Can things go anymore worse?

Peale suurel vahetunnil olnud sõnelust Carmeliga, millele järgnes ebameeldiv vestlus Sayeriga, on Alex kõndinud ühest tunnist teise tuimana, külmana ja ükskõiksena. Ta poleks pidanud selle ultimaatumiga nõustuma, aga tema keeldumine tähendaks suuremat ohtu Danielile ja Lizandrale. Seda Lexi ei tahtnud. Pigem ohverdab ta iseennast. Selline ta juba on ennast ohverdab. Enne kõik seda jama ohverdas ta enda heaolu enda isa pärast. What goes around, comes around.

Peale tunde võttis Alex suuna Liami juurde, sest peale vahejuhtumit Danieliga elab ta seal. Ta teadis, et noormehel on veel paar tundi, mis tõttu oli tal umbes tunnine edumaa, ennem kui ka Liamiga tuleb üks ebameeldiv vestlus. Kindlasti tuleb, sest hetkel on noormees ainukene, kes midagi millestki ei tea. Lexi jalutuskäik kulges mööda randa. Märtsikuu päike oli nüüdseks üle poole lumest ära sulatanud ning täitnud õhu meeldiva kevadise lõhnaga. Õnneks polnud see meeldiv aastaaeg enam kaugel.
Umbes veerand tundi hiljem sisenes Alex tühja majja, mis oli endiselt tema jaoks liiga suur ja kõle. Eriti veel siis kui see oli inimtühi. Üleriided ukse kõrval olevasse nagisse pannud, jättis neidis enda saapad selle alla ning kõndis ülesse noormehe tuppa. Enda koti laua juurde jätnud, otsis ta sellest välja suitsupaki, mis on seal olnud juba kuid, aga siiani pole tüdruk sealt ühtegi võtnud. Ta alustas küll suitsetamisega varakult, aga ta polnud mingi korsten. Tüdruk pani suitsu ette vaid juhul kui tal on vaha maha rahuneda. Täpselt nagu tänagi. Sigareti suhu pannud, süütas Alex selle ning läks toast välja Liami toa rõdule, sulgedes klaasukse enda selja taga. Toetades ennast vastu seina, laskus ta istuma. Tema silmad püsisid merel, samal ajal kui ta tõmbas seda nikotiinirulli.

Liam oli veel pärast enda tunde ka matemaatika töid järgi tegemas käinud. Viimasel ajal mõtles ta rohkem enda tulevikule ja ajas joonde ained, millega tal varem probleeme oli ehk siis füüsika ja matemaatika. Muudega sai ta hakkama. Seega jõudis ta koju umbes kolm tundi pärast Alexit. Võtnud üleriided seljast, jalutas ta otse ülesse enda tuppa, sest oli pärast koolist lahkumist ühe kiire peatuse teinud ja restoranis söömas käinud. Kõht täis, otsustas ta kohe õppima hakata, et siis hiljem randa jooksma minna. Ilm oli täna selleks igati soodne. Astunud enda tuppa, viskas ta koti enda voodile, tehes väikese tiiru vannitoas. Tagasi tulles vahetas ta enda kooliriided mugavamate dresside vastu ning viskas end siis voodile kõhuli, hakates õppima.

Suitsu juba ammu lõpetanud, istus Alex endiselt rõdul. Tema selg oli vastu seina ning silmad pööratud ookeanile. Tore oleks olla üks neist lainetest. Kuna tüdrukul midagi homseks ei jäänud, siis tõusis ta püsti, otsustades minna mere äärde kõndima. Vesi polnud küll piisavalt soe, et ujuda, aga jalad võis hetkeks märjaks teha. Avanud klaasukse, astus Alex noormehe tuppa ning sulgenud ukse enda selja taga, asetas ta suitsupaki koos tulemasinaga lauale. Ta märkas Liami kohal olu, aga kuna noormees õppis hetkel, ei hakanud tüdruk teda segama. Vesti seljast võtnud, asetas ta selle tooliseljale, tõmmates üle pea ära ka enda tuunika. Mõned minutid oli tüdruk rinnahoidja peal, kuni leidis endale ühe musta t-särgi, mille ta koos mõne riidehilbuga oli korterist viimane kord kaasa võtnud. Dressika, mille ta endale peale viskas, leidis ta aga Liami asjade hulgast.

"Ma ei mäleta, et ma midagi valesti oleks teinud, et sul enam tere ka ei kõlba öelda," tõstis Liam enda pilgu õpikult ning jälgis Alexit kui too enda riideid vahetas. "Lähed kuskile?" esitas ta Lexile küsimuse, asetades pastaka vihiku vahele ning tõustus voodile istuli, pilk tüdrukule kinnitunud.

Alex võpatas tahtmatult. Viimasel ajal võpatab ta üldse kõige peale, isegi kõige vaiksema heli peale. Pööranud ennast ringi, naeratas Lexi Liamile hetkeks õrnalt. "Ma ei tahtnud sind segada. Sa näisid väga pühendunud olevat," lausus ta noormehele, surudes käed noormehe dressika taskutesse. "Ma mõtlesin minna natukene jalutama," noogutas tüdruk enda sõnade kinnituseks. Alex polnud kindel, kui väga Liam mõistis, missuguse sita sisse Lexi astunud on, ning ta lootis, et ei pea sellest hetkel rääkima hakkama.

"Eks sa mine, aga kui tagasi jõuad, siis võid enda asjad kokku korjata ja minu juurest välja kolida, sest ma ei taha, et minu katuse all elaks inimene, kes on mingi gängi juht ja võib mu perekonna ohtu seada," lausus Liam üsna külmalt. Jah, talle meeldis Alex ja puha, aga tüdrukul ei ole mitte mingisugust õigust teda ja tema perekonda segada kuskile Westside'i gängide kaklusesse.

Alexi ilme muutus hetkega, aga ta noogutas vaikselt. "Sellisel juhul ma võin juba praegu oma asjad kokku panna ja teie väikesest täiuslikust elust lahkuda," sõnas neidis emotsioonitult. Õnneks oli ta kaasa võtnud vähe asju. Enda riided mahutas ta kiirelt ja korralikult ära musta spordikotti, mis on teda saatnud peaaegu 4 aastat juba. Enda läpaka mahutas ta üleõlakotti. Enda seljas oleva dressika võttis tüdruk ära, asetades selle tooliseljale. Sõnad olid hetkel üleliigsed, mis tõttu võttis tüdruk enda kaks asja ning kõndis toast välja. Võib-olla on see isegi parem kui ta seisab üksi selles võitluses.

"Be my guest," sõnas Liam käsi laiutades. Kui Alex oli valmis varjama tema eest midagi nii suurt nagu gängi juhiks olemist, siis on ilmselge, et tüdruk ei usalda teda. Pealegi kummitasid noormeest endiselt Carmeli sõnad. Ajanud end voodist ülesse, jalutas ta tüdruku järel toast välja. "Kui sul on endiselt tunded Sayeri vastu, siis miks sa üldse minuga jamama hakkasid?" küsis Liam.

Alex oli jõudnud alla ukse juurde, asetades enda kotid nagi alla, et endale jakk peale panna. Tema rohelised silmad pöördusid Liamile ja ta ohkas vaikselt. "Sest sa panid mind unustama enda negatiivseid külgi ja suutsid mind ilma ühegi sõnata uskuma panna, et maailm võib olla ka värviline," sõnas neidis mõne hetke pärast, kui ta oli suutnud sõnad kokku panna. "Sa panid mind tundma, et ma olen tõesti midagi ka väärt. Sa panid mind tundma erilisena," lisas ta vaiksemalt. Tema rohelised silmad jälgisid hetkeks Liamit, kuid pöördusid seejärel seinale. Ta võttis nagist enda jaki, pannes selle endale selga. Salli ümber kaela kerinud, võttis ta maast enda koti, visates selle õlale.

Kuulates tüdruku sõnu, ilmus noormehe näole õhkõrn naeratus, mis sealt ruttu kadus. "Nii et see on siis tõsi, et sa armastad endiselt Sayerit?" küsis Liam uuesti, sest Alex ei vastanud otseselt sellele poolele tema küsimusest. Kuid kuulates tema lauset jäi selline mulje küll.

Alex astus paar sammu ukse suunas. Ühes käes hoidis ta enda spordikotti ning teise asetas ta ukselingile. Liami küsimuse peale pööras neidis ennast ringi, jäädes talle otsa vaatama. "Sayer on mu parimsõber - see ei muuta kunagi, aga ma ei armasta teda enam nii," vastas ta noormehele peaaegu ausalt. Lexi ise polnud ka kindel, mis tunded teda valdasid noormehe juures olekul. Say on alati olnud tema jaoks just kui vanem vend, aga samas on seal alati olnud ka midagi muud. Kohanud aga Liamit, suutis noormees need tunded ületada, pannes tüdruku nad unustama.

"Miks sa mulle sellest gängi asjast ei rääkinud?" küsis Liam, astudes tüdrukule sammu võrra lähemale. Ta asetas enda käe tüdruku omale ja vabastas sealt sporidkoti, asetades selle maha. "Miks sa tahad kogu aeg olla see üks vaeseke selle suure maailma vastu, kelle elu on nii must-valge ja ebaõiglane? Sa ütlesid ennem, et minul on täiuslik elu. Sul võiks sama moodi olla täiuslik elu, kui sa lõpetaksid selle enesehaletsuse ja arvamuse, et sinu elu siin maailmas on kõige raskem," sõnas noormees, "vahepeal on mul lausa tunne, et sa tahad, et teiseid inimesed sind haletseksid."

Alex neelatas kergelt kui Liam tema ette astus, võttes tema käest spordikoti, lastes selle maha. Neidis silmitses hetke noormehe särki, kuni tõstis enda pilgu tema silmadele. "Ma ei saanud .. see pole selline asi, millest saaks vabalt rääkida. See pole nii lihtne," lausus ta vaikselt, pöörates enda pilgu uuesti kõrvale. "Ma ei tee seda selleks, et maailm mind haletseks, ning ammugi ma ei haletse ennast. Ma lihtsalt kõnnin teist rada pidi ning pean oma eksimuste eest erinevat hinda maksma. Mul pole paksu rahakotiga lapsevanemat, kes maksaks kinni kõik minu vead või varustaks mind kõige, mis mu hing ihaldab. Minu maailmas pean ma võitlema selle eest, mida ma usun ja mida ma vajan, ning alati ma ei võida," lausus Alex need sõnad natukene külmemalt kui ta tahtis ning vägagi järsult ja kiirelt.

Liam keeras enda pea kõrvale ja hammustas tugevalt alahuulde, "ma juba vihkan seda väljendit 'see pole nii lihtne'. Mis selles siis nii keerulist on? Tuled lihtsalt minu juurde ja räägid. Alex, sa ise teed selle kõik keeruliseks oma saltsemiste ja ei tea millega veel," lausus noormees, sundides enda häält rahulikuks. Ei olnud vaja siin kisama ja kaklema hakata. "Ja nüüd alustad sa jälle selle jutuga kui ebaõiglane maailm on ja kui kerge minu elu on ja kui keeruline sinu oma. Mida sa vingud selle üle? Tee siis midagi, et see ei oleks selline!" käratas Liam tüdrukule. No kaua võib...

Alex hammustas tugevalt alahuulde, surudes suu kriipsuks. "Ma ei tea üldse, miks sa vaevad sellega pead," lausus ta järsult ja neidis vangutas pead. Ta haaras maast enda koti, pöördudes ümber. Vaba käega avas ta ukse ning astus uksest välja. Ta tahtis, et noormees püüaks teda mõista, miks ta on selleni, nagu ta on. Alex seisatas mõned sammud eemal, pöörates enda pea noormehe poole. "Tead, miks ma olen selles jamas? Juhul kui ma oleksin keeldunud, oleksid nad kippunud Danieli ja Lizardi ning kõigi nende sõprade elude kallale nii kaua kuni noormees oleks kas juhi koha neile üle andnud või ära surnud. Ma vahetasin enda näruse elu tema elu vastu. Kas see on tõesti siis nii vale?" valas Lexi enda tunded välja. Tema silmanurkadesse ilmusid väikesed pisarad, mis ta käeseljaga ära pühkis.