Let's run away like a little bitch

Seda, et Lucas polnud enam tema ise, võisid ilmselt märgata kõik, kes teda vähegi tundsid. Seda aga, et Lucas iga nädalavahetus kuhugi läks, kõik ei teadnud. Teadsid tema vanemad seda, et ta läks laupäeval linna, kas raamatukokku või sõbra poole, jäi kellegi poole ööseks ja tuli pühapäeval tagasi. Tegelikkus aga erines illusioonist: iga laupäevahommik pakkis Lucas endale mingid asjad kaasa, olgu nendeks mõni õpik või muu, läks bussijaama, ostis sealt endale pileti Southporti, istus bussile ja sõitis Tree Hillist minema. Kohale jõudnud, võttis ta suuna ühe korteri poole, kuhu oma asjad viskas, ning läks seejärel ühte lokaali, kus ta töötas kogu laupäeva ja pühapäeva otsa. Pühapäeval naasis noormees jälle, tehes näo, nagu poleks ta linnast väljas käinudki. Raha piletite jaoks tuli tema taskurahast, mida tal oli juba varem piisavalt kõrvale pandud, pealegi teenis ta seal lokaalis üsna kenasti. Sellise "ärajooksmise" jaoks oli tal aga üks (ja tema arvates väga mõjuv) põhjus - Tree Hill meenutas talle liialt Oscarit. Kool oli iseenesest juba hull, tuletades talle meelde seda, mis oli olnud ja kuidas see oli lõppenud, aga nad olid ju ka väljaspool kooli kokku saanud, jalutamas käinud, siin ja seal aega veetnud... Mõnda aega oli ta sinisilmselt arvanud, et koolist nii kähku kui võimalik vehkattegemine aitab, aga ta arvas valesti. Isegi kodus oli nõme olla. Jumalale tänu, et tema tööotsingud lühikeseks jäid ning kiire vastuse said. Töökoht polnud ühti niru, koristas üht pubi, vahepeal pandi letti tööle, kui kedagi teist polnud või oli väga kiire, ööbida sai oma tööandja pisut kipakas korteris ja teenis veel pealekauba. Kõige suurem boonus oli aga see, et täielik stseenivahetus ei tuletanud talle enam nii väga Oscarit meelde, nii et ta sai end taas inimesena tunda. Niivõrd, kuivõrd.

Järjekordne laupäev koitis, Lucas kühveldas hommikusöögi sisse, teatas, et ta läheb täna jälle raamatukokku ja sealt edasi vot selle ja selle sõbra juurde, kõik on räägitud, homme tuleb tagasi, haaras kaasa oma valmispandud koti ja suundus rutiinselt bussijaama, kus ta viperusteta pileti kätte ja bussile sai. Seal sättis ta end tagaistmele, pööramata tähelepanu teistele reisijatele, kes aegamööda bussi tilkusid, pani klapid kõrvadesse ja muusika käima ning sulges silmad. Bussisõit ei kestnud teab mis kaua ning peagi sai noormees bussist maha astuda, et Southporti absoluutselt teretavat ümbruskonda silmitseda.

OT: Chad

Kui Chad kuulis, mis Lucase ja venna endise kallima vahel juhtus, otsustas ta Lucasele aega anda, mitte kohe talle selga sõita, nagu Matthew oli teinud. Pealegi Luke’i käitumisest järelduva põhjal sellest erilist kasu polnud. Paar viimast nädalat nägi Lucas Chadi arvates juba rohkem inimese moodi välja – kui ta muidugi sellest õigesti aru sai. Igatahes tegi mees eelmisel nädalal ja veel nädal enne seda laupäeval visiidi Sommersite majja, et vennaga ettevaatlikult hetkelist olukorda arutada ja rääkida talle erinevatest võimalustest, mida nad saaksid koos teha, kui vennake peaks soovima – Chad on siiski perekonda väärtustav inimene. Paraku ei õnnestunud tal kummalgi korral venda näha, kuna too oli parajasti kuskil mujal. Ja nagu ema viimasel korral väitis, veetis noormees ka pühapäevad kodust eemal. Üks võimalus oli muidugi Lucasega koolimajas rääkida, kuna nad puutusid seal niikuinii omavahel kokku, kuid Chad eeldas, et vend eelistaks pigem vestlust koduseinte vahel. Eelneval päeval tuli aga üks Lucase sõber mehele koridori peal vastu – just see, kelle pool Luke oli väidetavalt eelmisel nädalal olnud – ning kuna Sommersit näris kahtlus, ajas ta tüübiga natuke juttu. Kui ta Lucase kohta päris, oli venna sõber küll käbe seletama, mida kõike nad Lucasega tema pool tegid, aga tema jutt ei klappinud üsna mitmes kohas, mistõttu sai Chad aru, et Luke’ile tehakse katet. See tähendas, et tal oli vaja välja uurida, kus vend tegelikult oma nädalavahetused veedab.

Kuna Chad teadis, missugusel kellaajal Lucas viimasel ajal laupäeviti kodust väljub,kavatses ta vastavaks ajaks end Sommersite maja lähedusse valvesse sättida, kuni vennake kodust väljub, et seejärel talle märkamatult järgneda. Laupäeviti nii vara ärkamine polnud just Chadi meelistegevus, aga Lucase nimel oli ta nõus oma hommiku ja sellele järgneva ohverdama, et müsteerium lahendada. Äratuse peale voodist tõusnud, kadus mees kõigepealt paariks hommikuseks toimetuseks vannituppa, pärast mida ta end liigse uimerdamiseta riidesse pani. Enne korterist väljumist jättis ta veel voodi kõrval asetsevale kummutile enda abikaasa jaoks viimase lemmikšokolaadi ja lühikese sõnumiga kirjakese, kuna ei tahtnud naist praegu üles ajada. Nüüd tuli aga ette võtta teekond oma teise kodu juurde, kuid sellega Chadil kaua ei läinud. Veel mõni minut passimist lisaks ning linnuke oligi pesast välja lennanud, Chad tal jälituskoerana järel. Kui Lucas bussi peale läks, ootas mees mõnda aega ning sisenes sõidukisse koos paari viimase inimesega. Istumiskoha sai ta endale ettepoole. Terve sõidu vältel polnud ilmselt Lucasel aimugi, et ka vanem vend võiks sama bussi peal olla. Alles pärast seda, kui buss peatuses seisma jäi ja Lucas koos muu rahvaga maha läks, tegi Chad end Luke’i jaoks nähtavaks. “Äkki seletad mulle ka, mida sa igal nädalavahetusel Southportis teed?“ pöördus mees noorema venna poole.

Kuulnud ootamatult vägagi tuttavat häält, mida ta absoluutselt oodanud polnud, sattus Lucas hetkeks segadusse, kui ta end kiirelt teda kõnetanu poole pööras. Seda ta oligi arvanud. Chad. Esimese hooga, nagu polnud see tal kunagi välja tulnud, ei suutnud noormees ka nüüd mingit kõlavat ja mõjuvat vastust lagedale tuua, puterdades: "Ma tulin siia... öh, sõbrale külla!" Sekundi murdosa pärast seda, kui need sõnad üle tema huulte olid lipsanud, teadis ta, et Chad ei jääks teda uskuma ka siis, kui ta tantsu lööks ja hundiratast viskaks. Mida Chad ise siin tegi, nähes nii värskelt bussi pealt maha astunud välja? Ega ometi ei jälitanud teda? Rohkem Luke end siiski lolliks teha ei tahtnud, kohendas kotirihma õlal, teatas: "Pole sinu asi, mida ma siin teen!" ja pööras vennale selja, et juba tuttavat teed korteri poole minema hakata, et saaks sinna oma killavoori maha visata ja tööle minna. Buss oli hea ajaga jõudnud, nii et tal polnud kiiret kuskile, aga kui Chad kavatseb tal sabas jõlkuda, siis on tal seda lisaaega iga sekundi jagu vaja.

Chad oleks tahtnud selle hädise vastuse peale naerma hakata, kuid miski hoidis teda tagasi. Ehk tõsiasi, et vend talle näkku valetas? Igatahes ei kavatsenud Chad alla anda, vaid ikkagi välja uurida, millega Lucas siin tegeleb. Ta ei võtnud väikest reisikest Southporti ette selleks, et kohe järgmise bussiga Tree Hilli tagasi sõita. Ilma tegelikku põhjust kuulmata ei kavatsenud mees lahkuda. Luke'i järgmised sõnad meenutasid juba rohkem seda noormeest, kuid niisuguse vastusega Chad loomulikult rahule ei jäänud. Kui Lucas talle selja pööras, ei jäänud Chadil peale vennale järgnemise midagi muud üle. Vähemalt ei tundunud viimasel kiire olevat, mistõttu sai Chad mõnda aega rahulikus tempos venna kõrval kõndida, ilma et Luke jooksu oleks pistnud. Otsustanud, et Lucas oli juba piisavalt mõtlemisaega saanud, pöördus Chad oma vana küsimuse juurde tagasi. "See on iga Sommersi asi, sest sinu perekond hoolib sinust - isegi kui sa seda endale tunnistada ei taha. Nii et äkki räägiksid mulle, mida sa siin igal nädalavahetusel tegemas käid?" Mees lootis, et uus katse läheb edukamalt kui eelmine.

Arvata on, et Lucase olukord oli üsna nutune - oleks Chad ta Tree Hilli bussijaamas vahele võtnud, oleks tal olnud veel võimalus mingi vähegi usutav vale kokku vurritada, aga nüüd, kus ta vend talle ilmselgelt siia järgnenud oli, ei olnud tal enam seda kaitsvat katet nimega kodulinn. Samas kust pidi Chad teadma kõiki tema sõpru ja nende elukohti? Selline asi nagu Internet oli ka olemas, tal võis täiesti vabalt olla mõni sõber Southportis, kellega ta suhtles Interneti teel. "Taktitundelisus on jah selle perekonna veres," torkas Lucas pahaselt, vaatamata õieti Chadi poole, kui ta edasi kõndis. Hetkel pidas ta konkreetselt silmas Matti väikest, ee, jutuajamist temaga jõulude ajal, aga üleüldises mõttes olid nad kõik nii kuradi taktitundelised, et valus kohe. "Mida ma siin teen? Ma põgenen iseenda eest," teatas noormees, hääletoon üsna järsk. Oleks ta natuke teistsuguses olukorras tabatud, näiteks kodus niisama olemas, vot siis räägiks ta rahulikumalt ja normaalsemalt, aga praegu ajas teda närvi see, et Chad oli siin, ja ka see, et ta pidi tööle minema, aga Chad kujutas endas tõenäolist pidurit.

Lucase tuju ei olnud nähtavasti kõige parem, kui noormees avastas, et vanem vend teda jälitanud oli, ja Chad üritas Luke'i mõista. Vastupidises olukorras ei tunneks ka Chad ennast kuigi õnnelikuna. Lucase pahased sõnad lasi mees aga kõrvust mööda. Nad ei hakka praegusel hetkel taktitundelisusest rääkima. Isegi kui Lucas tema seltskonda ei soovinud, püsis Chad tal kenasti kannul. Lucase vastuse peale ei öelnud Chad jälle midagi, sest ta võttis endale pisut aega, et venna sõnu oma peas analüüsida. Põgeneb iseenda eest? Või hoopis oma kunagise suhte eest? Viimane variant tundus Chadi jaoks tõenäolisem. Kui Chad oma mõtetest tagasi maa peale tuli, märkas ta mõne meetri kaugusel üht pinki, millest nad varsti mööda peaksid kõndima, kui Luke just paremale ei pööra. Seda noormees aga ei teinud ning Chad sai hea võimaluse Lucas pingile istutada. Pink oli küll lumest veidi märg, aga istumist kannatas. Pealegi oli õhutemperatuur väljas talve kohta üsna soe. "Sa ütlesid, et põgened iseenda eest," alustas mees Lucase küsitlemist. "Aga mina arvan, et su käitumisel on ka seos sinu möödunud suhtega. On mul õigus?"

Ja nii palju jäi tema korterisseminekust alles, kuna kaua ei saanud Lucas edasi kõndida, sest Chad vedas ta mingile pingile istuma. Kohe tundi ta, kuidas lumelöga läbi tema pükste imbus. Seda ka veel vaja, nüüd peab ta riided ära vahetama. Vähe sellest, ta võib nüüd kenasti tööle hiljaks jääda. Kui vend rääkima hakkas, põrnitses Luke enda jalanõude ninasid, ütlemata esiti midagi, sest Chadil oli täiesti õigus. Olgu, suhte eest põgenemine oli mingil määral ka enda eest põgenemine, sest Oscarit polnud ju enam siin, et tema eest põgeneda, aga tema idiootne mõttemaailm käis temaga pidevalt kaasas. "No jah, noh," kohmas noormees lõpuks. "Ma ei suuda Tree Hillis olla. Ma lihtsalt ei taha. Aga ma pean, sest kool on. Saa palun must aru, siiatulek on ainus aeg, mil ma pole ümbritsetud halbadest mälestustest," sai ta nüüd jutu jooksma, vaadates lõpuks ka Chadile otsa. "Sest Southportis me ei käinud. Ja ma sain siin tööd, ma olen päev otsa teises keskkonnas rakkes ja ma ei saa isegi mahti hakata end mentaalselt tümitama."

Korra jõudis juba Chadi pähe tekkida mõte, et Lucas saab tema käigust veelgi vihasemaks, sest kes tahaks lumemärjal pingil istuda ning ootamatult nurka surutuna vennale oma hingeelust rääkima hakata, aga mehe üllatuseks vaevus Lucas sel korral oma suu lahti tegema ja lõpuks ometi kuuldavale tooma normaalsema vastuse kui "pole sinu asi". Luke'i seletus oma käitumisele kõlas Chadi kõrvade jaoks isegi loogiliselt, kuigi mees arvas, et Lucas pingutab üle. Kindlasti leiduks veel võimalusi, kuidas olukorda lahendada. Noormees ei pea selleks iga nädal raha kulutama ja Southporti sõitma. "Probleemide eest ei saa ära joosta. Nendega tuleb tegeleda," lausus Chad, kuigi ei uskunud, et nendest sõnadest kuigi palju abi oleks, aga ta pidi enda mõtet kuidagi väljendama. "Ma tean, et lahkuminekud on rasked. Olen isegi seda oma nahal tunda saanud. Mida ma öelda tahan, on see, et lahkuminekust tekkinud haavade paranemine võtab aega. Naiivne oleks loota, et sellest saab üle paari nädala või kuuga," rääkis Chad edasi. Okei, Chad isiklikult ei saanudki üle, aga tal vedas, sest elu andis mehele uue võimaluse. Kõikidel kahjuks nii hästi ei lähe. "See on aga päris hea, et sa tööd teed, kuid Tree Hillist leiaksid ka kindlasti mingi töökoha, mis sulle Oscarit meelde ei tuleta." Vaevalt nad selle ajaga igal pool käia jõudsid.

Chadil oli hea öelda, et probleemide eest ei saa ära joosta. Teda polnud laiali kistud, suhkruga üle pudistatud ja siis talle jalaga antud. Olgugi et ta ei pruukinud seda nii väga välja näidata, tundis Lucas ennast üsna sitalt just sellepärast, et Oscar oli olnud see, kes, well, ta geiks pööras, kui nii sai öelda, sest ta ei arvanud, et inimesi on nii lihtsalt võimalik pöörata, ja ta arvas pisut enesekeskselt, et inimesed ei saaks temast aru, sest nemad pole mingid omadega sassis geid. Või bid. Või mis iganes elukad. Elu oli nii ilus oma heteroprobleemidega, oi, see pettis mind teise mehega, issand jumal, tal on armuke! Aga ta oli hakanud nägema olukorda teises valguses, kui ta Oscariga käima hakkas, ning ta nägi väga selgelt, kui ohustatud liik on homod - neil pole nii suur assortii nagu heterodel. See oli üks põhjus, miks ta Oscarist kümne küünega kinni hoida püüdis. Ja siis läheb niimoodi... "Ma otsisin Tree Hillist ka vaba kohta, aga... ma ei tea." Lucase sõnad said allaandva noodi. "Ärajooksmine oli lihtsam."

Eks see tuli tervele perele korraliku üllatuse ja šokina, kui selgus, et Lucas on gei, aga Chad ei teinud uudisest suurt numbrit, kuna ta pole mingi homofoob. Ei ole tema asi selle üle kohut mõista, kes kellega käib ja mis soost antud isik on. Suur probleem homoseksuaalsuse juures oligi ehk see, et esiteks on piiratud valiku juures kaaslast keeruline leida ja teiseks suhtuvad ka tänapäeval paljud inimesed vähemustesse vaenulikult. "Ärajooksmine on alati kõige lihtsam variant," noogutas Chad, jäädes korraks mõttesse. Oli ju tegelikult temagi enda jaoks keerulisel ajal Tree Hillist jalga lasknud, aga sellele leidis Chad kunagi vabanduse ülikooli näol. Vaatamata oma erinevusele soolistes eelistustes polnud nad Lucasega nii erinevad midagi. "Aga kui sa peaksid kunagi ümber mõtlema ja otsustama endale Tree Hillis töö leida, siis ma võin sind tööotsingutel aidata," pakkus Chad. Tutvusi on tal selles linnas korralikult. Küll ta Luke'i jaoks mingi koha ikka saaks.

"Ega mulle väga ausalt öeldes ei meeldi see pidev rahakulutamine," tunnistas Lucas. "Kodus oleks lihtsam, saab või jala kohale, aga noh..." Ta tunnistas seda endale isegi, et see ei olnud kõige parem variant, aga ta nägi seda ainsa variandina... hetkel. Kui Chadi jutt vastab tõele ja see läheb paremaks, kuigi mitte just homme, siis kannataks Tree Hillis ka olla, aga... Ja see tuletas taas noormehele meelde, et tal on töö ees ootamas. "Ma ei tea ainult, mida sa nüüd teed, kui siin oled," kahtles Luke. "Ma peaks täna vähemalt tööl ära olema, aga ma võin sinuga koos tagasi Tree Hilli sõita juba täna," lausus ta mõtlikult. "Aga järgmine buss läheb mitme tunni pärast... Sa võid ehk minu töö juures passida või linnas ringi vaadata?" pakkus nooruk. Kui põnev Chadil muidugi terve päev mingis pubis passida oleks, aga pakkuda ju võis.

"Õige jutt. Selle rahaga saaksid sa midagi palju otstarbekamat teha," arvas Chad. Isegi kui Sommersi perekonnal krõbisevast just puudust polnud, ei ole mõtet raha niisama tuulde ka loopida. Chad isiklikult ei olnud kaugeltki mitte suur laristaja... enam. Aastaid tagasi oli olukord pisut teistsugune, kuid pärast ülikooli astumist on mees hakanud oma kulutusi rohkem kontrollima, mis aga ei tähendanud, et temagi aeg-ajalt endale midagi head ei lubaks. Nüüdseks on Chadil muidugi ülikool juba lõpetatud ning esimene korralik töökohtki käes, kuigi Tree Hilli keskkooliga ta end küll kunagi pikaks ajaks siduda pole kavatsenud. "Ma arvan, et tulen esialgu sinuga kaasa ja kui mul igav peaks hakkama, teen ehk väikese linnatiiru," võttis mees Luke'i pakkumise vastu. Eelkõige tahtis Chad teada saada, missugust tööd tema väikevend siin teeb. Ja kui kõik on korras, võib ta näiteks ühele oma vanale kursakaaslasele helistada, kes kuskil siin lähedal elama peaks. "Aa, mulle tuli just midagi meelde... üks tuttav kunagi rääkis, et Southportis tegutseb mingi väike geibaar," meenus korraga Chadile. Neil oli sellest vaid põgusalt juttu olnud. Chad isegi ei teadnud, kas koht praegu veel eksisteerib.

Lucas teadis Southporti ja Tree Hilli vahet sõitvate busside aegu peast, sest ta oli mingil määral olukorra sunnil need endale selgeks teinud - kui ikka oli vaja jõuda bussi peale, siis pidi ta kellaaegadega kursis olema. Neil oli kuskil viis tundi, enne kui läks järgmine buss. Kui ta oma bossile selgeks teeb, et täna on natuke teine olukord ja ta läheb varem ära ning homme ilmselt ei tule, siis saab ta selle viie tunni pärast väljuva bussiga tagasi Tree Hilli sõita. Kuulnud aga Chadi järgmisi sõnu, lasi Luke kuuldavale turtsatuse. "Tahad sinna minna?" küsis noormees kohe, viies alles pärast oma küsimust otsad kokku, et ilmselt mainis Chad seda tema pärast ja tema meeleolu tõstmiseks. Või midagi.

Kui järgmise bussini nii palju aega oli, siis ei jäänud Chadil peale ootamise küll midagi muud üle. Kõndimiseks on see vahemaa ikkagi päris pikk. Pealegi ei läheks ta ilma Lucaseta Tree Hilli tagasi, sest miks muidu mees üldse siia tuli? Luke'i küsimuse peale hakkas ka Chad naerma. Ta polnud kunagi üheski geibaaris käinud. Aga kui erinevad need ikka tavalistest baaridest olla saavad, kui klientide soolisi eelistusi mitte arvestada? "Hm... kui sina tahad. Ma võin ju kaasa tulla," pakkus Chad, kui oli pisut tõsinenud. Äkki mõjuks selline käik Lucase meeleolule hästi? Chadi mainele see ilmselt kuigi hästi ei mõjuks, aga miks peaks meest huvitama, mida inimesed temast mõtlevad või räägivad? Piisab sellest, kui ta ise teab, keda tahab...

Lucas turtsatas Chadi vastuse peale. Ta polnud kunagi üheski geibaaris käinud, aga filmid olid neist küllalt... veidrate kohtade mulje jätnud, nii et ta ei osanud kohe väga olla. "Ma ei ole ausalt öeldes üldse selliste kohtade külastamisele mõelnud," mainis noormees. "Mitte et ma oleks üldse ühegi eksistentsist varem teadnud." Tree Hillis selliseid imevigureid polnud, aga noh... Ta ei teadnud, mida geibaaridest oodata, samas tulevad sinna just need omasooiharad kokku, nii et ehk oleks tal seal lootust vähemalt mõne sõbragi soetada... "Ma mõtlen selle peale," lubas Luke lõpuks, kui nad ühest tänavast sisehoovi keerasid, ning hakkas kõndimise ajal kotist võtit otsima. Jõudnud ühe ukse juurde, katsus ta seda. Lahti oli. Trepikojast üles, meelihurmavad aroomid haistmisnärve surmamas, ühe ukseni. Lukus. Mõningase pusimisega keeras nooruk ukse lukust lahti ja lasi Chadi sisse, et siis venna järel korterisse astuda ning uks enda järel kinni tõmmata. Võrreldes koridori seisukorraga oli korter natuke paremas seisundis, kuigi mingi viietärnihotell see siiski polnud. "Ma vahetan kähku riided ära," teatas Lucas, kui koti diivanile pani, sealt riided õngitses ja teise tuppa läks.