtta, et ma saaksin lõpetada selle töö, millega tema algust tegi. Ta tahab gängiga lõpparvet teha, aga selleks on vaja juhi kohale kedagi erapooletut. Pealegi juhul kui ma põrun, mida mul kaotada on?"

"Kuidas sa saad selles üldse kahelda?" küsis Liam pistes endale jalga esimesed ettejuhtuvad tossud ning tõmmates endale pusa peale. Ta astus majast välja tüdruku juurde. "Daniel käskis sul enda eluga riskida? Mis inimene ta veel on?" oli noormees tõsiselt imestunud. Milline mees laseks naisel enda eest oma elu ohtu seada. "Mida sul kaotada on?! Kas sa enda sõpradele ka üldse mõtled?....Minule?" Küsimused lihtsalt voolasid Liami suust välja. Ta asetas enda käed tüdruku õlgadele ja vaatas talle otse silma, "kas see on tõesti midagi, mida sa tahad teha?" küsis noormees tasaselt.

"Ma pole kurt, Liam. Ma kuulen, mida inimesed sinust räägivad, ma tahan nii väga uskuda, et neil pole õigus, aga ma kardan, et siis eksin sootuks mina. Ma olen liiga palju elus haiget saanud, Liam. Ma kardan inimestest hoolida, sest ma kardan haiget saada," sõnas Alex vaikselt, vaadates noormehele otsa, kes seisis tema ees ja enda käed tema õlgadele oli asetanud. Neidis põhimõtteliselt sulas ning laskis kõik enda kaitsemüürid alla. "See oli minu idee. Pealegi peale seda kui gäng kaheks jagunes, siis on olnud päris suured sisetülid, mis tõttu on palju liikmeid hukka saanud. Praeguseks hetkeks on Danieli pooldajaid rohkem kui neid, kes tema elu kallale heameelega kipuksid. Minu eesmärk on see nii hoida," lisas ta pead küljele kallutades, jälgides noormehe silmi. Neidis laskis enda kotid maha ning tõusnud kikivarvukile suudles ta õrnalt Liamit. Ta ei osanud midagi noormehe küsimustele vastata.

Liam asetas enda käed ümber tüdruku ja tõmbas ta tugevalt enda vastu, surudes enda huuled tema omadele, venitades selle suudluse nii pikaks kui võimalik, lisades sellesse kirge, et tüdruk saaks aru kui palju ta tahab, et Lexi oleks osa tema elust. Noormees rebis viimaks enda huuled tüdruku omadelt lahti, ahmides väljas olevat külma õhku, "ma tean, et minu kohta on palju jutte ja neist paljud on ka tõesed, aga sa tead, et ma ei ole enam selline. Mitte sinuga. Sa oled teistsugune. Sinuga koos olen ma hoopis keegi teine....ja mulle meeldib see 'keegi teine'," lausus poiss, hoides endiselt Alexit enda vastas. "Ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks. Sul on terve elu veel ees. Mis siis saab kui Daniel ülesse ärkab või kui sa kooli lõpetad? Kes siis gängiga tegeleb? Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas sa saad enda elu nii vähe väärtustada. Sinus on nii palju ja sa lihtsalt ei näe seda....," sõnas Liam, hoides enda siniseid silmi ainiti tüdrukul.

Alex asetas enda käed ümber Liami kaela, suudeldes teda pikalt ja ahnelt. Kui noormees suudluse lõpetas, hingeldas neidis kergelt, kuid tema suul säilis õrn naeratus ja ta jälgis tähelepanelikult poisi siniseid silmi. Liami sõnu kuuldes, venis naeratus tema suul veelgi ning kinkis poisile veel ühe lühikese ja sooja suudluse. "Me leppisime Danieliga kokku, et juhul kui temaga peaks midagi juhtuma, võtan ma ohjad üle ning juhul kui ta on uuesti jalul, teeb ta lõpparve. Juhul kui ta peaks surema, siis teen ma seda ise," sõnas Alex vaikselt, libistades sõrmedega üle noormehe põse. "Ma näen endas seda, mida näevad teised. Minu minevik pole kõige lihtsam olnud. Ma olen läbi elanud asju," lisas ta vaikselt. Neidise minevikus oli isegi asju, mida ei teadnud keegi peale tema ja tema isa.

"Siis tuleb loota, et ta ikka ilusti terveks saaks ja asjaga ise lõpparved teeks," lausus Liam õrnalt muiates, hoides samal ajal Alexi ümbert kinni justkui kartes, et kui ta enda käed avab, jalutab tüdruk minema. "Ma tean. Aga selle pärast seda nimetatakse Minevikuks. See on möödas ja sa ei peaks seal enam elama. Sa peaksid elama olevikus. Eriti nüüd, kus sul mina olemas olen," sõnas noormees, lisades sellesse süngesse teemasse natuke nalja, et näha tüdruku õrna naeratust. See mõjus hästi.

"Lootus on hetkel ainukene, mis veel võib aidata," lausus Alex vaikselt, hoides endiselt enda käsi noormehe kaela ümber ja jälgides neid silmi, mis meenutavad talle ookeani. Ta noogutas õrnalt Liami sõnade peale. Minevik on tõesti minek, aga millegi pärast mõjutab see nii väga ka meie tulevikku. Justkui kõik läbi elatud sündmused korduksid teatud aja tagant uuesti. What goes around, comes around. Peagi tüdruk turtsatas õrnalt poisi öeldu peale. "Jahm. You are worth living for and dying for," muigas Lexi.

"Ja lootus sureb alati viimasena," vastas Liam tüdruku sõnadele. Nii palju kui tema nii Alexi, Joe kui ka Sayeri käitumisest välja luges, siis oli Daniel ikka üks väärt tüüp. Tema teadis Danieli kohta vaid seda, mida ta kuulnud oli. "Not dying only living," raputas Liam enda pead, "ja nüüd võta enda asjad ja kobi tagasi sisse. Kuigi sa ilmselt tead, et kui mu vanemad sellest teada saavad, siis see ei lõppe hästi. Aga ma arvan, et sul on praegu siin ohutum," lausus noormees, vaadates nendesse säravatesse rohelistesse silmadesse.

"Nagu Stephen King on öelnud "“Remember, Hope is a good thing, maybe the best of things, and no good thing ever dies"," noogutas Alex õrnalt. Ta toetas enda pea vastu noormehe õlga, sulgedes silmad. Neidis kuulatas vaikselt Liami südamepõksumist, mis oli kiirem ja korrapäratum kui tavaliselt. Kuulnud poisi sõnu, pöördusid Lexi rohelised silmad talle ning ta sõnas: "Ma ei taha teid segada millessegi, mis võib teist kedagi ohtu seada. Ma pigem siiski lähen."

"He has a point," sõnas Liam, silitades tüdruku juukseid. "Ma ei lase sul mitte kuskile minna," lausus noormees kindlalt, tõmmates tüdrukut selle märgiks endale veel lähemale, kuigi see oli juba üsna võimatu, sest nende vahel ei olnud enam praktiliselt ruumi. "Ma ei luba sul elada samas majas, kust Daniel haiglasse viidi. See on hullumeelsus," lisas ta juurde.

"Ning mis sa siis teed? Seod mu voodi külge kinni ning lased igale aknale ja uksele trellid ette panna?" muigas Alex õrnalt, jälgides endiselt Liami silmi. Mõlemad tüdruku käed olid nüüdseks noormehe rinnal. Ta mõistis olukorra tõsidust, aga sa ei saa terve elu sellepärast peituda ja põgeneda. Sa pead unustama hirmu ning elama nagu iga päev oleks viimane. Sa pead nautima seda aega, mis sulle antud on, sest igahetk võib keegi seal üleval leida, et aitab, sinu aeg on täis.

"Jah, kui see on tõesti vajalik," sõnas Liam hetkeks muiates. "Sa saad aru ju, et mu plaaniks ei ole sind siin elulõpuni kinni hoida. Lihtsalt nii kauaks kuni asjad maha rahunevad," lausus noormees, toetades enda otsmiku vastu tüdruku oma. Ta ei tahtnud kuidagi tema vabadust piirata. Ta lihtsalt ei tahtnud, et temaga midagi juhtuks. Just nimelt midagi, mida ta oleks saanud ära hoida. "Palun. Ainult nii kaua kuni Daniel ülesse ärkab?"

Alex sulges enda silmad, kui Liam enda otsmiku vastu tema oma toetas. Seda tunnet oli raske kirjeldada, mis neidist valdas. Üle pika aja tundis ta ennast viimaks ometi koduselt, soojalt, armastatult. Just kui pikk pime talv oleks möödas ning päike tuli üle pika aja välja. "Ma ei taha anda lubadusi, mida ma võin murda," sõnas Alex vaikselt. Ta hoidis endiselt enda silmi suletuna ning hingas sisse seda meeldivat lõhna, mis noormehest õhkas.

"Sa ei peagi lubama. Lihtsalt tule praegu sisse ja elame üks päev korraga," sõnas Liam tüdruku sõnade peale. Ta lasi enda ühe käe tüdruku ümbert lahti, haarates sellega maast tema koti. Teist endiselt tema ümber hoides tõmbas ta Alexit ukse poole. "Sul on vaba voli lahkuda, siis kui sa tahad," lausus poiss vastumeelselt, aga see oli tõsi.