Aeg perekonna jaoks (Sommersite massikas)

Oli kätte jõudnud Shelby viiekümnes sünnipäev. Kuna õige päev langes kokku laste koolivaheajaga, võttis Marthin varakult vanemate Sommersitega ühendust, et uurida, kuidas ja millal nad koju jõuavad. Trevor eeldas, et kõik lapsed ei pruugi kohale ilmuda, Matthew elas Danielaga NY-s ja Milena rändas üldse mööda ilma ringi, siiski helistas Marthin kõigile. Mees tellis enamik toite kohalikust restoranist, et Shelby ei peaks veetma enda sünnipäeva köögis, see oleks lihtsalt õel. Marthin sai nelja ajal töölt vabaks ning läks siis restorani, et kõigepealt igasugused soolased näksid ja salatid ära tuua, järgmisena sõitis mees läbi pagariärist, kust ta tellis suure puuviljatordi, see läks kõigile peale.

Poole viie ajal jõudis Marthin suure maja juurde, kuhu olid külalised alati teretulnud. Ta võttis suure valge pappkasti, kus oli tort, ning astus majja. "Ma jõudsin koju!" hõikas Trevor. Ta oli Shelbyle kinnitanud, et naine ise ei kokkaks, niigi ei tahtnud Shelby suurt pidu mõnes restoranis või peosaalis. Mees viis tordi kööki ja pani selle külmikusse. "Hunter, Luke, Logan!" hõikas mees. Äkki keegi aitab autost kaste toitudega sisse tuua, läheb vähem aega. Mehe silmad peatusid punastel tulpidel, mis olid köögis vaasis. Väike hommikune üllatus. Roosid olid kuidagi tavalised, tulbid olid hoopis kevadisemad. 

OT: Sommersid. 

Kuulnud enda isa häält, pani Hunter filmi, mis rääkis Austraalias elavate roomajate kohta, kinni ning sulges läpaka kaane. Ta ajas ennast voodist püsti ning jalutas alumisele korrusele. Olles poole trepi peal kuuliski ta enda nime, mis poisi kergelt muigama pani. Ta oleks ju nagu nii kohe alla jõudnud. Noormehega koos tuli muidugi ka tema koer, kes vaatamata enda eakale vanusele endiselt poisil järel käis, olles tema truu kaaslane. "Ma ei tea, kus kaksikud on, aga mina olen siin," sõnas Hunter ja astus kööki sisse. Mis puutus ema kingitusse, siis oli poiss teinud talle kaardi nagu ta seda igal aastal teeb. Loomulikult oli kaart kogu pere poolt.

Hunty

Mees kuulis samme trepil, millele järgnesid pisut klõbisevad vaiksed sammud. Muidugi tundis Trevor ära, et tegu on Hunteri ja ta koeraga. "Tule, lähme toome kastid tuppa," ütles mees enda pojale järgmisena. "Kuidas siis tänane päev möödus?" uuris Marthin, suundudes jälle välisukse poole, et autost veel mitu kasti ära tuua. "Kaksikud ei tulegi sünnipäevaks koju?" uuris mees seejärel kulmukortsutuse saatel. Nii küll ei lähe.

"Okei," lausus Hunter, kuigi ega temalt ilmselt eitavat vastust oodatudki. Täna peavad mehed majas kõigega hakkama saama, et emale üks vaba päev anda, kus ta ei pea sajale ja ühele asjale mõtlema. "Ma magasin peaaegu pool päeva maha," tunnistas nooruk kerge turtsatusega, aga praegu oligi vaheaeg ja see ongi puhkamiseks, "aga muidu tavaline... käisin Scooteriga väljas, joonistasin ja praegu vaatasin filmi." Hunter jalutas rääkimise ajal isale järele ning haaras nagist endale igaksjuhuks õhukese jaki peale, sest tassida küll ei ole ilmselt palju ka kaugelt, aga kevadel võib väike paljalt väljas käimine ka juba kahju teha. "Seda ma ei tea," kehitas poiss õlgu, sest Hunter pole kunagi nendega kuigi lähedane olnud, et nad teineteisele enda tegemistest räägiksid.

Mees tegi väljas tagaistme ukse lahti ja võttis ühe kasti enda kätte, kus olid sees šampusepudelid, mahlapakid ja limonaadid. "Sa võid selle väiksema kasti võtta," osutas Marthin peaga ühele pappkastile. "Lausa poole päevani, jah? Kuidas Rosie sul magada üldse lasi?" uuris mees muigega. Ta oli kindel, et pere pesamuna käis Hunterit tüütamas ühel või teisel moel. Rosemary oli tavaliselt koos varajaste multikatega üleval.

Hunter võttis endale kätte kasti, millele isa osutanud oli. Kerge oli see tõesti. "Jepp," noogutas nooruk, "ega ei lasknudki väga, aga no ma panin talle lõpuks ühe multika peale, siis ta jäi seda vaatama. Töötab alati." Noormees vähemalt ei nähvanud enda pisemale õele ega visanud teda enda toast välja. Isegi kui pisike suutis poisile närvidele käia, jäi Hunter alati üsna rahulikuks. Kast kindlalt käes, jalutas Hunter kööki ja asetas selle esialgu lihtsalt kapile. Küll hiljem vaatab, kus mis sees on. Laud tuleb nagu nii ära katta.

Rosie oli enda toas ning värvis pilti, mis tal poolik oli. Sellest pidi saama emme sünnipäevakingitus ning pildil oligi kujutatud terve Sommersite perekond, ehkki see oli palju lapselikumalt joonistatud versioon nendest kõigist. Kui ta pildi valmis sai, andis ta emmele kalli ning kinkis naisele töö ja jäi siis vaatama multikat, mis Hunter talle peale pani. Püsimatu, nagu väiksed lapsed ikka olid, sai Rosiel peagi multikas kõrini ja ta läks uuesti oma lemmikvenda otsima, kuni jõudis kööki ja silmas kasti, mis kapile oli pandud. "Mis seal kasti sees on?" uuris putukas ning tatsas venna juurde.

Matthew sai paar nädalat tagasi kõne, et vanemad ootavad teda, Danielat ja nende pisikest endale külla. Matt alguses midagi ei lubanud, ta ei teadnud, kuidas Daniela ja ta enda graafikud klapivad. Samas sai olla kindel, et sellise etteteatamisega annab midagi ikka teha. Pealegi oli Matt ise ka juba üritanud enda aja nii sättida, et saaks ema juubeliks koju lennata.
Matt ja Dani jõudsid 16. märtsi hilisõhtul Tree Hilli. Nad läksid enda majja, et seal veeta öö. Järgmisel hommikul läksid Matthew ja Daniela Alejandro sünnipäeva Jimenezite juurde tähistama. Daniela vanemad tegelesid põhiliselt Snowga. Õhtuks liikusid nad edasi Sommersite majja. Daniela käes olid lilled ja kingitus, milleks olid piletid kolmeks päevaks ühes lähedalasuvas hinnatud spas. Matt astus majja, mis paistis esmapilgul tühi olevat. "We're home!" teatas Matt, vaadates ringi. Ta kergitas pisikest enda süles.

SPOILER: Click to show

Hunter oli vaevalt jõudnud kasti kapile panna, kui Rosie kohale ilmus. Seal, kus hundist räägid. "Söök... ma oletan," sõnas poiss ning tegi karbikaane pealt natuke lahti, et sinna sisse vaadata, "jepp, söök." Ta jättis selle kasti sinna ning suundus köögist uuesti välja. "Tahad ka aidata kaste tuua?" hõikas poiss poolelt teelt õele tagasi. Mõni kast on kindlasti kergem ka, sest näiteks see, mis juba köögis oli, oli ju suhteliselt kerge olnud. Poolel teel esikusse kuulis Hunter tuttavat häält ning ta muigas endamisi. Tal oli alati hea meel, kui vanem vend koju jõudis. "Hei," sõnas ta vennale ja Danile, võttes seejärel Snow tillukesest jalast kinni, et seda natuke liigutada ja lapsele nägusid teha. Jah, selline tervitamine käib Sommersite juures. Loodame, et uhke papa ei pahanda. "Okei, ma pean tegelikult kaste tooma... paps ostis vist terve restorani toidust tühjaks," mainis poiss ning lipsas Dani ja Matti vahelt uuesti välja, et uus kast võtta.

Mees läks järgmise kasti järgi, kui Rosie kööki jooksis. "Tere, Rosemary," lausus mees heatujuliselt. Ta kuulis Matthew hõiget ning läks peaukse juurde. "Õhtust, Matthew, Daniela ja pisike Micaela," rääkis Trevor kõige lõpus Snowga, kes uurivalt ringi vaatas. "Jõudsite ka ikka New Yorgist mõneks päevaks eemale tõmbuda," lisas Sommers naeratusega. "Ma lähen toon veel mõned kastid ära, siis saame vaagnad ja kausid lauale panna," ütles Marthin ja läks auto juurde, et Hunteriga viimased kastid ära tuua.

Dani astus Matti järel majja sisse ning eemaldas enda mütsi. Ta hakkas mantlit eest lahti tegema, kui Hunter esikusse ilmus. "Hei," lausus tüdruk endale omaselt vaiksel häälel. Samal ajal kui Sandee ennast lahti riietas, hoidis ta enda pilku vendadel. Ta muigas endamisi ja raputas vaikselt pead, kui Hunter pisikest õige huvitavalt tervitas. Dani oleks tahtnud uurida, kus siis sünnipäevalaps on, aga enne jõudis noorem Sommers uksest välja lipsata. Siis aga ilmus kohale mehe isa, kes on Sommersitest ainuke, kelle juuresolekul Dani ennast veel täiesti vabalt ei tunne. Ta tervitas teda viisakalt ning suunas siis enda pilgu pigem Matthewle. Linnapea kadus nende juurest aga sama kiiresti kui Hunter. Tundus, et kõigil oli päris kiire hetkel. "Okei, kas me liigume edasi või aitame neid kaste vedada?" pöördus tüdruk Matti poole, sest praegu olid tal veel ketsid jalas.

Üleriietes ja Üleriieteta

Matthew turtsatas Hunteri tervituse peale. "Ja nii kasvas Snowst printsess," ütles mees muigega. Ta tervitas isa ja Rosemaryt, kes seal ka ringi tormasid, pigem siiski Rosie, ja võttis päikeseprillid eest. "Võtame riided seljast ja saame siis abiks olla," arvas Matthew. Ta võttis tütrelt jaki seljast, toas hakkab tal palav, ja pani selle esikus olevasse nagisse. Enda jakk ja müts läksid ka nagisse hoiule. "Ei tea, kus ema on?" küsis Matthew rohkem iseendalt. Kõik teised jooksid ju mööda maja ringi.

Millie istus mingis igavas seminaris, kuni äkki tema telefon laual üürgama hakkas ja ta ruumist välja tormas, et kõne vastu võtta. See oli kõigest paps, aga kuna mampsil oli sünnipäev, pakkis Millie tundi tagasi jõudes oma asjad kohe kokku, vabandades ette, et tegu on hädaolukorraga, et jõuda kohe esimesel võimalusel Tree Hilli. Lena jõudis kuskil natuke enne viit ning astus majja kohe eriti lärmakalt. "Who's missing me?" küsis Lena kohe valjul häälel ning pani oma suured pakid maha. Ei, kingitust kahjuks osta ei jõudnud, kuna oli vaja kiiresti Tree Hilli jõuda.

Daniela noogutas ning eemaldas viimasena ka enda ketsid, tõstes need hetk hiljem käimise eest ära jalatsiriiulile. "Ei tea, aga ega ta enda peole tulemata ikka jäta," muigas tüdruk, kuigi noh ta võiks juba tulla, sest kingitusega ringi jalutada ei ole eriti lahe. Käed kinni ju. Noored jõudsid uksest vaid mõne sammu kaugusele, kui Milena endale omase valju häälega kohale ilmus, ehmatades sellega isegi pisut Snowd. Dani ainult naeratas kergelt Matti õele, olles valmis toas edasi liikuma.

"Jaa!" jõudis Rosie Hunterile järele hüüda, kui Matt ja Danis koos pisikese Snow'ga saabusid. "Tsau, issi," vastas putukas papsi tervitusele ning hakkas siis edasi minema, et aidata ka kergemaid kaste tassida, kuni saabusid Matt, Dani ja Snow. "Daniii! Snow!!!" oli putukas neid nähes õnnelik. "Kas ma täna ka saan teda hoida?" päris putukas Danielalt. Ta polnud nii ammu enda vennatütart näinud ja nüüd on ta jälle külas. "Tsau, Millie," tervitas putukas ka enda õde, kes eriti lärmakalt saabus.