Done!

Jälgides Sierra tumedaid silmi, muigas Jason õrnalt neidise sõnade peale. Ta kummardus hetkeks näitsikule lähemale, kinkides talle õrna ja väikese suudluse. "Ma tean, sellepärast ma võtangi kõik, mis võimalik sellest hetkest," lausus ta vaikselt. Ka poisile tundus tundide ülelaskmine üsna meeldiva mõttena, aga ta ei taha tüdrukule mingeid jamasid.

"Hea mõte," oli tüdruk Jasoniga nõus, "ükskõik, mis täna veel juhtub, meil on vähemalt see," lisas Sierra mõtlikult. Ta eemaldas kõrvaklapid ning pani mobiili koos klappidega tagasi enda teksade taskusse. Ajanud pea kuklasse, vaatas tüdruk nende kohal laiuvat sinist taevast. "Varsti on juba lõpetamine, suudad sa seda uskuda?" küsis Melody, vaadates taas Jaonile otsa.

Jason jälgis hetkeks veel Sierrat, pöörates neidise sõnade peale enda pea ülesse, jälgides helesinist taevast. Mitte ühtegi pilve. Lihtsalt sinine taust ja ilus suur soe särav päike, mis oli juba mõnusalt soe, sulatades alles jäänud lund ning tuues kevade lähemale. "Mitte ennem kui see tõesti käes on," sõnas noormees.

"Mhh, sa ikka selline realist, tahad et kõik oleks selge ja silmaga nähtav," sõnas Sierra, sasides käega poisi juukseid. Tüdruk võis küll juba tunnetada kooli lõppu ja seda, et varsti on nad siit kõik läinud kuskile kaugele. "Tead, me peaks sisse minema. Kell läheb varsti," muigas Mel, surudes poisi huultele suudluse.

"Küllap ma ei taha ajada sassi reaalsust oma enda unistustega. Lõpuks paigutatakse sind ühte valgesse pehmete seintega tuppa, sest sa ei tee enam vahet tegelikusel ja sellel, mis ainult siin on," koputas Jas kergel muigel näpuga vastu Sierra pead. Neidise sõnade peale mõmises Jas vaikselt midagi. Tundnud tüdruku huuli taaskord enda omadel, kummardus ta näitsikule lähemale, hoides teda kindlalt enda vastas.

"Pshhh," tõi tüdruk kuuldavale, vaadates naerdes poisile otsa, "ma olen parema meelega unistaja kui realist," arvas Mel, põimides enda käed ümber poisi. Nii oli soe ja mõnus. Ta suudles poissi veel ja veel, tahtmata seda viimast lõpetadagi, venitades seda aina pikemaks.

Jason muigas kergelt, suudeldes Sierrat korduvalt. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus ... ning siis läks tal lugemine sassi, sest mõni oli pikem ja mõne suudluse vahe oli vaevalt sekund. Olgu, tegelikult ta ei hakanudki lugema. Mõlemad käed neidise alaseljale libistanud, hoidis ta tüdrukut kindlalt enda embuses, kus oli Melodyl ka soojem, sest let's face it - it's still winter outside.

"Kas sa oled rattaga?" küsis Sierra kahe suudluse vahepeal, nihkudes poisile veel lähemale, "laseme tunnid üle," lausus ta sosinal poisile kõrva. Nagu nii pooled tunnid olid juba läbi. Tegu oli teise söögivahetunniga, seega kaks tundi ette taha, mis seal ikka. Pealegi oli enamus kordamine. Nad saavad ka siis hakkama kui sinna ei lähe.

"Ma võin olla küll väga hea juht, aga ma ei riski siiski Ducatiga sõita keset talve. I'm not that suicidal," muigas Jason. Ta pani enda käed sõrmseongusse, libistades need Sierra tagumiku alla, tõstes neidise endale põhimõtteliselt sülle. Vähemalt nüüd oli tüdruk talle lähemal ning noormees ei pidanud nii palju enda kaela väsitama. "See kõlab vägagi ahvatlevalt," sõnas Tommie kahe suudluse vahel. Nagu nii hakkas neil nüüd füüsika ning kuna kumbki ei ole võtnud seda eksamiks ja neil on hinded ka korras, siis miks ka mitte seda seekord üle lasta.

"Tõesti? Ise läheb sõjaväkke ja ei olegi suicidal?" sõnas Sierra, aga see oli rohkem naljaga öeldud, kuid isegi tüdruk sai aru, et see ei kõlanud just kõige paremini. "Vabandust, see ei kõlanud kuigi hästi," lausus ta koheselt kui seda taibanud oli. "Aga lähme siis? Minu juurde või sinu juurde?" võttis tüdruk poisi lausest kinni, kinkides talle pika suudluse, lisades sinna rohkem kirge kui ennem.

"Ma pole väitnud, et ma pole suicidal, sest teoreetiliselt iga hulljulge tüüp, kes söendab sõita mootorrattaga on natukene nupust nikastanud. Sõjavägi aitab sellele natukene kaasa," muigas Jason õrnalt, andes selle pisikese naeratusega Sierrale teada, et tema sõnad ei solvanud teda kuidagi või ei muutnud enesetunnet halvemaks. See sootuks rõõmustas teda, et tüdruk võtab seda vähem pingeliselt. Suudelnud uuesti tüdrukut vastu, maigutas Jas selle kestel kergelt suud, eemaldades enda huuled mõneks ajaks näitsiku omadelt. "Mul on maja tühi kella kuueni, seega kui sa soovid rahu ja vaikust ja privaatsust, siis võime sinna minna," muigas Tommie kergelt sõna 'privaatsuse' peale. See kõlas nagu nad hakkaksid ei tea mida seal tegema.

"Okey," turtsatas Sierra, tundes kergendust, et tema sõnad poissi ei pahandanud. Nende vestlus sõjaväe teemal oli tüdrukut kõvasti aidanud ja ta hakkas iga päevaga aina enam selle mõttega leppima ja see ei tundunud talle enam mingi õudsa musta varjuna kuskil kauges tulevikus. "Siis lähme sinu juurde," lausus tüdruk otsutavalt, sest tema ema pidi täna juba lõunaks koju tulema.

Jason lasi Sierra maha, lastes temast vastumeelselt lahti. Aga see on vajalik, kui nad tahavad siit katuselt ka kaugemale jõuda. Tüdruku otsuse peale noogutas Jason õrnalt. Ühe tüdruku käe endale pihku jätnud, haaras ta teisega enda koti ning peagi liikusid nad juba treppide poole ja mõne minuti pärast olid nad ka koolist välja. Varase lõpukingina oli Jas saanud enda isalt auto, millega ta viimasel ajal ka päris tihti sõidab.

OT: Ma arvan, et võid teha uue teema Jasoni juurde

OT: Okey, sa alusta.