Morning after a Bad night

Delilah tundis, kuidas unekardin temalt libiseb ning ta reaalsusesse tiritakse. See oli asi, mida ta hetkel kõige vähem soovis, kuna koheselt andis tunda ka tema pea. Nagu iga teinegi, mõtles ka Deli sellel esimesel momendil, et ta ei joo enam kunagi. Ääretu raskusega avas tütarlaps enda silmad. Joe magas endiselt, näol rahulik ilme.

D libistas ennast ettevaatlikult ning vaikselt voodist välja. Püksid jalga tõmmanud, toetas ta ühe käe vastu pead ning liikus tasasel sammul kööki, kus ta endale klaasi vett võttis. Kurk kuivas kohutavalt. Istunud laua taha, tunnetas tüdruk tagataskus tuttavliku paki kumerusi. Süütundega võttis ta selle suitsupaki välja ning asetas enda ette lauale.

Miks pidi Joe eelmisel õhtul justnimelt sellel momendil mööda minema sattuma? Kui noormees ei oleks teda näinud, oleks kõike olnud palju lihtsam eitada ning lihtsalt unustada. Tütarlaps rüüpas veel lonksu vett, mis tundus sellel momendil lihtsalt niivõrd maitsev, ning toetas siis käed lauale ning pea omakorda peopesadele.

Kuna Lizandra oli eelmisel õhtul varakult magama jäänud, siis ärkas ta samuti üsna vara. Ta lebas veel tükk aega enda soojas ja mugavas voodis ennem kui jalgadel maad puudutada lasi. Liz avas enda toa ukse ning astus kööki. Märgates köögi laua taga võõrast kogu oleks tea peaaegu kuuldavale toonud kiljatuse, kuid suutis selle viimasel hetkel enesele hoida. "Delilah?...Mid..." sõnas ta üllatunult, kuid lõi siis endale käega vastu otsmiku. Muidugi nad ju käisid Joega ja iu-iu...ta ei soovinud endasi mõelda. Miks Joe talle midagi sellest maininud ei olnud? Kuid kas ta oleks tahtnud seda ikka teada. Lizza vaatas kahtlustaval ilmel tüdrukut, kuid kadus siis kööki, otsides endale külmikust ühe banaani pudingu. Nagu tavaliselt, hüppas ta kapile ning sõi seal enda hommikusööki. "Joe magab või läks tööle?" küsis Lizard, kõlgutades enda jalgu. Näitsik kandis tavalisi lühikesi musti pidžaama pükse ja tavalist valget toppi.

Delilah võpatas kergelt, kui korraga kellegi häält kuulis. Lizandra. Tütarlaps ei olnud tähelepannud neidise lähenemist, samuti ei olnud ta üldse midagi märganud, kui päris aus olla. Tema pea valutas jubedalt. "Mag..." alustas D, kuid köhatas siis, olles hämmastunud, kuivõrd käre ta hääl täna hommikul oli. "Magab," katsetas neidis uuesti vastamist, seekord edukalt.

Süües enda hommikusööki, ilmus Lizza näole lai muie. "Raske õhtu või?" küsis Lizard pannes kiirelt jupid kokku. Eks tal oli ka endal omajagu selliseid õhtuid seljataga. Muidugi oli palju mõnusam vaadata seda kõrvalt kui tunda omal nahal. "Ja muideks. Ära sa seda suitsupakki siin küll lahti tee. Ma üritan seda halba harjumust maha jätta," lausus Liz. Kuna Joed ei olnud siis oli hea vahelduseks kedagi teist enda jutuga tüüdata.

"Keerasin ilge jama kokku," vastas Delilah ohkega, kergelt noogutades. Kuuldes siis Lizandra kommentaari suitsupaki kohta, langesid neidise silmad taas nimetatud pakikese poole. "Sama siin," tunnistas ta ausalt, kuigi nähtavasti ei jäänud sellest hetkel just eriti usutavat muljet. "Eile, lihtsalt..." tüdrukul oli väga raske seda kuidagi selgitada. Ta turtsatas, tõusis püsti, haaras suitsupaki ning viskas selle prügikasti. Seejärel täitis ta enda klaasi uuesti veega ning istus tagasi enda endisele kohale.

Joe ärkas üles ja märkas, et Delilahit polnud enam tema kõrval. Kutt tõmbas riided kiirelt selga ja läks kööki, kus Liz ja Deli rääkisid. "Hommik," sõnas Joseph ja haigutas. "Kiusad Delit?" uuris J, nägu muigel.

"Jah, sest nagu ma näen on meile üle öö külaline tekkinud," sõnas Lizard, saates vennapoole pilgu mis pidi tähendama, et nad veel räägivad sellest. Kuidas suhtuks Joe sellesse kui ühel hommikul ta tuleb kööki ja Lizza toast tuleks mõni poiss välja. "Mis tegid siis?" pöördus ta tagasi Deli poole, kuid oli kindel, et ei saa enam enda küsimusele vastust, sest Joe on siin ja tüdruk ei taha sellest ilmselt rääkida.

"Hommikust," vastas Delilah vaikselt Josephi hommikusele tervitusele, kui noormees kööki astus. Lasknud hetke neil kahel omavahel rääkida, suundusid näitsiku silmad Lizandra poole, kui too talle küsimuse esitas. "Ei midagi erilist," vastas ta umbmääraselt, sest täpselt nagu tüdruk oli arvanud, ei tundnud D ennast enam nüüd, kui Joe oli kööki saabunud, hästi sellest rääkides. Ta tundis ennast eilse pärast endiselt süüdi.

Lizard noogutas ning lõpetas siva enda pudinguga. Tundus, et neil kahel on midagi vist rääkida vaja. Hüpanud kapilt alla, viskas ta tühja topsi prügikasti ning kadus teleka ette, mille tööle pani. Ta klõpsis nii kaua kuni leidis Top Geari. Sobis alati. Keeranud häält natuke juurde, et ta ei peaks Joe ja Delilah juttu kuulama, süvenes ta saatesse.

Joseph istus ühele toolile köögis. "Midagi tuleb ette võtta," alustas mees jutuga. Deli ei saa isa juurde jääda, kui viimane teda peksab. Inimene ei ole loodud poksikotiks, keda võib tümitada siis, kui isu tuleb.

"Mh?" küsis Delilah, näol ilmselge arusaamatus. Hetkel ei mõistnud tütarlaps, millest Joseph rääkis. Eilne õhtu oli kohati tema jaoks udune. Samuti ei osanud ta tulla selle peale, et noormees rääkis hetkel tema isast.

"Su isa...Ta pole ilmselt mõnes teraapias ka käinud. Kuidas oleks, kui teda suunata...Ja sundida...Ma võin temaga rääkida," selgitas Joseph tasasell häälel. Ta ei tahtnud, et Lizzie kuuleks.

Delilah'i pilk selgines koheselt, kui Joseph mainis tema isa. Ta raputas kiirelt pead. "Ma ei saaks.. see ei oleks õige..." puterdas tütarlaps, enda pead uuesti kätele toedates - pea raputamine ei olnud praegusel hetkel just meeldivaim. "Ta ei saa sinna midagi parata, Joseph. See on alati nii olnud," sõnas Deli vaikselt, enda pead tõstes ning noormehele otsa vaadates. See oli keeruline. Martin oli alati olnud tema ainus perekond, mis oli ka põhjuseks, miks tüdruk teda säärasel viisil kaitses.

"Ta saab sellega midagi ette võtta. Ta ei tohi sind peksta. Sa oled seda ilmselt endale nii palju juba korranud, et võtad seda faktina," vastas Joe, jägides Deli silmi. "Kas sa hommikust söönud oled?" küsis mees seejärel.

"Ma olen õppinud eemale hoidma," kordas Delilah juba taaskord sõnu, mida ta oli maininud ka eelmisel õhtul. "Sa ei saa aru. Martin on olnud alati mu ainus perekond," lisas tütarlaps, enda silmi eemale keerates ning lonksu vett võttes. Kurk kuivas endiselt ning polnud ka ime. Hämmastav oli lihtsalt see, et tüdruku sisikond koos oli püsinud nii eilse õhtu, kui ka praeguse. Kuid jah.. tema magu oli palju hullemat kogenud, seega ei olnud see tema jaoks probleem. "Ei," vastas ta ausalt Joe esitatud küsimusele.