Tara ja Nathani pulm: Afterparty

Olles osa meeskonnast, tuli ka Sayer peole. Ka tema leidis, et see on hea vaheldus kõigele sellele, mis hetkel Westside'is toimus. Vanade laohoonete juurest võis peaaegu igal õhtul kuulda püssi laske, mis tähendas vaid seda, et gängide sees olid pinevad ajad alates Danieli mõrvakatsest.
Say kandis tavalist ülikonda ja oli peol üksinda, sest Jessica oli nädlavahetuseks New Yorki lennanud, et enda kasuõega aega veeta. Poiss tundis temast juba pisut puudust, mis võis tähendada vaid seda, et Say oli tüdrukust ikka päris korralikult sissevõetud.
Ta soovis treenerile ja tema naisele palju õnne ja rõõmu edasistel aastatel ning jalutas siis rahvaseas kinni. Ta oli mõnda aega koos enda tiimiga ja ajas nendega juttu. Hea oli, et meeskonnas olid rahulikud ajad ja kõik omavahel läbi said. Sayer oli isegi Liamiga asjad selgeks rääkinud ja nad mõistsid nüüd üksteist enam vähem. Märganud, et Alex oli üksi akna juurde seisma jäänud, jalutas ta tema juurde. Ta seistas tema kõrval, pilk samuti ookeanil, "kuidas läheb?" küsis ta mahedalt.

Alex võpatas märgatavalt ning tahtmatult ta ka taganes pisikese sammu. Ta pole endiselt kellelegi rääkinud, mis pärisel juhtus seal koridoris, ennem kui politsei kohale jõudis. Ta pole rääkinud sellest hirmust, mis teda viimased päevad on kammitsenud, hoides neidist pidevalt valvel ja isegi kerges paanikas. Viimaks endale sisendanud, et tegu on Sayeriga, rahunes tüdruk ja pinge temast kadus. Vähemalt osaliselt. "Enam vähem," andis Alex lühikese vastuse, silmad püsimas Sayeril.

"Mul on hea meel, et sa täna siia tulid. See mõjub sulle kindlasti ainult positiivselt," sõnas Sayer, mõistes et ilmselt peab tema täna see jutukam pool olema. Samas ei olnud tal selle vastu midagi. Tüdruk tundus endiselt pingul ja hirmul, aga ta ei hakanud selle kohta küsima. Keegi ei teadnud väga täpselt, mis seal toimunud oli.

"Mul on ka hea meel - nii selles mõttes, et lasin Liamil ennast siia kohale tirida, kui ka, et ma sind kohtasin siin. Ma pole just kõige seltskondlikum inimene praegu, nagu sa näed, aga samas ma tahaksin kellegagi rääkida, kes ei hoia minust just kaarega eemale," sõnas Alex hetkelise muigega, pöörates enda silmad ookeanile, mis suutis teda maha rahustada. "Kuidas Liz muidu vastu peab?" tundis neidis huvi. Ta on küll külastanud mitu korda haiglat, aga pole siiani palatisse sisse läinud. Ainult uurinud natukene informatsiooni õdede käest.

"Ma juba tänasin Liamit selle eest, et ta su siia tassis," tunnistas Sayer, "sa tead, et võid minuga alati rääkida. Ma tean, et meie vahel on olnud palju....segadust, aga sa oled alati mu parim sõber," sõnas noormees, libistades pilgu mäslevalt ookeanilt tüdrukule. Alexi küsimuse peale maigutas ta alguses suud, kuid hakkas siiski rääkima, "ta püüab tugev olla. Päeval ei näe keegi teda nutmas, aga Joe sõnul on tal õudusunenäod ja ta nutab öösiti. Keegi ei oska teda ka aidata," seletas Say.

Melody oli peole tulnud koos Jasoniga, aga poiss oli läinud mõne tuttavaga juttu rääkima ja seega kasutas näitsik juhust ja tervitas enda tuttavaid. Kuna tal nendega eriti midagi rääkida ei olnud, siis jäi ta viimaks niisama seisma. Sierra seisis ja vaatas pulmatorti, mis eemal ühele lauale oli asetatud. See nägi nii ilus välja, et ta ei raatsiks seda süüagi. Selle mõtte peale ilmus tema suule õrn muie. Keeranud end ringi, silmitses ta kohale tulnud rahvast ja pruutpaari, kes nägi väga armas välja.

Outfit.

Alex naeratas õrnalt Sayerile, pöörates enda pilgu tagasi ookeanile. Hetkel ta tahtis olla üks osa sellest veekogust või siis liivaterakene rannal, keda lained kaldast eemale viivad, puistades ta kuhugi ookeanisügavusse, kus temast võib saada isegi kunagi pärl. Noormehe sõnade peale noogutas tüdruk kergelt. Lizzie jaoks oli see hetkel kõige raskem, ta ju armastab seda poissi, kelle elu ripub endiselt juuksekarva küljes ja on mitme voolikuga vangistatud enda palatisse.
"Kuidas sul endal muidu läheb?" esitas tüdruk Sayerile küsimuse, mida ta pole tema käest juba nädalaid küsinud.

Sayeri pilk liikus tagasi ookeanile. "Kui see viimane.....sündmus kõrvale jätta siis hästi. Muidugi ma muretsen Danieli pärast, ta on siiski pikka aega mu sõber olnud ja võib isegi öelda, et vanem vend. Juhtus, mis juhtus seal vahepeal, ta on siiski mulle oluline," sõnas noormees täiesti ausalt. Mõne inimesi arvates peaks ta Danielit vihkama sellepärast, mis nad koos Lizziega talle tegid, aga Say ei teinud seda. Ja igakord kui ta neid kahte koos nägi, teadis ta et teeb õigesti.

Alex noogutas vaikselt. Tema silmad jälgisid endiselt tähelepanelikult laineid, mis tulid randa ja lahkusid rannast. Osa Lexist tahtis rääkida Say'le tõde, mis juhtus seal korteris ja varem, aga teine osa hoiatas teda selle saatuse eest, mis tabas Danieli. Nagu noormees tookord ütles talle - once you are in you can't leave, at least not that easy. Küllap tal oli õigus. Elusalt ei saa sellisest asjast lahti öelda. Kui lahkud, siis ainult jalad ees. "Tore kuulda, et te olete vanad sõjakirved selja taha jätnud ja uue lehe pööranud. Mitte keegi pole võimaline ignoreerima teist inimest igavesti," lausus Alex, noogtades enda sõnade peale. Isegi tema ise mitte.

Ka Sayer noogutas kergelt tõsinedes. Nad olid pulmas ja peaksid olema õnnelikud selle paari üle, kes teineteist leidsid, ometi kummitasid neid hoopis mured, mis ootasid neid haiglas. Noormees asetas enda käe ümber tüdruku õlgade ning tõmbas teda õrnalt enda poole, andes talle justkui pooliku kallistuse.

Alex andus Sayeri puudutusele, surudes end vastu noormeest, kui viimane teda embas. Enda näo tema pintsaku hõlmade vahele peitnud, nuuksatas ta hetkeks, kuid ei hakanud nutma. Ometigi värises ta kergelt. Miks ei võiks elu olla lihtne nagu mingis raamatus, ennekõige muinasjuturaamatus? Lõpp on ette teada ning head leiavad alati enda õnne ja pahad saavad oma karistuse. Miks peavad päriselus ka head kannatama?

Sayer võis lausa tunnetada, et Alex varjab endas midagi enamat. Et seal on midagi, mida ta talle ei räägi, aga ta leidis, et praegu ei ole õige aeg ja koht, et sellest rääkida. Kuulnud neidise vaikset nuukset, hõõrus ta õrnalt tema õlavart. "Kõik saab veel korda....kõik saab korda," lausus noormees vaikselt, kuid samas kindlalt, sest ta ise tahtis nendesse sõnadesse uskuda.

Nuukseid enam ei tulnud, küll aga peitis Alex ennast enda parimasõbra embusesse, just kui suudaks tema kallistus kaotada kõik valu maailmas, mis on korraga just kui Lexi vastu pööranud, rünnates teda täies hoos. Samas ta teadis, et see pole võrdväärnegi sellega, mida tunneb Lizard hetkel või Daniel, kes on olnud juba päevi teadvuseta. "Ei, ei saa.. vähemalt mitte veel, mitte siis kui..." katkestas Alex enda lause, jäädes vait.

"Saab küll," oli Sayer endiselt sama kindel, "natuke usku peab olema," sõnas ta vaikselt, vajutades sõbra pealaele ühe väikese musi. Tüdruk oli ikka täiesti liimist lahti ja võibolla ei oleks ta ikka pidanud välja tulema. Või tegi see talle tõesti head? Olla siin inimeste keskel ja teha nägu nagu oleks kõik kõige paremas korras.

Alex sulges hetkeks silmad, nautides seda hetke, mil Sayeri huuled tema nahka puudutasid. Kuigi nad pole enam koos, suheldes ka viimasel ajal vähem, on noormehel endiselt selline võim tüdruku üle. Küllap Rufus seda ise ei teagi. "Selle probleemi lahendamiseks on rohkemat vaja kui usku," poetas Lexi hetkeks enda suu, lausudes sõnad, mis rääkisid probleemist, mille küüsis ta ise on.