Vaba tund

Viies tund oli äsja alanud - Jessiel oli see vaba tund. Jessica passis tühjas puhkenurgas, istudes ühel tugitoolil, jalg üle teise, ja lappas moeajakirja, mille keegi sinna jätnud oli. Tavaliselt ta selliseid asju ei loe, sest mood teda ei huvita. Tal on oma stiil ja seega on tal täiesti ükskõik, mis hetkel moes on. Praegu luges ta seda vaid seetõttu, et tal mitte midagi muud teha polnud, aga aega oli vaja parajaks teha.

OT: Joosep.

Ot:Džessika
Joseph kõndis igavusest mööda koolimaja ringi. Üks tund oli ära jäänud, aga seal ei käinud eriti palju õpilasi. Mõned voolasid niikauaks kuhugi õppima või muusikat kuulama, kuid Joe kõndis ringi. Kellelgagi polnud rääkida ka, jama. Noormees märkas Jessicat istumas. Mis tal käes oli, Cosmopolitan. "Nonoh, nii veedetaksegi oma vaba aega?" küsis mees muigega ja istus teisele tugitoolile.

"Mhh?" küsis Jessie, kui kuulis häält, aga ta oli ajakirja nii süvenenud, et ei kuulnud, mida see hääl täpselt ütles või küsis. Ta pani sõrme järjehoidjaks ja vaatas noormehele, kes teda kõnetas, otsa, oodates, et too end kordaks. Tobe ajakiri, milles Jessica jaoks midagi huvitavat pole, aga ikka suutis ta sellesse süveneda. Kommertsajakiri selline.

"Cosmopolitan? Ma loodan, et sul on vaba tund," lausus Joe muigega. Tunniajast sellist asja lugeda oleks küll lausa patt, seda vähemalt kooli mõistes. Esikaas oli juba selline, mis hirmutaks kõik mehed ära. Erkroosa taust ja tšikk kaanel nägi välja nagu oleks end mitu kuud näljutanud.

"Nope, Fashion," keeras Jessica kaane Josephi poole, et tüüp seda oma silmaga näha saaks, et Jessie ei loe Cosmopolitani. "Puhas kräpp. Aga vaba tund on mul küll," lausus Jes. Mis tädisse esikaanel puutub, siis jeap, kergelt anorektik nägi ta välja küll, aga olgem ausad, Jessica ise on suhtelisel sama kehaehitusega, natuke lühem ainult.

"Räägi siis, mis moes on?" küsis Joseph. Vist nii nagu ikka, kõik mis on ebamugav ja paljastab tüdrukute nahka nii palju, et fantaasia jaoks ei jää üldse tööd. No tegelikult oli Jessie välimus ikka normaalsem, kui tollel kaaneneiul, rohkem elusa inimese värvi naos.

Selle ajakirja järgi on moes pihaseelikud ja haaremipüksid. "Tõmba-kurgu-alla seelikud ja kaka-püksis stiilis püksid," sõnas Jessie, visates ajakirja Josephile,"loe ise, kui huvitab." Vaevalt Joe'd tegelikult huvitab, lihtsalt jutu jätkuks küsis. Kusjuures fotosessioonidel või esinemistel, kus Jessiele meik tehtud on, näeb ta küll täitsa kaanetüdruk välja - krohvi alt väga tema enda nägu näha ei ole.

"Mind ikka huvitab. Vääääga huvitab," venitas Joseph ja pani ajakirja aknalaua peale. Ehk kellelgi teisel oli vaja ka aega surnuks lüüa. "Ülejäänud klass on ka sul koolimaja peal kuskil laiali, jah?"küsis Joseph. Tal oli meeletult igav. Kaarte polnud ka täna kaasas, alles eile oli tagunud neid kodus.

Jessie muigas:"Seda ma arvasin." Sellest, kus Jessica klass asub, polnud tütarlapsel aimugi. Ta ei suhelnud sealt pea kellegagi, kui kisakoori omad välja arvata ja nendegagi ainult kisakoori ajal. Mõne klassikaaslasega sai ta kooliväliselt ka kokku nagu näiteks Jacksoniga, aga siiski ei teadnud ta temast midagi. "Võib-olla, võib-olla mitte," sõnas Jes.

Joe hakkas naerma. "See kõlab nagu mõnes filmis," arvas mees. Maybe, maybe not. Tavaliselt kasutati seda ähvardamisel ja flirtimisel - kaks täiesti erinevat tegevust. Joseph oli enda masendusest hakanud üle saama tänu psühholoogile. Käik tuli ikka kasuks ära.

"Ilmselt kuskilt filmist on see mulle külge jäänud ka," kehitas Jessie õlgu. Ennegi juhtunud, et mingis filmis olev fraas jääb kummitama ja satub märkamatult Jessica sõnavarasse. Tavaline. "Kuidas läinud on?" tundis Jessie siirast huvi. Ta ei küsi kunagi kelleltki, kuidas tal läinud on, kui see teda tegelikult ei huvita. Joega pole Jes suhteliselt kaua rääkinud.

"Aina rahulikumalt," vastas Joseph. Depressioon oli vaikselt kadumas ja elu paisis juba rõõmsamates toonides. Ta nägi uudistelehte ka, kuid õnneks seal midagi väga polnud. Noh, natuke jama oli see, et temast nii palju juttu oli, aga elab üle.

"See on vist hea," arvas Jessica. Mõnele inimesele rahulik elu ei meeldinud, aga Jessie polnud üks nende seast. Talle meeldis, kui kõik on korras ja igati selge. Jah, Jes on igav inimene. "Sind polnud paaril mängul," märkis tütarlaps, kes ei teadnud midagi ei sellest, et kutt on vahepeal avarii teinud, mingile suvalisele tite taha teinud, sellest ilma jäänud ning, nagu sellest kõigest veel vähe oleks, tüdruksõbrast lahku läinud.

"Kindlasti," nõustus Joe. Rahulik oli tema jaoks ainult hea. "Noh, mul polnud käsi just kõige tervem," lausus nooruk. Kas tõesti Jess ei huvitunud teiste eraelust? Värskendav.

Jessie kergitas kulmu. Nüüd on käsi..umm...töökorras?" küsis ta. Uued mängud tulemas ja ühtlasi on need ju ühed viimastest mängudest, millel Joel on võimalik kaasa mängida. Senior siiski - aeg Tree Hill Highst ja selle korvpallimeeskonnast lahkuda.