Could Do Better

"No turvavarustuse annavad nad ikka ju, see peaks nagu ära hoidma kõige hullema, mis üldse juhtuda võib," lausus Helena, kuigi see oli Colinist armas, et ta tüdruku pärast isegi kerget muret tundis. Noh, adrenaliinilaksu saab langevarjuhüpetest igatahes kätte. "Mis on kõige ohtlikum või siis ekstreemsem asi, mida sina kunagi teinud oled?" tundis Marie huvi, sest tegelikult polnud ta Colinilt selle kohta enda mäletamist mööda kunagi küsinudki... rääkides juba langevarjuhüpetest.

"Seda muidugi. Üldiselt juhtub ikka väga harva seda, et langevarjuhüpe ei õnnestu. Seega ma parem ei hirmuta sind," lausus Colin ning valas enda klaasis oleva viimase vedeliku endale kurku. "Ausalt öeldes ei saaks ma öelda, et ma midagi erit ohtlikku või ekstreemset teinud oleksin," leidis mees pärast hetktlist mõttepausi. Eks ta natuke ikka näiteks kihutanud on nooremana või siis kõõlunud kõrgetes kohtades, aga need ei tundu enam midagi hullu.

"Juba hirmutasid," noris Helena ning hakkas naerma, kuid jõi siis ka enda veiniklaasi lõpuks tühjaks. Rohkem küll juua ei taha, muidu võib veel päris pähe hakata, kuigi keel neiul veel pehme ei olnud. Lihtsalt meeleolu oli üleval. "Tjah, ma olen ka siiani enda adrenaliinilaksu lavalaudadelt saanud," muigas tüdruk. See on vähemalt tunduvalt ohutum kui kuskilt kõrgelt või isegi lendavalt lennukilt alla hüpata, olgugi et turvavarustus on olemas.

"Tore, siis sa ei suhtugi sellesse liiga hulljulgelt," lausus Colin ning pistis uue tikuka endale suhu. Ta jälgis ja kuulas Helenat ning muigas kergelt. Saaks tema ka lihtsalt pilte tehes adrenaliinilaksu. Noup. "Millal sa siis jälle lavale astud?" uuris noormees nii jutujätkuks.

"Aitäh, see ei tundu nüüd enam pooltki nii lõbus," muigas Helena ning võttis mõned viinamarjad. Magustoitu polnud kumbki veel puutunud, aga Marie hetkel erilist puudust ka ei tundnud. Aega oli selle kiire asjaga. "Kindlasti mitte enne järgmist kuud," vastas näitsik Colini küsimusele. Ei saanud ju kogu aeg ka kuskil tõmmelda, vaid pidi oma vaba aega puhkamiseks ka kasutama. "Ma arvan, et TRICis annan veel enne LAsse minekut kontserdi, aga see on ka kuskil märtsi keskel alles," sõnas tüdruk, sest polnudki ammu seal juba esinenud ja need paar korda on päris vahvad olnud. Raske saab aga olema lahusolek Colinist, kui neiu uuesti Inglite linna läheb.

"Vaata, siis ei oska ma öelda, kas see on sul ikka nii suur unistus, kui ma selle sulle nii kiiresti ebalõbusalt suutsin teha," lausus Colin samuti õrnalt muiates. Teha võib seda tüdruk ju sellegi poolest millalgi. Noormees kohendas natuke enda istumist, sättides patju endale külje alla. Pika peale hakkas tõesti põrandal üsna ebamugav. "Okei, aga anna mulle siis teada," sõnas Jeff, sest tahab ilmselt ikka kohale tulla. Pealegi kui neiu LAsse läheb, siis peab ta eriti korralik olema terve see aeg, et mitte mingeid arusaamatusi tekitada. Tüdruku vend kindlasti luurab teda kullipilguga siis.

"Lõbus ei tundu see enam sellepärast, et ma ei saa end hulljulgena tunda ja äkki ma lähengi chickeniks ära, kui sinnani jõuan," lausus näitsik ning kallutas pea küljele, kuid hakkas siis naerma. Nii ära ka Colin tüdrukut ei hirmutanud, kuigi Marie pidas neid sõnu isegi meeles. "Kindlasti," lubas Helena, kuigi ilmselgelt peab ta oma vennale meelde tuletama, et ta kenasti käituks. Ta ei tahtnud, et tüüp Coliniga tüli hakkaks norima.

"Sorry, et ma siis kogu lõbu ära rikkusin," naeris Colin koos tüdrukuga, sest see tal just plaanis ei olnud. Ta niisama tahtis asja natuke arutada ka. "Muideks... kas sa tuled edasi minu juurde või ma saadan su koju, mitte et me nüüd kohe liikuma peaks. Me pole isegi veel magustoiduni jõudnud," seletas noormees ja jäi siis küsivalt Helenale otsa vaatama.

"Ei sorista välja," noris Helena, sest vahepeal oli Colinit niisama ka lõbus kiusata, kui neil juba niigi pisikeseks teineteise kiusamiseks üldse läks. "Milleks minna sellisel külmal talveõhtul tagasi koju, kui ma saan pärast - ja ma loodan, et saan - kasutada võimalust sulle kaissu pugeda?" vastas Helena küsimusega, andes sellega noormehele mõista, et tahab ikka tema juurde jääda. Loftis oli mõnusalt hubane ka ja hetkel tundus seal õhkkond palju vabam kui kodus. "Usu mind, ma suudan hetkel mõelda kõigest muust kui toidust," lausus näitsik naerdes, sest eriti palju ta midagi tõesti söönud ei olnud. "Aga see magustoit näeb täitsa isuäratav välja, nii et võiks selle ära küll maitsta."

Colin ei öelnud enam midagi, kuid tegi neiule nägusid, kui too teda endise innuga noris. Vähemalt oli neil lõbus olla. "Hmm... mulle meeldib see põhjendus," lausus noormees, "no, ma ei tea... ma võin su diivanile ka magama panna... aga ma vist ei ole täna nii õelas tujus." Colin vaatas tüdrukule kavalal muigel otsa ning naeris kergelt. Muidugi võtab ta näitsiku kaissu, kui too lofti tuleb. "Me võime ühe kahepeale ka süüa," pakkus Colin, "kõik mis üle jääb saab kaasa võtta ja hommikul süüa näiteks." Midagi raisku küll ei lähe.

Kui Colin Helenale nägusid hakkas tegema, oli tüdrukul veel raskem tõsiseks jääda, ja nii ta lihtsalt naeris tükk aega, enne kui end uuesti kokku suutis võtta. "Ma oskan ilusti ka küsida, kui vaja peaks olema," sõnas Helena ning kergitas kergelt kulme, kuigi sai aru, et Colin mõtles neid sõnu tegelikult naljaga. "See kõlab nagu hea mõte," nõustus Helena Colini ideega. "Ma ei pea siis hommikul vähemalt süüa tegema, mitte et mul oleks midagi selle vastu, et mingi omlett või midagi ka kiirelt valmis teha," muigas tüdruk, kuigi talle isegi meeldis mõnikord juba varakult üles tulla ja omlett või peekon valmis teha, et Colin ärgates kohe midagi sooja saaks.

"Tõesti?" venitas Colin ja kergitas ka enda kulme, vaadates neiule väljakutsuvalt otsa. Tegelikult pole ju enam vaja midagi ilusti küsida, aga niisama võis ju ka mängida. "Mulle meeldib, kui ma ärkan selle peale, et sa köögis toimetad," tunnistas mees, "sa sobid sinna kööki hästi ja boonusena on su toidud ka veel suurepärased." Colin pistis ühe juustutüki veel endale suhu, hoides kogu aeg enda pilku Helenal.

"Ei usu?" küsis Helena, vaadates noormehele sama väljakutsuvalt otsa, huuled kaardunud kergeks muigeks. Niimoodi lõõpida oli alati lõbus. Colini ülestunnistus tõi tüdruku näole aga sooja naeratuse. See oli lihtsalt parim tunne, kui Helena midagi südamega tegi ja keegi seda hindas ka. Päris hea põhjus ikka hommikul kõvasti enne Colinit ärgata. "See on üks kõige armsamatest asjadest, mis sa mulle kunagi öelnud oled," lausus Helena siiralt. "Aga noh... kellele ei meeldiks toidulõhnade peale ärgata?"

"Usun-usun," lausus Colin lõpuks lõbusalt, lõpetades selle lõõpimise ning andes seega justkui alla. Nähes neiu suul sooja naeratust, lubas mees ka enda huultle ühe muige. Tore, et see neiule meeldis, sest see oli lihtsalt puhas tõsi. "Täpselt," turtsatas Colin, "ma peaks mõni hommik siis sulle ka süüa tegema, aga see läheb raskeks." Tüüp ei viitsi nii vara ärgata ja ilmselt ei oskaks ta köögis nii vaikselt toitada ka, et Helena enne juba üles ei ärkaks. Huvitav, kuidas tüdruk nagu kass köögis toimetada sai?

"Mulle meeldiks sind sellegipoolest proovimas näha," lausus Helena ning kergitas kulme. See oleks küll midagi uut, kui Colin enne teda üles peaks ärkama ja siis ise köögis toimetab. Võib-olla oleks Marie isegi natuke üllatunud siis. Üles ta vist ei ärkaks, kuna oli nii sügava unega ja isegi pommiplahvatus ei suudaks tüdrukut vist äratada. "Ma olen kindel, et sa saaksid hakkama," oli tüdruk positiivne ning pistis suhu ühe tikuvõileiva.