Õhtune rahulik sops.

Kell oli piisavalt kaugel, et Nate koju peaks minema. Hakanud järjest ruume sulgema ja tulesi kustutama, jõudis ta viimaks saali. Just kui kiusuks oli saali keskel üks pall. Muianud endamisi, lasi ta enda sülearvuti kotil pingile vajuda, pannes sinna samma kõrvale ka enda tagi. Nathan jalutas saali keskele, korjas palli ülesse ning tegi mõned põrgatused koos jooksusammudega, tehes siis viimaks pealeviske, mis kenasti sisse langes. Saanud juba sopsu maitse suhu, hakkas ta palli aina uuesti ja uuesti korvi loopima, unustades end täielikult.

OT: Vanessa

Nessa oli juba poolel teel enda auto juurde kooliparklas, kuid talle meenus, et ta unustas enda mobiili riiuliäärele. Ennast sisimas kergelt neadnud, keeras ta otsa ringi liikudes tagasi võimlasse, võttes suuna otsa enda kabinetti. Ja telefon lebaski seal kuhu ta selle jätnud oli. Libistanud vidina enda teksade taskusse, lahkus ta taaskord mööda seda sama koridori. Saali ukse juurde jõudes ta seisatas. Seest oli kosta korvpalli põrgatamist. Keegi oli veel hoones. Nessa lükkas ukse praokile ning astus ruumi sisse. Koheselt tundis ta ära Nathani, enda kolleegi, kellega nad võimlat jagama pidid. Õnnek oli mees mõistev ja ei arvanud, et kisakoor on mõtetu nagu enamus korvpalli treenereid.

Vanessa asetas enda asjad samuti pingile ning jalutas siis korvi alla, püüdes mehe järgmise sopsu kinni, kui pall läbi kovi vajus. "Kodu ei ole või, et nii hilja õhtul siin üksinda sopsu viskad?," küsis Nessa muiates, hoides samal ajal palli kindlalt enda käes.

Välimus

Vaevalt oli Nathan enda viimase viske teele saatnud, kui märkas Nessat korvi all seisma, kes palli kindlalt ja täpselt kinni püüdis. "On ikka, aga vaata see üksik pall keset võimlat oli nii ahvatlev," muigas mees, andes samal ajal naisele märku, et too talle palli tagasi viskaks. "Sama hästi võiksin ma küsida, mida sa siin nii kaua teed. Tavaliselt lahkud sa tunduvalt varem kui mina," uuris Nate. Kuigi nad viibisid koguaeg samas hoones ei teadnud nad teineteise tegemistest just kuigi palju.

"Saan aru, see on sama mis minu ja tühja saali või rütmikama muusikaga," noogutas Vanessa, sest ta tõesti teadis seda tunnet. Ta oli ju ka ise sportlane ja ajapiku sul lihtsalt tekib selline iha ja soov aina enam spordiga tegeleda. Nagu sõltuvus. "Mõtlesin uuele kavale lõppu, mis veel pisut lahtine oli. Ma olin matiruumis, mul ei läinud tervet saali vaja," seletas Nessa ning viskas palli koos ühe põrkega tagasi Nathanile. "Kuule, ma kuulsin et sa oled nüüd kihlatud. Palju õnne!" sõnas Van korraga, silmitsedes kuidas mees viskeks valmistub.

Nate kuulas ja ootas samal ajal palli, mille ta ka viimaks tagasi endale sai. Koheselt hakkas ta valmistuma uueks viskeks, kuid kuuldes Vanessa sõnu, naeratas ta kergelt, lastes palli alla. "Ma vaatan, et uudised levivad Tree Hillis väga kiiresti, aga aitäh!" sõnas Nathan, tõstes siis palli taas viske valmis ning visates selle otse korvi.

"Oii, ära sa märgi. Uudised levivad siin tõesti ruttu," nõustus Vanessa täielikult. Ta ju mäletas kuidas see oli tema keskkooli ajal. Kui sa midagi tegid, teadis sellest peagi kogu linn. Olgu selleks siis midagi head või halba. "Sul on täpne käsi. Miks sa ise platsil ei jookse? Miks sa platsi kõrval oled?" küsis Nessa, visates taaskord palli tagasi mehele.

"Keegi peab ju uut põlvkonda ka õpetama. Ja pealegi mulle meeldib see. Eriti toredad on algkooli ja lasteaia treeningud. Ma ei teagi miks, aga mulle on alati õpetamine rohkem meeldinud," kehitas Nate õlgu, põrgatades palli enda kõrval, visates selle siis uuesti korvi. "Ja miks sa ise treeneriks hakkasid? Ma kuulsin, et sa olid siin väga paljutõotav kisakoori kapten," tahtis Nate nüüd ka Vanessa kohta uut infot saada.

Nessa püüdis palli kinni, kuid ei visanud seda mehele tagasi, vaid jalutas, samal ajal põrgatades, Nathani juurde, jäädes seisma ning võttes palli endale kindlalt kätte. "Süda ei pidanud vastu. Ma ei või enam kõrgtasemel kisakoori teha, aga treeneri töö sobib siiski. Ma ei pea ise nii palju pingutama, aga samas saan tegeleda asjaga, mis mulle meeldib," seletas Vanessa. Praegu oli tal sellest lihtne rääkida, kuid mitu nädalat peale saatuslikku diagnoosi ei suutnud Vanessa sellega leppida. Van tõstis palli viske valmis, ning lennutas selle siis korvi suunas. Pall lendas täpselt vastu korvirõngast ning põrkas neiule kätte tagasi.

"Mul on kahju. Sportlastele on sellised uudised enamasti vägagi laastavad," sõnas Nate tõesti kaasatundvalt. Ta ei olnud seda küll ise läbi elanud, aga mitmed tema sõbrad on pidanud korvpallist mõne vigastuse tõttu loobuma. Jälginud Nessa viset, viis ta pilgu neiule enda kõrval, "peaks ütlema, et sul on vääga täpne käsi," muigas Nate.

"Mnjah, alguses oli õuden, aga nüüd olen sellest juba ülesaanud. Pole midagi teha, elu läheb ju edasi. Pead leidma endale uued huvid ja motivatsioonid. Minule on selleks treeneritöö ja väikest viisi laulmine," rääkis Vanessa avameelselt. Seda oli üllatavalt lihtne teha. Ilmselt sellepärast, et Nate oli samuti sportlane ja mõistis tema olukorda hästi. Seega ei olnud tal vaja midagi varjata. Saanud, aga noormehelt iroonilise kommentaari, kergitas ta enda kulme ning vaatas teeseldud kurjaga talle otsa. "Kui sa nii osav oled, mis ma juba tean et oled, siis eks tule ja näita ette," sõnas Nessa väljakutsuvalt.

Nate hakkas tüdruku väljakutse peale naerma ning tõstis siis palli koos neiu kätega viske valmis, "tead, et sa pead sihtima ka ikka, jah. Pall ei lenda ise korvi," noris noormees naise kallal. See oli rohkem niisama sõbralik nokkimine. "Järgmiseks sihi alati kasti ja ära kasuta viskel liigset jõudu ega liiga vähe jõudu. Lihtsalt parasjagu. Täpselt nii," sõnas Nathan ning juhendades naise käsi suutsid nad kahepeale palli korvi lennutada.

Vanessa pööritas mehe nokkimise peale ainult enda silmi, kuigi tema näol laius lõbus naeratus. Ta lasi Nathanil enda käsi kasutada, kuulates samal ajal tema juhtnööre ning üritades kaasa mõelda. Ja kui pall tulemuseks korvi lendas, hüppas Vanessa rõõmsalt ülesse. "That's what i'm talking about," lausus ta kindlalt, lüüues mehele high-five.

High-five sai vastatud. Neiu reaktsiooni peale hakkas Nathan südamest naerma ja see tundus mõnus ja kergendav. "Tore kui ma kellegi päeva rõõmsamaks saan muuta," sõnas ta viimaks kui naermise lõpetada suutis. Tema silmad peatusid hetke neiul, kuid peagi jooksis ta pallile järgi ning tõi selle tagasi nende juurde. "Noh, näita kas sa ilma minuta ka hakkama saad," pakkus Nate, ulatades Nessale palli.

"Anytime," sõnas Vanessa enesekindalt ning võttis palli vastu. Ta astus enda jaoks mugavasse koht ning suunas enda sügavpruunid silmad korvilauale. Aeglaselt tõstis ta palli, üritades meelde tuletada nende eelmist viset. Lasnud palli viimaks lendu, vaatas ta ärevalt kui see mööda korvi rõnga äärt mitu ringi veeres ennem kui väljapoole korvi vajus. "See oli peaaegu," sõnas Nessa koheselt, manades ette kurva näo.

"Jah oli, aga siiski," sõnas Nathan käsi laiutades, "ma soovitan sul tantsimise juurde jääda. Korvpallurit sinust ei saa," tunnistas mees teeseldud kurbusega, kuid peagi naeratas ta naisele sõbralikult. Haaranud maast palli, tegi ta sellega paar põrgatust ennem kui selle uuesti korvi saatis. "Pole ju nii raske midagi," narritas ta Vanessat, võttes viimaks palli enda kätte ning jalutades naise juurde.