What else can I do?

Kui tavaliselt alustas Theodore oma hommikuid alati üsna varakult, lõi mees täna silmad lahti alles veidi pärast kahte päeval. Eelmisel õhtul polnud ta küll millegi erilisega hakkama saanud, tarbinud ainult paar õlut ja jõudnud koju nelja paiku öösel. Igaljuhul, vähemalt oli ta end ilusti välja puhanud ja otsustas nüüd ka juba ülejäänud päeva vahelduse mõttes lõdvalt võtta. Endale külmkapist leitud eilse toidu jäägid sisse kühveldanud, vahetas Theo riided millegi soojema ja mugavama vastu ning võttis suuna linna keskväljakule, et ehk kuhugi kohvikusse maha istutada ning lihtsalt jälgida, mis edasi saama hakkab. Veerand tunni pärast oligi mees hõivanud ühe aknaaluse laua ja nautis tellitud kohvi ja vaadet, mis kohvikuaknast avanes linnaväljakule, kus inimesed sisseoste tegid, uisuväljakul tiirlesid või niisama pingil istudes juttu ajasid. Teistele kohvikusviibijatele Theo erilist tähelepanu ei pööranud, kuulatades võib-olla ainult taustaks mängivat muusikat.

Hazel Clarke

Hazel oli samuti oma hommikut varakult alustanud, kuid nüüd saigi ta kauem enda vaba laupäeva nautida. Juba enne keskpäeva oli Hazel kesklinna läinud ning erinevaid poode läbi kamminud, kuni ta lõpuks päris ära väsis ja leidis, et nüüd võiks midagi hamba alla ka pista. Loomulikult oli keskplatsil üks kohvik, mida Hazel tihti külastas, sest seal oli peaaegu sama hea toit kui Karen's Cafes. Naine tellis endale prae ja saanud selle lõpuks kätte, otsis ta silmadega ühte vaba kohta, kuni tuttavat meest märkas ja automaatselt selle laua poole jalutas. "Theo?" tundis ta vana tuttava ära. "On see koht siin vaba?"

SPOILER: Click to show

+ mantel ja müts ja kindad

Tuttavat häält kuuldes pööras Theodore pilgu aknast eemale ja tuli ka mõtetega tagasi kohvikusse. Tõstnud pilgu, märkas mees Hazelit, kes äkki tema laua juurde ilmunud oli, käes praad kandiku peal. "Hazel," tervitas Theo neiut ja muigas. "Täitsa vaba," noogutas Theo ja viipas käega, et Hazel tema vastas olevale toolile istuks. Ta pööras hetkeks pilgu sõbranna lõunasöögile ning seejärel oma kohvitassi ja muigas vaikselt. Ta ise sööb ilmselt millalgi siis, kui koju tagasi läheb, sest oli alles äsja ka hommikust söönud. 

Hazel asetas oma prae lauale ning tõmbas Theo vastas oleva tooli laua tagant välja, et ise ka maha istuda ja sööma hakata. "Täitsa üllatav sind sellisel ajal siin näha," lausus naine, viies oma sinised silmad Theole, enne kui oma prae kallale asus. Hazel oli ikka eeldanud, et Theol on ilmselt muud tegemised.

Theodore muigas ja lonksas oma kohvi, samal ajal kui Hazel oma praadi hävitama hakkas. "Mul polnud miskit paremat peale hakata, seega mõtlesin lihtsalt kuhugi maha istuda ja inimesi jälgida," sõnas mees sõbrannale. Varem või hiljem oleks ta nagunii mõne tuttavaga kuskil kohtunud, mida kodus või tööl istudes kohe kindlasti ei juhtuks, kui keegi sinna just järsku sisse sadama ei peaks. Noh, täna oli tal muidugi töölt vaba päev, ja ei olnudki väga midagi tarka ette võtta. "Ja mis põhjusel sina siis linnas lõunat sööd?" uuris Theo Hazelilt. Tema ise sõi tavaliselt nii hommiku- kui lõunasööki kodus, ainult õhtusööki vahel harva väljaspool oma kodukest. 
"Kuidas sul üldse vahepeal läinud on? Tööl sujub kõik hästi?" küsis mees, kui oli oma pilgu aknast sisse ja jälle Hazelile tagasi pööranud. Theodore teadis, et naine töötab koolis psühholoogina, seega oli tal probleemsete noortega pidevalt tegemist. Või noh, nii Theo vähemalt arvas, võis ju ka olla, et ta andis lihtsalt senioritele nõu tulevikuks ja lahendas mingeid pisiprobleeme, mis tekkida võisid. Mehel endal läks ikka üsna tavaliselt, vähemalt ei olnud tal millegagi psühholoogi abi vaja. Suuremaid probleeme sai niikuinii oma õdedega lahendada, neil tavaliselt jagus igale murele mõni tark vastus. 

OT: Kirjutasin miskit juurde, ehk nüüd oskad vastata Theo väga uudishimulikele küsimustele.