Let's be adventurers

Mona mäletas veel selgelt seda, kui üllatunud ta oli, kui jõuluballil Nashville'i reisi võitis. Loomulikult oli neiul mõttes minna Hunteriga ja nad pididki esialgu kuskil 17. märtsi paiku minema, kuid poisi ema sünnipäev tuli vahele ning Mona sai aru, et see sündmus on Hunterile kindlasti oluline, mistõttu lükkus reisileminek päevakese edasi ja sattus Mona enda sünnipäeva peale. Õnneks ei pidanud eelmisel õhtul asju pakkima hakkama, kuna Mona oli tubli ja tegus ning pakkis need juba pühapäeva õhtul ära, et esmaspäeval viimasel hetkel enne magamaminekut selle pakkimisega jamama ei peaks hakkama. Kuna Mona ärkab tavaliselt vara ning täna pidigi sünnipäevalaps vara ärkama, et Hunteriga Nashville'i sõita, ei saanudki paps talle sünnipäevalaulu joriseda ning kooki voodisse tuua. Selle asemel ootas Monat aga kook köögis laual, kui ta duši alt tuli, riided selga oli saanud ning enda niisked pesus krussi tõmbunud tumedad juuksed rätikust kokku keeratud turbanist vabastas.

Lisaks koogile võttis paps välja ühe sametise karbikese ning ulatas selle oma tütrele, enne kui teda õnnitles. Karbikeses oli medaljon, milles oli pilt Monast, tema isast ja emast, kellele tütar väga palju sarnanes. Monal olid täpselt samasugused veidi lokki hoidvad tumedad juuksed, veidi heledam nahk ning siirad pruunid silmad nagu sellel pildil oleval naisel. Pilt oli aga tehtud viimastel jõuludel, mille pere üldse enne Ileana surma koos sai veeta. Papsi kingitus tõi Mona silmadesse õnnepisarad, kuid neiu kallistas meest ning lasi medaljoni siis endale kaela panna lisaks keele, mis tüdruk juba ise oli enda ehtekarbist võtnud. Noh, seekord ei pääsenud sünnipäevalaps ka sellest kauaoodatud piinlikust vestlusest isaga, enne kui ta pisikese karbi sees Hunteri jaoks ka ühe koogitüki võttis ja siis poisiga koos pikale teekonnale asus.

Sõit kestis päris pikalt, kuid Mona sai Hunteriga terve tee juttu ka rääkida, ehkki vahepeal ta magas ka natuke, eriti veel nendel viimastel kilomeetritel enne Nashville'i silti. Järgmisena avaski sünnipäevalaps oma silmad siis, kui nad juba Nashville'is sees olid ning hotelli poole sõitsid. Nii, enam ei maga midagi. "See sõit tundus küll terve igaviku pikk, aga nii palju, kui ma juba auto akendest linna nägin, siis tekib küll soov juba vaatamisväärsustega tutvuda," lausus Mona, kui noored lõpuks oma hotellituppa olid jõudnud, ning võttis voodil istet. Paistis, et nendest pisikestest unepausidest oli kasu ka, kuna erilist väsimust neiul praegu polnudki.

Outfit

OT: @animal

Kuna Hunter oli see, kes kogu aeg sõitma pidi, siis tema oli ikka üsna väinud selleks ajaks, kui nad kohale jõudsid, aga kuna täna oli Mona sünnipäev, siis ta ei kavatsenud mitte mingi hinna eest kohe voodisse heita, et magama minna. "Meil on selleks kõvasti aega selle reisi jooksul," sõnas poiss, "aga kõigepealt võiks äkki midagi süüa? Me võime tuppa tellida, alla hotelli restorani minna või siis hoopis väljast midagi otsida." Sommers maandus Simona kõrvale voodile, kuid istumise asemel lasi ta ennast pikali, sest ta oli tõsiselt väsinud. Hunter asetas käed enda näole ning tõmbas siis nendega üle enda näo. "Igatahes tuleks midagi teha, sest muidu jään ma magama... siin hotellis pidi vist mingi bassein ja saun ka muidu olema," seletas poiss ja ajas ennast siis aeglaselt istuli. Ta kandis täiesti tavalisi sinised teksasid ja halli T-särki, millel oli kollasega üks logo ja natuke teksti. Jalas olid tal hallid tennised.

SPOILER: Click to show

OT: Hahahah, hea nägu ikka

"Süüa tahaks küll," nõustus Mona Hunteriga, sest hommikusöögist oli päris palju aega möödas ja need vahepealsed näksimised täitsid ka kõhu ainult lühikeseks ajaks. Tüdruk lasi ennastki natukeseks voodile pikali ning asetas käed taha kuklale, kuid tema tumedad silmad püsisid Hunteril. "Iseenesest võiks ju vaadata, mida head all pakutakse ja kuna sa mainisid basseini, siis... vetteminek tundub ka päris ahvatlev, kui sa ikka viitsid veel ujuma minna," arvas Mona. Hea, et ta bikiinid oli taibanud kaasa võtta, kuid noh, selle viiepäevase reisi kohta oligi neiul päris palju asju kaasas.

"Olgu, siis sööma ja ujuma," lausus Hunter. Pärast võibolla viitsivad nad natuke saunas ka istuda. Siis peaks neil hea uni ka tulema. Kuigi ilmselt läheb natuke veidraks see magamine, sest noored ei ole ju veel koos ühtegi ööd veetnud. Okei, suve lõpus telgis küll, aga see oli hoopis teine asi, sest siis oli seal muud rahvast ka peale nende. "Ma vahetan enda särgi ära ja siis võime minna," sõnas Sommers ja ajas ennast voodist püsti. Ta oli selle särgiga siiski terve sõidu olnud ja noh autos oli ju palav ka ikka. Pealegi oli all olev restoran siiski viisakam koht ja poiss oli viisakaks kasvatatud. Seega võttis ta halli särgi endalt seljast ära ja asendas selle tumehalli triiksärgiga. "Lähme?" pöördus ta seejärel Simona poole, lükates kohvrikaane kinni. Hiljem peaks vist asju ka natuke lahti pakkima, sest jäävad nad siia ju pikemaks ajaks.

"Ärme siis väga täis ka end söö, muidu ei jõua ujuda," muigas Mona. Noh, täis kõhuga nii hea olla, et võib vast niisamagi voodile vajuda ja silma looja lasta. Täis kõhuga tuleb ju ka hea uni. Selle koos magamisega oli jah nagu ta oli, aga eks kunagi pidid nad sinnani ka jõudma. Ehk harjub äragi selle viie päevaga. "Jajah, vaheta-vaheta. Ma tahaks ka midagi viisakamat selga panna, nii et... ära vaata," lausus neiu ning otsis kohvrist ühe viisakama pluusi ning seeliku. Kõigepealt istuski tüdruk voodile ja võttis teksapüksid ära, et need kiirelt seeliku vastu vahetada ning võttis kõigepealt enda pluusi ära, jäädes varrukateta topi väele. Siis piilus tüdruk korra üle õla, et veenduda, et Hunter on ikka seljaga ning vahetas topi siis ruttu ühe õhukese heleda pluusi vastu. "Lähme," nõustus tüdruk ning andis Hunterile käe, et nad saaksid restorani minna.

Poisil ei olnudki kavas tüdrukut piiluma hakata. Selline koos elamine viis päeva on neile mõlemale uus, aga küll nad hakkama saavad. Võibolla viie päeva pärast Mona enam ei ütle, et 'ära vaata'. Kui tüdruk ka enda riietega ühele poole sai, võttis Sommers tema käe endale pihku ning jalutas siis koos temaga alla restorani. Poiss oli juba varem neile tegelikult sinna laua kinni pannud. Samuti oli kenasti tellitud tort koos säraküünaldega ja sünnipäevalauluga. Astunud restorani sisse, vahetas Hunter paar sõna kohanäitajaga, kes nad siis laua juurde juhatas. Nende koht oli mõnusalt varjatud, aga samas avanes neil vaade nii linnatänavale kui ka muule restoranile. Selle asemel, et nende juurde ilmuks teenindaja menüüdega, tuli nähtavale mitu teenindajat, kes neile kohe lauale vaagnad toiduga asetasid. Kui nemad kõrvale astusid, ilmusid kohale neli pillimeest, kes Simonale sünnipäevalaulu laulma hakkasid ja seda alguses inglise keeles ja siis rumeenia keeles. Aega võttis, et leida keegi, kes seda mõlemas keeles laulaks, aga papsi abiga sai kõik korraldatud. Samal ajal kui nemad laulsid, toodi kohale ka ümmrgune tort, millele oli kirjutatud 'Simona 18'. Tordil oli kaks säraküünalt, mis õhku korralikult sädemeid paiskasid. Kogu selle möllu keskel ulatas Hunter tüdrukule ka enda kingituse, milleks oli ilusa graveeringuga vintage taskukell, Sara Bareillesi kontserdipiletid, Hunteri tehtud kaart ja raamat Valgekihv, sest see oli poisi üks lemmikuid ja kunagi rääkides tuli välja, et Simona ei ole seda lugenud. Nüüd on tal selleks võimalus. Teos oli küll inglise keeles, aga ta saab hakkama. Poiss on selles kindel.

Restorani jõudes oli Mona tänulik, et ta taipas üleval midagi viisakamat selga panna, kuna see koht tundus tõesti selline, kuhu teksapükstega just ei tuleks. Kui Hunter kohanäitajaga rääkima läks, jäi tüdruk veidi ootama, ent sai laua taha istudes järjekordse üllatuse osaliseks. Jah, sõnumeid oli näitsik ikka saanud ning hommikulgi sai natuke kooki söödud, kuid midagi sellist oskas neiu kõige vähem oodata. Kõige kihvtim oli see, et ta kuulis sünnipäevalaulu nii oma emakeeles kui ka inglise keeles, milleta ta enam Ameerikasse elama tulles üldse hakkama poleks saanud. Selle keeleoskusega oli nagu oli, Hunteriga sai juba igatahes kõva praktika ja tüdruku inglise keel oli ikka kõvasti parem võrreldes eelmise aastaga. Mis puutus enda emakeeles sünnipäevalaulu kuulmisse, siis seda kuulis näitsik teist korda, kuna ka isa oli talle hommikul ikka nende emakeeles laulnud. Paps oli praegu ainus inimene, kellega Mona enda emakeeles rääkida sai ja kodus olles rääkis ka. "Wow, ma... olen sõnatu," oli Mona esimene reaktsioon, pärast mida tüdruk kergelt naerma puhkes ning oma poisile säravate silmadega otsa vaatas. Tal oli päris hea meel sellise üllatuse üle, kuigi oleks mõnest lilleõiestki piisanud. Huvitav, kuidas Hunter kõike seda veel organiseerida jõudis, kui nad käisid reedel veel koolipeol, siis tuli poisi ema sünnipäev ja nüüd veel see reis? "Ee... kuidas ma need küünlad ära peaksin puhuma?" küsis näitsik naerdes, sest säraküünlaid vist päris niimoodi ära puhuda ei anna nagu tavalisi tordiküünlaid, mida näitsik eelnevatel sünnipäevadel küllalt puhuda sai.

Hunter kartis alguses, et see võib äkki tagasihoidliku Mona jaoks liiga palju olla sünnipäevaks, aga tüdruku reaktsioonist tundus, et talle meeldis. Vähemalt ei tundunud tal hetkel midagi selle vastu olla. Mis puutus korraldamisesse, siis sellega tegelesid lisaks poisile ka tema vanemad. Neil on siiski sidemeid, et selliseid asju kiiresti korraldada. "Ega vist ei saagi, aga ma arvan, et sa võid enda soovi niisamagi soovida," arvas poiss kergelt naerdes. Kui küünlad lõplikult ära kustusid, asetasid teenindajad tordi lauale ning nad kõik jalutas ära, aga enne veel ulatasid nad tüdrukule hotelli enda poolt mingi väikese kingikotikese ja lilleõie. Ilmselt mingi hotelli värk, et külalised rahule jääksid. Armas žest iseenesest, sest Hunter polnud seda oodanudki. "Ma loodan, et seda kõike liiga palju ei olnud. Igatahes... Palju õnne sulle! Ega inimene siis igapäev kaheksateist ei saa," sõnas noormees ja asetas enda käe näitsiku omale, mis laual oli. Simona võiks parem harjuda sellega, et Sommersid tahavad tihti tähtpäevi ja pühi suurelt tähistada.

Tegelikult mõtles Mona, et oleks võinud fotoka ka alla kaasa võtta, sest siis oleks sellest suurest väiksest tähistamisest mõned pildidki saanud, kuid pilte jõuab veel küll ja küll teha. Mona arust oli see muidugi väga lahe üllatus ja see pani tüdruku tundma, et on tõesti Hunterile väga kallis. Noh, kui olid juba (sära)küünlad, siis ei saanud muidugi soovi ka soovimata jätta ning nii sulges tüdruk hetkeks silmad, et oma soov soovida ja siis küünaldel kustuda lasta. "Oh..." oli Mona üllatunud, kui ta ka hotelli poolt midagi sai. Temagi ei osanud seda oodata, aga tõesti armas. See on vist tüdruku üks parimaid sünnipäevi. "Ei olnud midagi palju, see oli sinust väga armas," lausus Mona siiralt ning võttis noormehe käe enda pihku, kui too selle näitsiku omale asetas. "Ma pean vist selle ikka välja ütlema, et see on üks mu parimaid sünnipäevi," lausus tüdruk õnnelikult ning tõstis ühelt vaagnalt enda taldrikule natuke süüa. "Noh, ma ei kujuta ettegi, kuidas me selle söögi kõik ära jõuame süüa, aga ma loodan, et selle saab pärast siis vähemalt tuppa kuidagi, kui üle peaks jääma," muigas tüdruk, sest süüa oli tõesti väga palju. Noh, kui praegu end juba täis pugivad, siis võib ujumise ka ehk mõneks teiseks päevaks jätta. "Okei, kas ma pean oma kingituse praegu lahti tegema?" küsis Mona kerge muige saatel ning võttis kätte Hunterilt saadud paki.

"Mul on hea meel, et see sulle meeldis," sõnas poiss ning pigistas õrnalt näitsiku kätt. Hunter oli alati Sommersi poistest see kõige tagasihoidlikum olnud, kellelt oodati tüdruksõpra ilmselt heal juhul alles ülikooli lõpus. Nüüd aga on ta endale kindla suhte leidnud lausa enne kaksikuid. "Ära sellele küll praegu mõtle. Lihtsalt naudi seda toitu, kuni seda on," muigas poiss ja tõstis siis nda taldrikule ka ühtteist. Noormehe kõht oli siiski päris tühi. Hetkel sööks ta silmadega vist kõik siit laualt ära. "See on täiesti sinu enda valida. Sinu sünnipäev," lausus Hunter ja kehitas õlgu. Seal ei olnud midagi piinlikut või väga intiimset sees, et Mona seda avalikus kohas lahti ei tohiks teha.

OT: Su uus dp on väga... naeratamapanev

Mona naeratas kergelt, kui Hunter ta kätt pigistas. Tüdruk oleks tahtnud noormeest kõvasti kallistada, aga selleks oleks pidanud ta laua tagant püsti tõusma, nii et kallistus jäägu selleks ajaks, kui nad oma kõhud täis söövad ja siis lauast niikuinii tõusevad. "Mul polegi muud valikut," muigas tüdruk ning võttis mõned ampsud oma taldrikult. Toit oli küll väga hea ning loomulikult kavatses sünnipäevalaps seda nautida. "No uudishimu on igatahes tappev," turtsatas Mona ning võttiski kõigepealt Hunterilt saadud kingituse, et vaadata, mis seal siis on. Kõigepealt sai neiu kätte taskukella, mida ta uurima jäi. "See on nii ilus," lausus ta ning vaatas Hunterile oma tumedate silmadega otsa. Kell tundus kuidagi nii Simonalik ja sobis hästi medaljoniga, mille tüdruk isalt sai. Järgmisena sai neiu kontserdipiletid ning armsa kaardi ja kõige lõpuks jäi talle kätte raamat, mida ta lehitsema jäi. "See on see raamat, millest sa mulle kunagi rääkisid," tundis neiu raamatu kohe selle tutvustust lugedes ära.

Enne kui Hunter sööma asus, valas ta neile mõlemale klaasi mahla, sest vaevalt nad veini tahaksid, kuigi Mona on nüüd ju täisealine. Võibolla üleval oma toas võivad hiljem midagi minibaarist võtta kui tahavad veel tähistada. Toit oli igatahes tõesti maitsev. "Siis tuleb vist kingitus küll lahti teha," muigas poiss, sest no kes see siis tahab, et sünnipäevalaps uudishimusse ära sureks. Sellel ajal kui Simona enda kingitust uuris, jätkas Somers söömist, hoides enda kindlat pilku tüdrukul, kelle teaktsioone talle alati vaadata meeldis, sest see ütles sageli rohkem kui sõnad. "Nüüd ei ole sul vähemalt võimalik mulle jälle öelda, et sul ei olnud kella käepärast, kui sa mul kuskile hiljaks jääd," naeris noormees. Muidugi oli selline vanaaegne kell ka omamoodi ehe. Igatahes kui poiss seda näinud oli, seostus see tal kohe Monaga. "Mhm, mõtlesin, et kingin sulle päris sinu oma. Saad ka läbi lugeda," lausus noormees, kellele see raamat tohutult meeldib.

Monale sobis mahl ka ja midagi kangemat neiu eriti ei tahtnudki. Huvitav, kas nüüd Tree Hilli tagasi minnes laseb paps kauem ka väljas olla kui keskööni või üheni? Tüdruk sai ju täisealiseks. Mona sõi oma toitu vähehaaval, sest vahepeal oli vaja kingitusi ka uurida ja aega noortel oli. "Kas ma tõesti olen nii krooniline hilineja?" küsis Mona naerdes, sest tavaliselt oli ta igal pool ikka palju varem kohal. Noh, vähemalt kell oli tal nüüd ikka käepärast, kui telefoni kuskilt taskust või kotist kogu aeg välja koukida ei viitsi või see sootuks koju ununeb või aku tühjaks saab. "Kindlasti loen selle millalgi läbi ja eks siis saab arutada," arvas tüdruk. "Ma loodan, et see on vähemalt natuke lihtsamas keeles kui kohustuslik kirjandus, sest muidu ma loen seda ikka päris kaua."

"Okei, ma võibolla natuke liialdasin, aga mõnel korral olen ma pidanud sind ikka ootama küll," muigas Hunter ning jõi natuke mahla. Tegelikult olid nad mõlemad lihtsalt väga kohusetundlikud inimesed ja seega ei jäänud nagu kuskile väga hiljaks. Nad jõudsid pigem ikka natuke varem. "Ma ei oska öelda, kui lihtsas keeles see on, aga igatahes kui sa ei peaks aru saama, siis sa võid alati minu poole pöörduda ja saab raskemad kohad koos läb lugeda," sõnas Sommers, kellel poleks midagi selle vastu, et raamat juba ei tea mitmendat korda uuesti läbi lugeda.

"Oh..." sõnas Simona ning viis oma tumedad silmad Hunterilt enda ees olevale toidule, enne kui oma pilgu uuesti tõstis ja poisile otsa vaatas. "No ma palun väga vabandust, et ma sul oodata olen lasknud," lausus neiu naerdes, sest ei saanud hetkel isegi aru, kas Hunter mõtles oma sõnu naljaga või mitte. Ainsad korrad, kui tüüp ju tõesti natuke ootama on pidanud, on see, kui nad on mingi kohtumise kokku leppinud või kui poiss tüdrukule järele on tulnud, et siis koos kuskile edasi minna. "Kindlasti pöördun," lubas tüdruk. "Tegelikult ma olen endale vahepeal raamatukogust neid noorteraamatuid võtnud ja need tunduvad enam-vähem arusaadavad," rääkis Mona. Need olid ka tüdruku jaoks tunduvalt lihtsamas inglise keeles kui see kohustuslik kirjandus.