I'll bring salt, you bring matches

"Olgu-olgu," lausus Emily muigega ja võttis korraks ühe käe taskust välja, et näole langenud juuksed eest ära lükata. Aidani seltskonna vastu polnud tal küll midagi, talle lihtsalt ei meeldinud tunnistada, et ta kardab. "Pole mingit probleemi," kinnitas Em siis pead raputades. Ta ise oli ju end pakkunud kutile kaamerahoidjaks, mis oleks olnud kummaline tegu, kui ta tüübi seltskonda välja ei kannataks. Tüdruk ootas, kuniks koolivend oli kõik oma asjad tagasi seljakotti pakendanud ja hakkas siis temaga koos surnuaia väljapääsu suunas jalutama. Loodetavasti ei tule nüüd enam mingeid ehmatavaid juhtumeid ette. 

Mitte et selles oleks midagi veidrat, kui keegi tunnistab, et ta kardab midagi, eriti kui tegemist on õhtul üksi kojumineku või millegi taolisega, arvestades seda, kui ohtlik oli kõige tavalisem tänapäeva asula. Kahekesi kõndisid nad läbi õhtuse, nüüd vaat et juba peaaegu öise surnuaia, kusjuures Aidan tundis end üsna nagu kala vees. Surnuaias käik oli viimane asi, mis teda ehmatada saaks, kui keegi teda just meelega ehmatada ei ürita. "Kuskandis sa elad?" uuris noormees, kui nad surnuaia väravateni olid jõudnud ja sealt välja kõndisid, jõudes tänavavalgustite kollakasse valgusvihku, mis heitis nende nägudele morbiidse kuma.

"Siit umbes veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel," vastas Emily Aidani küsimusele ja ohkas kergendatult, kui nad lõpuks surnuaia alalt välja jõudsid ja tagasi valgustatud tänavale jõudsid. "Westside'il," lisas tüdruk siis igaks juhuks, sest viieteistkümne minutiga võis siit vabalt teisele poole silda ka jõuda, vähemalt Emi kõnnitempoga, mis polnud just kõige aeglasem. Praegu teeks ta üksi jalutades ilmselt koduni mingit kiirkõndi, et kiiremini kohale jõuda, aga et koolivend saadab ta ikkagi koju ära, võib natuke rahulikumalt võtta, saab veel juttu ajada või miskit. 

"Westside'il?" kordas Aidan. "Aga siis on meil samas suunas minek," lausus ta naeratuse saatel. On tal ka vähem maad kojuminekuks. "Sulle õudukad meeldivad?" uuris noormees jutujätkuks, kui nad rahulikus, aga mitte lonkivas tempos edasi kõndisid. Tal on hetkel võimalus oma kooliõde lähemalt tundma õppida, nii et miks mitte seda ära kasutada? Selleks pidi olema püstiopakas, et olla tüdruk ja tulla midagi sellist tegema, nagu on õhtusel surnuaial rahu rikkumine, või olemas pidi lihtsalt olema mingisugune huvi kõige selle paranormaalse vastu, sest kuidas muidu Emily üleüldse tema blogisse jõudis.

Emily noogutas. Ta oligi tahtnud endale väikest korterit Westside'il, sest palju polnud tal väga vaja ja ega raha niisama raisata ka ei saa. Korteri ees maksid ilmselgelt vanemad, sest ise ta oma kohvipoe palgaga seda kinni ei maksaks. "Mõnikord," vastas Em Aidani küsimustele õudukate kohta. Üksinda ta neid just ei vaadanud, aga kellegagi koos võis küll. "Need on küll üsna hirmsad, aga ma ei saaks öelda, et neid huvitav vaadata pole," lisas tüdruk mõtlikult ja viis pilgu koolivennale. Inimesed õudusfilmides olid tihti küll üsna rumalad, aga see tegigi vaatamise veelgi lõbusamaks.