Bändiproov

Oli neljapäeva õhtu ja kuna järgmiseks päevaks midagi õppida ei olnud ja Izzy vähemalt sai aru, et kõigil lebo, otsustas ta, et täna oleks päris hea jälle bändiga kokku tulla ja natuke muusikat teha. Esialgu oli neiul plaan proov teha enda kodu bändiruumiks tehtud keldris nagu tavaliselt, aga teatud asjaolude tõttu oli Izzy sunnitud oma plaane muutma ja hoopis noortekeskuse muusikaruumi kasutama. Selle ruumi vastu ei paistnud ka kellelgi õnneks midagi olevat. Kuigi Izzy oli koolis poistele öelnud, et poole kuueks ajagu end noortekeskuse muusikaruumi, saatis ta igaks juhuks ka kõigile sõnumid, et keegi ära ei unustaks. Neiu ise hakkas veidi enne viit liikuma ja kuskil veerand kuueks oli ta noortekeskuses ning läks juba muusikaruumi, kui oli enda üleriided ära võtnud. Kuna kedagi peale Izzy veel jõudnud ei olnud, leidis pisike neiu enda koha süntesaatori taga ning klimberdas seda natuke, pilk aeg-ajalt seinakellal. 

SPOILER: Click to show

OT: 
My dear mates
@david
@oupzie
Jim Leroy Blackburn
@peter

David hakkas noortekeskuse suunas liikuma umbes kümme minutit peale viit, sest tema kodust oli sinna natuke vähem kui minutit, kui jalgsi minna. Ja ilm oli jalutamiseks ju päris ilus. Dave'il oli vahepeal küll muude asjade peale mõeldes bändiproov natuke meelest läinud, aga õnneks oli Isabelle jälle ettenägelik ja saatis sõnumid ka laiali. 
Noortekeskusesse jõudnud, laskis noormees korraks pilgul ringi käia, kuid astus siis juba muusikaruumi uksest sisse. Izzy istus juba süntesaatori taga ja klimberdas seal, kuid seda oli David kuulnud juba hoonesse sisenedes. Kedagi teist veel kohal ei olnud, kuigi kell oli juba ligi kakskümmend minutit viis läbi. "Tere jälle," lausus David nende lauljaneiule ja muigas, tõmmates ühe toolidest endale lähemale, et siis sellele istuda. 

Süntesaatorit klimberdades meenus Izzyle see, kuidas ta sattus kunagi peale Peterile, kes aulas mängis, ja oli poisi mängust vägagi vaimustunud. Noh, tundub, et uueks klahvpillimängijaks sai ikkagi õige inimene ja talendishow'l Izzyle saate mängimisega ei paistnud tal ka probleemi olevat. Samas mõtles Izzy sellele, et võiks ka lisaks laulmisele osata mingit instrumenti mängida, kas või klaverit või süntesaatorit. Praegu klimberdas tüdruk niisama, et aega parajaks teha ning enda bändikaaslasi oodata, kuni esimene neist juba kohale tuli. "Tsau," ütles ta sõbralikult enda basskitarristile, kes äsja saabus. "Sa enda... khm... sõbrannat ei võtnud kaasa?" uuris neiu kavala muige saatel, sest oli teda mitu korda ühe tumedapäise tüdrukuga näinud ja sama tüdrukuga oli Izzy näinud ka Peterit. Ühine sõbranna? Võimalik.

"Sõbrannat? Ma ei tea, kellest sa räägid," muigas David, kuigi oli üsna kindel, et Izzy peab silmas Phoebet. Nojah, ilmselt ei jäänud kellelegi märkamata see, kuidas nad viimasel ajal pidevalt teineteise seltskonnas aega veetsid. "Ehk mõni teine kord kutsun ta kaasa, kui teistele sobib," sõnas noormees lõpuks. Praegu oli neil siiski esimene proov üle päris pika aja ja siis ehk ei oleks kõige parem kedagi külalisena kaasa tuua. 

"Hei," sõnas Peter, kui oli ruumi sisenenud ja enda bändikaaslasi, keda ta veel tegelikult kuigi hästi ei tea, silmanud. Olla uus bändis, mis on natuke aega juba koos tegutsenud, on päris keeruline. Eriti kui sa oled vaikne ja tagasihoidlik nagu seda on Peter. Kuna ruumis oli piisavalt soe, võttis poiss jaki seljast ära ning asetas selle üle mingi vaba toolileeni. Triiksärgi käised keeras ta kuni küünarnukkideni üles, sest nii oli lihtsalt pärast mugavam klaverit mängima. Loodetavasti saab ta hakkama ka. Ei tahaks nagu pettumust valmistada. Kuna Isabelle oli juba koha süntesaatori taga okpueerinud, siis toetas Peter ennast lihtsalt vastu seina ja silmitses Davidit ja Izzyt, sest tundus nagu neil oli mingi jutt pooleli enne kui noormees sisse astus.

SPOILER: Click to show

Bändiproovid olid ilmselt ainsad asjad, mis Royl kunagi meelest ei läinud. Eriti kuna ta oli alles paar päeva tagasi enda tutikad trummipilgad muretsenud. Neid läks aastas ikka mitu paari. Muidugi see olenes sellest, kui palju nad kokku said, et mängida. "Tervist," sõnas Rocye, astudes ruumi ning lükates ukse enda järelt kinni. Üldiselt oli kutt vaikne, aga bändiga olles võis tema suust isegi pikemaid repliike kätte saada, kui üks lause. "Tundub, et ma suutsin taaskord viimasena kohale jõuda," mainis kutt ning keeras enda teksatagi käised üles. Asetanud enda musta seljakoti ukse kõrvale maha, võttis Roy sealt enda uue pulgad ning maandus siis trummide taha. "Noh, Izzy, mis me siis täna ette võtame?" uuris tüüp, sest oli tema ju ilmselt see, keda saaks bändipeaks nimetada.

SPOILER: Click to show

"See gootitšikk," sõnas Izzy, kuigi oli kindel, et David saab aru, keda ta mõtleb. Kell hakkas poole kuuele lähenema ja Izzyle meeldis näha, et poisid juba kohale tulid. "Hei," ütles ta Peterile, kui taipas, et on noormehe koha hõivanud. Izzy peaks ju olema see, kes praegu mujal kui sünteka taga istub. "Vabandust, et su koha niimoodi hõivasin. Sa võid tulla, kui sa tahad," pöördus neiu Peteri poole, kuni ka Roy äkki ruumi astus. "Tsau," tervitas Izzy ka Royd ning sättis end lihtsalt põrandale istuma. "Sa ei ole viimane. Blackburn on veel puudu," ütles ta Royle. Ei tea jah, et Jim jälle hiljem jõuab. Tavaliselt on ta ikka väga varajane. "Kuna ma oletan, et teil on neist coveritest kopp ees, siis ma mõtlesin, et võiks proovida minu eileõhtuse üllitisega tegeleda," lausus näitsik ning ulatas kõigile kolmele noormehele paberid laulusõnade ning nootidega. Viis oli juba varem kunagi Jimi abiga kokku pandud, aga sõnad tulid alles eile.

"Oh, õigus," sõnas Royce, kui ta tõesti Jimi ei näinud. Imelik, sest ta oli alati varem juba kohal. Põhiline, et ta üldse jõuaks kohale. Sellel ajal kui Izzy rääkis, tegi noormees enda randmed soojaks ning lõi vaikselt pulkadega vastu trumme, et ennast valmis seada. "Aitääh," lausus tüüp eriti viisakalt, endal suul lai muie, ning lasi siis silmadega üle sõnade ja viisi. Noh, nooti ta eriti ei vaadanudki. Ta vaatas rohkem rütme, sest selle osa peab jua Roy siiski välja nuputama, mida trummid teevad, kuigi rütm aitab alati. "Äkki laulad selle korraks mõne saatega läbi, siis on mul lihtsam," pakkus Roy ja asetas noodid trummide kõrvale maha, et ta neid sealt piiluda saaks ja vajadusel märkmeid juurde kirjutada.

Kui Izzy süntesaatori tagant ära tuli, läks sinna Peter, kuid võttis enne noodid ka vastu. Kergelt sõrmi painutanud, hakkas poiss enda sõrmi soojaks mängima. Pärast mõningaid harjutusi proovis ta mängida seda, mida Isabelle talle just kätte andis. Väga keeruline see ei olnud, aga noh... ega Peter ei oodanudki, et talle mõni Bachi-vääriline teos ette antakse. Eks need tänapäeva enamik lugusid vajusidki ainult mõnele akordile, mida siis kogu loo vältel varieeriti. "See on päris hea," julges Peter enda arvamuse välja öelda. ta lisaks võibolla mõned omapoolsed pisikesed muudatused siia-sinna, aga põhiline on siiski juba väga hästi tehtud. Küll mängimise käigus hakkab neid muutusi nagu nii sisse tulema.

Jim on tõesti tavaliselt neist kõigist esimene, kes kohale jõuab ja varakult juba sõrmed ning pilli soojaks mängib, aga täna juhtus hoopis teisiti. Kui noormees viimaks noortekeskusesse jõudis, oli kell viis minutit pool läbi. Telefon kõrva ääres, liikus Leroy peaaegu jooksuga mööda koridori bändiruumi poole. Jõudnud viimaks selleni, avas poiss selle kiiruga, noogutas kergelt teistele tervituseks, hoides telefoni endiselt kõrva ääres. "See meeldiks mulle väga," muigas Jim enda vestluskaaslase sõnade peale, "aga ma pean nüüd minema. Räägime pärast edasi? Ei, ma helistan pigem ise. Meil võib siin kauem ka minna. Okei, sulle ka. Tsau!" lõpetas Leroy lõpuks kõne ära. Ta pani telefoni hääletu peale, libistades selle endale teksade taskutesse. Nahktagi ühe pingi peale visanud, võttis tüüp mustast kotist enda kitarri, kõndides Izzy ja teiste juurde. "Hei," tervitas ta kõiki veelkord üle, kinkides näitsikule isegi pisikese naeratuse. Ta jäi siiski hiljaks peaaegu kümme minutit ning vaevalt tüdruk talle niisama andestab. Pilli geneka taha pannud, häälestas ta selle kiirelt üle, võttes pilli peal mõned keerulisemad akordid. Jimi kitarrid on harva häälest ära, kuna tüüp mängib neid lihtsalt liiga tihti.

SPOILER: Click to show

"On sul alles täna hea tuju," ei saanud Izzy Royle oma märkust tegemata jätta. Hea oli näha, kui keegi proovi rõõmsa tuju kaasa võttis. Tegi olemise kohe mõnusamaks. "Mõte on hea, aga ootaks enne ehk Blackburni ära? Siis saab ehk nii seda teha, et kogu koosseisus on saade olemas," arvas Izzy. "Kui sa nii arvad," ütles neiu Peterile, kuni lõpuks viimane liige ka kohale jõudis ja tüübi naeratus Izzy justkui sulama pani. "Tore, et sa ikka tulla said," ütles Izzy ning pistis ka Jimile ühe paberilehe pihku. "See on see laul, millele me viisi tegime. Eile said sellele sõnad ja ma mõtlesin, et prooviks," seletas ta noormehele ja viis oma pruunide silmade pilgu siis ka teistele bändiliikmetele. "Ma arvan, et te võite mulle nüüd saadet mängida. Proovime selle siis läbi teha," teatas ta ning seisis ise mikri juurde.

Ilmselt jäi kuti hea tuju teistele silma lihtsalt sellepärast, et tavaliselt on ta väga tõsine ja vaikne. Seega kui ta juba korraks naeratab, peavad kõik seda lihtsalt suureks rõõmuks. Roy viipas trummide tagant nende viimasele liikmele ning suunas siis enda heledad silmad ainsale tüdrukule ruumis, et ta ära kuulata. "Ma vist parem kuulan..." mainis Royce nii muuseas, sest kui ta kohe enda trummidega müristama hakkab, siis ta tekitab lihtsalt ühe kena kaose. Küll ta siis juurde hakkab mängima, kui mingi rütmi kätte saab.

David heitis hetkeks pilgu lehele, mille Isabelle ka talle ulatas, et end looga tuttavaks teha. Lehe kaasa haaranud, sättis noormees end koos teistega paika, võttes ühtlasi kätte kitarri, millega ta alati mängis ja sättis siis kõik proovi tegemiseks valmis, ühtlasi sättides kõik proovi tegemiseks valmis. Kõige viimasena asetas Dave paberilehe selleks ettenähtud kohale ja asus siis kontrollima, kas pill on ikka korralikult hääles. Oleks ju tobe, kui proovi ajal mingeid ebatavalisi hääli kostuma hakkaks. 

Peter lihtsalt noogutas õhkõrnalt, kui Jim nendega ühines. Ta kuulas tähelepanelikult Isabellet ning lootis, et ta kohe sassi ei aja midagi, kuigi noodist mängimisega pole tal nagu varem eriti probleeme tulnud. Asetanud lehed korralikult süntesaatorile selleks ettenähtud kohta, viis ta enda pilgu lauljale, et too märku annaks, kui mängima peaks hakkama. Ei läinudki kuigi kaua aega mööda, kui Peteri sõrmed valgetel klahvidel liikuma hakkasid. Kiirust ta valida küll veel täitsa täpselt ei osanud, aga ta lähtus Izzy laulmistempost ja teiste instrumentide tempost.

Jim võttis Izzy käest paberid vastu, lastes kiirelt enda silmadel üle ridade liikuda. Toetanud pilli vastu kõlarit, oli noormehel võimalus teise käega vastu enda jalga vaikselt rütmi lüüa. Näitsiku sõnade peale kergelt noogutanud, võttis Leroy kitarri sülle, istudes ise osaliselt kõlarile. Pilgu hetkeks paberile viinud, tõmbas ta sõrmedega üle keelte ja hakkas järgmine hetk paberil olevat viisi mängima. Pisikesi parandusi vajab see tõesti, aga eks nad teevad need mängimise käigus. Peagi tõusid Leroy heledad silmad nootidelt ja jälgisid Izzyt, kes põhimõtteliselt tema vastas seisis.