Work, work, work.

Väljas hakkas juba vaikselt hämarduma ja kell näitas poolt kaheksat õhtul. Lizard istus rätsepistes sügaval raamatupoe riiulitevahel põrandal. Tema ees oli pappkast raamatutega, mida ta huvitatult sorteeris. Osad, mis olid liiga kulunud ja katkised ning kust olid lehed puudu, läksid ära viskamisse või tasuta laiali jagamisse. Teised, mis nägid paremad välja, tuli riiulisse laduda. Book nook oli väga vaikne, oli kuulda vaid kella tiksumist ja vaikset lehtede pöörmis sahinat. Lizza sirutas end kergelt ning jätkas enda tegevust.

Välimus

Juhtinud mootorratta Westside'i peatänavale, sõitis see mõnusal kiirusel mööda tänavat edasi Eastside poole. Kell polnud veel nii palju, et keegi teda taga igatseks ning samas ta on täisealine ja tema ema laseb noormehel elada enda tahtmise järgi. Soovi korral võiks Jas juba homme välja kolida.
Kaugel juba märganud Book Nook'i silti, keeras Ducati aeglustades selle ette. Seiskanud mootori, tõstis noormees enda rohelised silmad poele, kus ta ikka aeg-ajalt ikka külaliseks on. Võtnud võtme süütest, pani Jason ratta jalale, kõndides ukse poole. Lükanud selle kergusega lahti, silmitses ta tühja saali. Kahju, et inimesed tänapäeval enam raamatuid ei austa nii palju kui varem. Võtmed tagi taskusse surunud, tõmbas noormees näppudega kergelt läbi juuste, pöördudes esimese huvipakkuva riiuli poole, võttes sealt ühe raamatu.

Lizard oli süvenenud mingisse vanasse ja lagunenud müütide raamatusse. Ta lehitses seda aeglaselt, üritades haarata lehtedelt võimalikult palju infot. Korraga ta võpatas kui kuulis vaikset ukse matsatust. Ta oli juba ammu poe omanikule öelnud, et too võiks uksele kellukese panna, siis kuuleks ka kui keegi siseneb. Liz pani raamatu kinni, jättes enda sõrme järjehoidjaks. Ta ajas end kulunud puitpõrandalt püsti ning sammus riiulite vahelt välja uksele lähemale, leides ühe noormehe raamaturiiuli eest. "Oi, keda siinpool jälle näha on. Ma juba mõtlesin, et sa kaotasid Book nooki aadressi ära," sõnas Lizza tögavalt, lisades sinna teeseldud solvumist.

Jason tõstis pilgu raamatust, silmitsedes kuskilt tagant välja ilmunud Lizandrat. Ta naeratas kergelt. "Terekest" tervitas ta neidist vastu. "Kuidas sa julged midagi sellist mõelda. Ma võin olla ae-ajalt küll tuisupea, aga sellist asja ma juba naljalt ära ei unusta. Lihtsalt ma pidin viimased nädala õpetama ühele blondile kisakoori plikale matemaatikat ning õhtud venisid liigagi pikaks," vangutas ta kergelt pead, suule peagi muie ilmumas. Ta jälgis hetkeks toolile potsatanud Lizardit, viies enda pilgu tagasi raamatusse.

Lizandra kulmud kerkisid koheselt mitme sentimeetri võrra ning tema silmad läksid suureks kui ta enda pilgu uuesti Jasonile viis. "Õhtud venisid pikaks?" kordas ta noormehe sõnu ning lausus siis täiesti tõsiselt, "palun ära ütle mulle, et sa oled armunud mingisse blondi kisakoori bimbosse ja sa hakkad varsti korvpallis käima ja lõunati seal nende välilauas sööma." Raamat tema süles oli täiesti unustusse vajunud.

Neidise sõnade peale hakkas Jason naerma. Vangutanud endamisi pead, pani ta raamatu tagasi riiulisse, kõndides Lizi juurde. "Kuigi tema lõksud olid ahvatlevad, suutsin ma säilitada siiski kaine mõistuse ning lõpuks viskas ta mu enda majast välja, sest ma polnud nõus teda suudlema," muigas ta kergelt, võttes Lizardi süles oleva raamatu. "Huvitav valik," noogutas Jason kergelt, sirvides seda veidikene.

"Sooooo typical," porises Lizandra ning vaatas naeratades sõbrale otsa, kes oli nüüd kogu tähelepanu temale pööranud. Tegelikult oli Jason ainuke inimene, kes oli pärit Eastside'ilt ja kellega Liz hea meelega suhtles. Kuigi ennem läks kõvasti aega kui ta noormehe täielikult enda ellu lubas. Nüüd võib Lizard öelda, et poiss on üks tema parimaid sõpru. "Hei-hei, mina leidsin selle. See pole müügiks....enam," tegi tüdruk kohe kisa. "Tegelikult, kuna sa meil nihuke püsikunde oled, siis seal taga on üks kast uute raamatutega, mis meile saadeti. Tegelikult peangi ma seda praegu sorteerima. Ma ei saa ennem koju," tegi Lizza moss nägu ning hüppas toolilt maha.

"Kas see pidi tõlkes tähendama, et tule ja aita mul raamatud ära sorteerida, vastasel juhul sa ei lahku siit enam kunagi?" muigas Jason kergelt. Raamatu enda käes sulgenud, hoides seda endiselt kindlalt sõrmede vahel, järgnes ta Liz'ile taharuumi. Noormees vaatas kaste suure huviga, oodates põnevusega nende sisu uurida, samas aga ka väikese aukartusega. Paljud need raamatud on kirjutatud ajaloo suurkujude poolt ning on see tõttu osa nendest.

"Just nimelt," noogutas tüdruk, silmitsedes kaste ning viies pilgu neilt tagasi noormehele, "tore, et me teineteist mõistame ja...palun, kas ma saaksin enda raamatu tagasi?" küsis Lizza, sirutades enda käe välja, et enda leitud aare kindlasse kohta ära panna ehk teisisõnu pista endale kotti. Lizandra võttis taas enda koha sisse kulunud puitpõrandal ning tõstis enda ees olevast lahtisest kastist raamatuid välja. "Pane, aga käed külge. Ega need raamatud ise kastist välja ei roni," muigas Liz lõbustatult, sest sai Jasoni tööle panna.

Jason muigas kergelt, ulatades Lizandrale raamatu. Võtnud koha sisse samuti puitpõrandal, neidise vastas, tõmbas noormees enda ette ühe raamatukasti. Ta on Lizardit ka varem aidanud siin, mis tõttu teab ta täpselt seda korda - korralikud riiulile ja kahjustada saanud kas kotti või vanapaberiks. Võtnud endale umbes kümme raamatut sülle, sirvis ta üks haaval need kiirelt läbi, tekitades enda kõrvale kaks hunnikut.

Saanud enda kullatüki taas enda kätevahele, surus ta selle enda õlakotti, mis riiuli kõrval maas lebas. Lizza jälgis mõnda aega Jasonit, kuid asus siis enda kasti kallale. "Nagu näha ei ole sa unustanud, kuidas töö käib," muigas tüdruk lõbustatult. Enamasti oli noormees tal abis siis kui ta lihtsalt poodi juhtus samal ajal ja nagu saatuse tahtel juhtus seda tihti. "Tead, sa peaksid endale ka varsti palga välja nõudma," sõnas Lizard, vihjates sellele kui palju ta tüdrukut siin aidanud on.

Jason raputas kergelt pead, tõstes enda silmad Fowlesi "Liblikapüüdja" vanemalt väljaandelt Lizile. "Vaatab seda veel, võibolla tulen ma sulle peagi siia igapäevaseks abiks," kehitas ta ühte õlga, suul kaval muie. Praegu pole tal tutori ameti kõrvalt olnud väga vajagi lisatööd, sest kool maksab hästi ja samuti ka osad lapsevanemad, kes on rahul kui nende võsuke saab F'i asemel D.

"Ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb uudis," mõtiskles tüdruk tõsisel näol, kuigi tema suu tahtis kõverduda muigeks. "Selles mõttes, et ma olen juba kindel, kuidas sa mind õpetama tahad hakata. Tutor nagu sa oled," seletas Lizza. Tegelikult oli tal loomulikult väga hea meel kui keegi talle seltsiks tuleks, sest nii ei ole see pood nii vaikne.

Jason turtsatas valjult ja pahaselt, hoides pilku neidisel. "Suur tänu," sõnas ta lühidalt, pannes Fowlesi 'vanapaberi' hunnikusse, kuna sellel puudus tagant kaks lehte, mis muidu on nagu nii tühjad. Vanade raamatute viga, igal pool peavad jääma tühjad lehed, just kui iga lugeja peaks sinna kirjutama oma arvamuse ja soovituse. "Aga kui sa kardad, et ma hakkan sind õpetama, siis ma lasen endale huultele õmmelda luku, et kui ma kipun oma jutuga sind ära tüütama, siis sa saad selle kinni tõmmata ja tabalukuga kinni panna," muigas ta kergelt.

"Oi, kas ma haavasin suure poisi tundeid," üllatus Liz, sest ilmselgelt oli ta ju nalja teinud. Muidugi oli see hea uudis, et noormees kavatses talle siia poodi appi tulla. Kes muu seda tema heaks teeks? "Oh, kas sa tõesti saaksid seda teha?" küsis tüdruk entusiastlikult, kuid raputas siis pead, "ei, pigem peaksin mina natuke vähem lollusi rääkima. Sinu jutt on vähemalt tark," muigas Lizza.