Mais oui!

Kuigi juba päris mitu aastat Prantsusmaalt eemal olnud, tundis Sebastian siiski oma kodumaast teinekord puudust. Kord rattaga tööle sõites märkas ta ühe maja fassaadil midagi tuttavat - ülakomaga teisest sõnast eraldatud L täht, e tähel oli kriips! Poleks tal too hetk kiire olnud, oleks ta kohe sisse astunud, sest kirjapilt viitas tema kodumaale!

Paar päeva hiljem astus Sebastian lõpuks ka tuppa ja ta ei suutnud naeratamist lõpetada, sest niiväga tundis ta end nagu kodus ja et asi oleks veelgi kodusem oli ta tööd kaasa võtnud. Saanud omale laua, võttis ta välja väikese pataka lehti ja punase pastaka ning hakkas parandama sõnadetööd. Osa Sebastianist lootis, et ehk on teenindajad ka prantslased, ehk saab ta kuulda oma esimest õpitud keelt! Samas oli ta täielikult teadlik, et see ei olnud pisiprantsusmaa, vaid lihtsalt üks söögikoht, kus tõenäoliselt ei mänginud rolli, mis rahvusest töötajad olid. Selle mõttega hakkas ta töid parandama ja lülitas mõistuse täielikult inglise keelelt ära.

Another day, another challenge. Serena üritas telefonitsi ühele giidile selgeks teha, et suurtele gruppidele on kohe kindlasti vaja laud reserveerida. Naine teiselpool telefoni oli aga stereotüüpne prantslanna, kelle inglise keel oli üsna kehv, seetõttu üritas Serena end prantsuse keeles selgeks teha. Küll aga sai Sage aru, et mitu aastat on oma tööd teinud ning paar-kolm eratundi tuleksid kasuks. Naine mõtles, et ehk räägiks Aidan õpetajaga, Tree Hillis õpetati siiani seda keelt, eks?

Kuna gripp oli kaks töötajat ajutiselt maha murdnud, oli Sage hommikuses vahetuses ka ettekandja rollis. Näinud, et üks kahekümnendates tumedate lokkidega mees enda paberimajandusega ühe laudadest vallutas, manas Serena ette perfektse naeratuse ning läks kliendi juurde. "Bonjour! Kas saan teile midagi pakkuda?" küsis naine. Ta juuksed olid kuklal siledas krunnis, silmad olid siiski ümbritsetud kassiliku lainerijoonega. Igal laual oli menüü olemas, siiski teadsid mõned külastajad juba sisenedes, mida tellivad. Serena ei teadnud, kas mees oli üks neist.

"Bonjour, mademoiselle," tervitas Sebastian naeratades teenindajat. "Une tasse de thé vert, s'il vous plaît!" ütles ta kõigepealt ja haaras siis lõpuks menüü järele, mida ta varem tähele ei olnud pannud. Hetke seda uurinud pöördus ta siis taaskord ettekandja poole. Milleks uurida menüüd mida sa ei tunne, kui võib rääkida inimesega, kes seda tunneb? Niikuinii ei olnud Seb toidu suhtes valiv ja tõenäoliselt oleks söönud kõike, mida see neiu talle soovitanud oleks.

"Et... Qu'est-ce que vous recommandez?" küsis Oliver, eeldades, et teenindaja räägib samuti soravat prantsuse keelt. Oli ta ju prantsuse keeles tervitanud, kas pole?

Naine naeratas. Sorav prantsuse keel oli kõrvadele sama hea pai kui Liszti ükskõik missugune teos. Rohelise tee soovist sai naine aru, selle ta ka enda pisikesse mustade nahkkaantega märkmikusse kirja pani, mille kaanel oli restorani nimi. Tassike rohelist, selge! Järgmisena viis Sage silmad märkmikult uuesti mehele. Soovitus, soovitus. Sage teadis, et ta peaks paar-kolm aastat tagasi õpitu meelde tuletama, et kliendile korrektses prantsuse keeles vastata. Kahjuks oli just nüüd pea tühi ning tasapisi üritas neiu end väljendada. "Coq au vin est... Toujours bon ici?" lõpetas Serena enda soovituse üsna küsival toonil. Ta ei olnud kindel, kas lause sai õigesti kokku pandud. Tõenäoliselt mitte. Naine viis hetkeks pilgu paberitele mehe ees, mis paistsid olevad kontrolltööd. Tegu on siis õpetajaga? Siiski purssis Serena enda kesist prantsuse keelt. Ta ei kavatsenud alla anda.

"Vous n'etez pas française? C'est bien," ütles Sebastian naeratades. Muidugi tuli see lause tal prantsuse keeles välja, sest miskipärast ei suutnud ta aju end inglise keelele ümber lülitada. "Excuse-moi," parandas mees end kiirelt. "Ma olen Ameerikas, kõik ei peagi minuga prantsuse keelt rääkima," lausus ta esimesed inglise keelsed sõnad, mis natukene naljakalt kõlasid. Sebastianil ei olnud küll aktsenti, sest oli üles kasvanud kakskeelsena, kuid peale prantsuse keele rääkimist kõlasid mõnda aega inglise keelsed sõnad naljakalt. R'id olid pehmemad ja rõhud kohati valesti.

"Ma ei ole siin varem käinud, ei tea, mida võtta. Oskate ehk midagi kindlat soovitada, mis teile väga meeldib?" küsis Sebastian naeratades ning ei suutnud oma ametit ka siin maha jätta:"Et coq au vin est délicieux, peut-être?" Sebastian muidugi tundis, et tahaks midagi kodusemat nagu ratatouille või bouillabasse, aga ükskõik mis prantsuse toit oleks alla läinud praegu. Isegi ainult juust ja sai.

Naine naeratas tagasihoidlikult. Ta tundis end alasti, vestelda inimesega, kes räägib prantsuse keelt perfektselt, äkki ta ongi sealt pärit, oli täiesti teistsugune, kui õppida keelt koos teiste algajatega. Tunnis tehtud dialoogid ei olnud võrreldavadki päriseluga. "Teie prantsuse keel on perfektne. Kas ma võin eeldada, et olete sealt pärit?" jätkas naine vestlust. Päeval ei olnud L'Écho eriti täis, seega võis Sage endale lubada paar sõna meeldiva kliendiga.

"Meil on küll hetkel käsil Prantsuse köögi tutvustamine, aga tavalisest menüüst soovitan kindlasti kreemjat lõhesuppi, isegi need, kes kala ei armasta, on seda kiitnud. Praadidest on minu lemmik filet mignon," soovitas naine. Ta ei teadnud, kas mees eelistas midagi kergemat, kuigi see supp oli ka äris rammus, või siis hoopis korralikku vasikafileed, mis seest kergelt roosa.

"Sellisel juhul palun üks lõhesupp," ütles Sebastian naeratades, kui menüü käest ära pani. Kodus saabki siis teha ratatouille à la Sebastian.

"Ja pean ka mainima, et teil on õigus. Olen prantslane," vastas Sebastian lõpuks ka neiu küsimusele. "Pooleldi vähemalt. On see siis nii silmnähtav?" alustas noormees vestlust, sest mis sul paremat ikka teha, eksole. Sebastian oli ka loomu poolest juba inimene, kes tahtis teistega rääkida ja haaras igast vestluse võimalusest kinni.

Naine naeratas ja pani märkmikusse kirja ka lõhesupi. Roheline tee ja lõhesupp, huvitav kombinatsioon. "Tree Hillis ei ole tavaliselt nii häid prantsuse keele kõnelejaid. Kohalikud ei saa keelt sellisele tasemele, väljast tuleb siia uusi elanikke harva," rääkis Serena. "Aga ma lähen annan tellimuse nüüd sisse," lisas Sage ning läks mõneks minutiks ära. Naine tuli varsti tagasi, kandikul tass alustassiga. Jaapani roheline tee võtab vähe aega tõmbamiseks, seega oligi Serena aurava teetassiga kiirelt tagasi. Ta asetas alustaldrikul tassi mehe ette ja lisas ka suhkrutoosi. "Palun. Supiga läheb veel umbes seitse minutit," teatas Sage. Kuna rahvast oli veel vähe, sai kokk kiirelt hakata supiga tegelema, mis võttiski päris vähe aega. "Veel üks küsimus, kui jätan teid teed nautima, kas te eratunde ka pakute?" uuris naine.

"Ja siis eksib siia ära üks päris prantslane, kes eeldab, et kõik oskavad tema keelt," naeris Sebastian, kui oma tee oli kätte saanud. Ta lisas tassi pool teelusikatäit suhkrut ja vaatas teenindajale otsa. Eratunde? Päriselt? Sebastian oli veidi segaduses, sest seda polnud keegi varem küsinud ja seega ei osanud ta kohe ka midagi vastata.

"Je ne sais pas," alustas ta. "Keegi pole varem eratunde tahtnud, ei tea, kas oskaks neid anda," seletas Sebastian oma dilemmat ning taipas siis, et jätab endast mulje nagu ei tahaks ta seda teha. Kiirelt parandas ta end:"Mitte, et ma seda teha ei tahaks... See tundub päris huvitava väljakutsena. Kui palju te praeguseks hetkeks õppinud olete? Et teaks, kas minust oleks abi." Mõte kellegi õpetamisest ei olnud talle iseenesest üldse vastukarva, aga siiamaani oli ta seda teinud klassi ees ja klassis oli tavaliselt rohkem kui üks õpilane. Kuidas ühte inimest üldse õpetada?

Serena naeratas. Ta ei saanud millegi muuga vastatagi, restoran nõudis, et kõik klienditeenindajad kohtleksid kliente kui kuningaid, seda Sage ka püüdis teha, kuigi õhtusel ajal ei julgeks ta kelleltki uurida eratundide kohta. Naine tahtis juba öelda, et ta saab aru, kuid mees lisas kohe kiirelt juurde ühe küsimuse. "Ma õppisin prantsuse keelt gümnaasiumis, nüüdseks on osa sõnavarast veel alles, aga kõik ajavormid ja... Ühesõnaga see baas on ära ununenud," tõdes naine. Kui teisi keeli ta veel hoidis elus, lugedes raamatuid ja vaadates filme, siis prantsuse keel oli kuidagi tagaplaanile jäänud. Sõnavara justkui oli olemas, aga muu oli juba ammu kadunud.

"Olgem ausad, ajavormid ja pööramised ongi teisejärgulised," ütles Sebastian väikese muigega. "Aga see annab rääkides kindlust juurde..." Sebastian jäi hetkeks mõttesse ja viipas käega enda vastas olevale vabale toolile, pakkudes teenindajale istet endale siiski aru andes, et tõenäoliselt tütarlapsel hetkel ei ole aega istumiseks. Eriti viisakas oleks temast olnud püsti tõusta ja tool laua alt välja tõmmata... Oh well.

"Aga olgu. Kui te seda tõsiselt mõtlete, siis mina olen valmis väljakutse vastu võtma," ütles Oliver viimaks. Raketiteadus see just olla ei saa, kas pole? "Ja kui tunnete, et ei taha, siis palun - ma ei solvu," naeratas Sebastian tütarlapsele. Muidugi ei saanud eitada, et päris tore oleks, kui linnas oleks rohkem tuttavaid nägusid ja mida ilusamad naised, seda parem, non?

Tüdruk naeratas, küll see mees oskas rääkida, iga teine lause oli mõni vaimukus. Serena vaatas hetkeks ukse poole, mis oli siiani inimtühi ning istus mehe vastu. "Kui te selle väljakutse nii julgelt vastu võtate, siis ma võtaks teie numbri," arvas Sage. Ta võttis märkmiku, mille viimased lehed olidki erinevate numbrite ja isiklike märkmete poolt hõivatud ning klõpsas pastaka tera jälle välja. "Serena," sõnas naine veel ja noogutas. Üle laua kätt pakkuda tundus pisut totter.

Sebastian naeratas kavalalt enne kui oma numbrit kirjutama hakkas. "Enchanté, mademoiselle Serena. Je m'apelle Sebastian Oliver." Kuigi Prantsusmaal sündinud ja kasvanud, kõlas Oliver väga ameerikalikult ning Sebastian natukene rohkem nagu prantsuse nimi. Suurem enamus ameeriklasi tema nime sedasi hääldada ei osanud, kuid see ei morjendanud noormeest mitte karvavõrdki.

Veidi segase käekirjaga kirjutas Sebastian oma numbri ja nime ka Serena pakutud paberile. "Igaks juhuks mainin, et ma olen professeur," ütles Sebastian laual olevatele tunnikontrollidele viidates, "seega tõenäoliselt ma hommikuti telefonile ei vasta. Annaks vist halba eeskuju, kui professeur klassis telefoniga räägiks?"

Naine raputas õrnalt pead, pilk suunatud lauale ja huuled kaardunud naeratuseks, mis paljastasid ta valged hambad. Sebastian Oliver, nagu ta enda nimeks oli öelnud, oli enda olekult juba selline, et Sage ei saanud tõsise näoga ta vastas istuda. Selline positiivne õhkkond oli pidevalt olemas. "Saan aru. Eks ma tõenäoliselt rohkem õhtu poole siis helistan," arvas naine ning ta tõusis ja tõstis tooli laua alla. "Aitäh numbri eest," lisas blondiin ja võttis paberi, et see märkmiku vahele panna. "Teie supp on kindlasti valmis," arvas Sage ning läks kööki, kus ta aga natuke pidi ootama, kuna garneering hilines pisut. Serena läks tagasi saaliosasse ja viis kandikul lõhesupi ja taldriku kuumade kuklitega, mille kõrval oli maitsevõi. "Head isu," sõnas naine naeratusega ja läks tagasi enda positsioonile peaukse lähedal, et üks reserveering kinnitada.

"Merci," ütles Sebastian naeratades ning lükkas tee endast natukene eemale, et suppi süüa. Neid kaks kokku ei sobinud, aga roheline tee enne või peale sööki oli harjumus.

Peale paari suutäit väga head suppi taipas Sebastian järsku, mida ta just teinud oli. Lihtsalt jagab võõrastele tütarlastele oma numbrit lubadusega neile prantsuse keelt õpetada. Who does that?! Aga samas - tüdrukutele tulebki oma numbreid jagada! Boonusena saab neile siis prantsusekeelset mesijuttu ajada. Naeratades vaatas Sebastian üle õla hetkeks Serena poole ja sõi siis oma suppi edasi. Hea supp oli, selle koha pealt oli Serenal õigus olnud.