Our place

"Mina panin sulle hüüdnime, selle süü võtan ma omaks, aga see sõber siin on sinu oma," muigas Nathan kergelt, libistades mööda sisaliku näojooni. See oli ilus, just nagu Lizzie'gi. "Sulle ei meeldinud kui inimesed sind Lizandraks kutsuvad ning Liz ja Lizzie olid liiga tüüpilised," jätkas Daniel vaikselt, jälgides neidise silmi.

Lizandra naeris kergelt Danieli sõnade peale. Jah, see sõber oli tema oma, aga ilmselt ei oleks see talle pähegi tulnud, kui tal seda hüüdnime ei oleks. "Siiani ei meeldi," muigas tüdruk, tõstes sõrme ülesse, et tähistada lause tähtsust, "olgu-olgu see hüüdnimi oli õigustatud. Muideks, miks sa mulle kogu aeg nii pikalt otsa vaatad? See on nunnu ja mõnus, aga mis sa seal näed?" küsis Liz keerates end kiire liigutusega sellili.

Daniel naeratas kergelt, pöörates silmad Lizandra silmadelt lõkkele. "Ma näen seal tõde, seda, mida sa tegelikult mõtled või tunned. Ma näen seal ausust, puhtust. Ma näen seal sind," sõnas ta vaikselt, pöörates pilgu tagasi tüdrukule, kes oli ennast vahepeal sellili keeranud.

Seda neiu arvaski, kuid seda niimoodi Danieli suust kuulda oli lihtsalt liiga armas. Samas ei olnud ta nii puhas midagi. Vähemalt mitte praegu. "Ma arvasin seda," muigas Lizza, kinkides poisile põsemusi. "Me peaks varsti minema hakkama. Pimedaks hakkab minema...kuigi ma jääks heameelega siia," tunnistas Lizard.

Daniel ajas end istukile, suul õrn naeratus. See põsemusi oli armas. Sellisega võiks ta lausa igal hommikul ärgata. "Aga sa ei pea minema. Homme on laupäev," lausus ta vaikselt, suul kaval naeratus, kinkides neidise huultele õrna suudluse.

"Ma pean siis Joele sõnumi saatma või midagi. Või siis mobiili välja lülitama," sõnas Lizza pärast seda õrna suudlust, mis ära minemismõtted kuskile kaugusesse lükkas. Siin rannas ei käinud kedagi, seega oli neil ohutu siia jääda. "Tead, et sa praegu õhutad mind kodustele reeglitele vastu astuma," muigas Liz.

"Mulle meeldib see viimane mõte," muigas Daniel kergelt, pannes käe neidise alaseljale, hoides tema enda lähedal. Noormehe pruunid silmad olid taaskord suunatud Lizandra omadesse, uppudes sellesse rohelisse värvi. "Väga tore, sest sellisel juhul mu plaan töötab," lausus Nathan kavalal muigel, suudeldes taaskord neidise huuli õrnalt.

Lizza muigas kergelt ning ning tõmbas endale maas vedelevad teksad lähemale, võttes nende taskust välja läbimärja mobiili, "kui mul oleks mida välja lülitada. Tüüp, sa oled mulle mobiili võlgu," sõnas tüdruk visates püksid tagasi enda eelmisele kohale. Nüüd saab ta lihtsalt öelda, et lõhkus enda telefoni ära. Ups. "Tahad minust mingit rebelit teha või? Mitte, et ma seda juba ei oleks," turtsatas Liz, kergitades samal ajal küsivalt kulme.

Daniel naeratas kergelt. "Pigem kaks. Minu oma on sama moodi kutu," lausus ta, pöörates silmad hetkeks enda teksastele, mille taskust paistis must mobiiltelefon. Võibolla saab sellest veel asja kui uus aku osta. "Ma pigem äratan selle rebeli, keda ma aastaid tagasi tundsin," sõnas Nathan vaikselt, suul naeratus, lükates juuksesalgu neidise näolt ning juuksed tema ühelt õlalt teisele, suudeldes seda õrnalt.

Lizza hakkas tahtmatult naerma. Situatsioon oli lihtsalt liiga naljakas. Nad mõlemad olid riietega vette läinud, unustades täiesti igasuguse tehnika ja nüüd olid nad ilma mobiilideta. Tore. Nüüd peab Liz jälle enda mobiili jaoks säästma hakkama. "Joele see ei meeldiks," muigas Lizard, "muideks, ma ei suitseta enam," sõnas tüduk uhkelt. Ta oli kolm nädalat vastu pidanud. Eks näeb kui kaugele ta jõuab. Noormehe suudlused panid ta naha kihelema. Tõusnud küünarnukkidele suudles ta Danieli rindkere, liikudes mööda kaela ülesse suu juurde.

Daniel naeratas õrnalt Lizandra sõnade peale. Noormehele ei ole kunagi meeldinud suitsetavad tüdrukud, eriti need, kellel läheb pakk päevas. Tundnud neidise huuli enda kaelal, võttis Nate õrnalt tüdruku lõuast, tõstes tema näo õigele kõrgusele ning suudles teda. Lizardi huuled olid pehmed, magusad, soojad.

Liz muigas läbi nende suudluse ning avas pärast selle lõppu enda silmad, vaadates otse poisi pruunidesse silmadesse. Ta libistas õrnalt enda vaba käega üle Danieli rinna ning vaatas talle siis otsa, "kust sa said need kõik?" küsis ta peaaegu sosinalt, pidades silmas tema arme, "armid ju kaunistavad meest," sõnas ta muiates.

Daniel naeratas küll õrnalt Lizandra viimase lause peale, et armid kaunistavad meest, kuid muutus siiski tõsisemaks. "Tänaval elades, ennem kui ma siia tulin. Ning need kolm," sõnas ta vaikselt, võttes neidise käe ning puudutades sellega kolme ümmargust tulistamisest alles jäänud armi, "kolm aastat tagasi kui gängide vahel kokkupõrge tekkis." Nathan tõstis enda silmad tagasi Lizzie omadesse.

Lizza kallistas noormeest ning jättis enda pea tema rinnale puhkama. Ta ei tahtnud teda enam käest lasta. Mitte seekord. Mis siis kui Daniel ei olekski kunagi tagasi tulnud ja ta oleks saanud vaid lihtsalt teate tema surma kohta. Sellele mõeldes voolas Lizardi silmast üks üksik pisar, mille ta kiiresti ära pühkis. Hakka jah nüüd veel nutma. Liz ei saanud aru, miks ta viimasel ajal nii damn emotsionaalne oli. Kõik algas sellest, kui ta Joe ees täielikult murdus ja pärast seda on emotsioonide alla surumine talle täiesti ülejõu käiv ülesanne.

"Rahu, rahu, kõik on korras" sõnas Daniel vaikselt, libistades enda kätt õrnalt mööda neidise selga ülesse ja alla. Ta märkas neidise pisaraid, mida viimane püüdis kiirelt ära pühkida. Toetades enda lõua vastu neidise pea lage, sulges Nathan silmad, tunnetades tüdruku vaikseid südamelööke.