Here I am

Emily muigas. "Oleneb, milliseid muutusi sa silmas pead," sõnas neiu lõbusalt ja vajutas kahvli ühte kartulisse, et see siis endale suhu toimetada. Noh, nad said küll kuidagi väga hästi läbi, aga see ei tähendanud, et kõik nii kiiresti liikuma peaks. "Millised su vanemad siis on?" küsis Em uudishimulikult, jutujätkuks. Tema enda vanemad olid üsnagi tavalised, aga õnneks mitte eriti ranged, nagu üksiklaste vanemad tavaliselt olema juhtuvad. "Mul on hea meel, et sulle maitseb," lausus Em muigega ja haaras nüüd noa järele, et kana väiksemateks tükkideks hakkida. 

"Ma mõtlen selliseid muutusi, et teen midagi ebatavalist ja räägin sulle millestki, mis on siiani teada vaid mulle ja mõnele üksikule inimesele, aga mõnes mõttes on mul hirm, kuna ma ei tea, kuidas sa sellesse suhtud," rääkis tüüp, mõeldes juba oma peas, kuidas oleks tal enda olukorda näitsikule kõige parem selgitada, ilma et too ära ehmuks ja Lucieni harjaga oma korterist minema peksaks. Eric turtsatas kergelt küsimuse peale, mis puudutas tema vanemaid. "Kui ma veel tublisti noorem olin ja vanemad veel koos elasid, siis kasvatasid nad mind, minu õde ja venda üpriski karmikäeliselt, et meist korralikud inimesed saaksid, kuid nagu näha, polnud sellest kasu - vähemalt minu puhul. Praegu on nad lahus. Isaga pole ma juba tükk aega suhelnudki. Tal peaks mingi noorem naine nüüd olema. Emal käin vahel külas, aga üldiselt meeldib mulle rohkem iseseisev olla." Alles mõnikümmend sekundit pärast enda jutu lõpetamist lõi Lucienile korraga pähe, et ta mainis jutus oma surnud kaksikvenda, mis tõi talle omakorda meelde valusad mälestused. Emily edasisi sõnu tüüp enam ei kuulnudki, vaid jäi endamisi toanurka vahtima, kus polnud mitte midagi. Isegi oma toidu suutis ta ära unustada.

"Kui sa ei räägi, siis ei saa ju ka kunagi teada," sõnas Emily kerge muigega. Millegipärast tegid paljud inimesed niimoodi, et kerisid uudishimu üles, ja siis endiselt ei rääkinud kogu lugu ära, vähemalt sel hetkel mitte. "Aga olgu, teeme nii, et sa ei pea sellest rääkima täna, vaid mõni teine kord," pakkus Em pärast väikest mõttepausi. Ta ei arvanud, et nende tänane kohtumine viimaseks jääb, ja nad jõuavad igasugustest asjadest küll ja veel rääkida. "Praegu võid sa mulle rääkida midagi sellist, mille puhul sa ei pea mu reaktsiooni kartma," lisas neiu mõne hetke pärast ja pööras oma silmade pilgu Lucienile. 
Kuulanud ära noormehe jutu oma perekonnast, Megan noogutas, oskamata midagi erilist öelda. Tema enda vanemad olid endiselt koos ja õdesid-vendi tal polnud, seega ei oska ta vanemate lahutusest ja muust sellisest eriti miskit arvata ka. "Oeh, ma tahaks ka, et mul oleks kasvõi üks õde või vend, aga mu vanemad arvasid, et neile on ühest lapsest küll ja nii see jäigi," sõnas Meg õlakehitusega. Noh, vanemate arvates oli esimene ja ainus laps neil küllalt hästi välja kukkunud, seega sellest piisas neile. Rääkides polnud tüdruk endiselt oma silmi Lucienilt ära keeranud, mistõttu märkas ta kohe, kui kutt järsku väga mõtlikuks muutus ja seinal ühte kindlat punkti vahtima jäi. Emily ei osanud sellele kuidagi reageerida, kuid mõistis vähemalt niipalju, et midagi valusat oli Lucienile praegu meelde tulnud, kuid Em ei tahtnud torkima hakata, seega keskendus ta uuesti oma taldriku tühjendamisele. 

Just siis kui Lucien oli valmis kõik Emilyle ära rääkima, pakkus näitsik välja, et tüüp kuulab seda juttu mõnel teisel korral. Hea küll, äkki oligi nii parem. Nii saab noormees rohkem aega mõtlemiseks, kuidas serveerida Emilyle fakt, et on sõna kõige otsesemas mõttes psühhopaat. Lucien teadis vaid seda, et ta p e a b tüdrukule kunagi rääkima - mingisugune hääl tema peas käskis seda teha. "Kui ma midagi sellist ühel hetkel välja suudan mõelda, küll siis sulle teada annan," lubas noormees. Kõiki tema veidruseid kõrvale jättes ei tundunudki Lucien eriti huvitav inimene. Pigem arvas ta, et jääb kogu eluks üksi. Praegusel hetkel ei näinud tüüp selles probleemi, kuna ta on veel noor, aga kümme aastat hiljem võib tal juba sootuks teistsugune tunne tekkida.
Kui Lucien oli juba tükk aega vait olnud, jõudis mehele viimaks kohale, et ta peaks ennast kokku võtma ja need valusad mälestused mõneks ajaks peast viskama, kuna ta oli ju hetkel kellelgi külas. "Vabandust..." alustas Eric, kui oli pilgu uuesti Emilyle suunanud. "Jäin korraks oma kaksikvenna peale mõtlema, kes on kahjuks siit ilmast lahkunud," lausus mees selgituseks. Lucienil polnud õrna aimugi, mida Emily vahepeal rääkis, kui ta omas maailmas viibis. Loodetavasti ei ole see midagi väga olulist, kuna vastasel juhul tuleks näitsikul ilmselt oma sõnu korrata.

Emily muigas ja noogutas. Ta ei suutnud üldsegi ette kujutada, mis see oli, mida Lucien talle nii väga öelda kartis, aga eks ta saab juba siis teada, kui selleks õige aeg on. Eks neil kõigil ole omad tumedad saladused. Noh, peaaegu kõigil, sest Emilyl endal polnud küll midagi sellist, mida ta peaks kartma kellelegi rääkida. Ta oli lihtne suurlinnast pärit tüdruk, kes tahtis veidike oma iseseisvust katsetada ja unistab samal ajal lauljakarjäärist. Siin Tree Hillis ta vaevalt seda kuidagi saavutab, aga millalgi pärast keskkooli tagasi New Yorki suundudes on tal kindlasti rohkem võimalusi.
Kui Lucien pärast pikka vaikust uuesti rääkima hakkas, kuulas Megan huviga, mida too nüüd järgmiseks ütleb, kuid kui kutt hakkas rääkima oma surnud kaksikvennast, ei osanud neiu midagi öelda. Noh, midagi sellist ta küll ette polnud kujutanud, eelnevalt oli Lucien ikka rääkinud oma õest ja vennast nii, nagu oleksid nad mõlemad ikka elus. Emily mõtles juba hakata kordama eelnevalt öeldut, mida Lucien kindlasti kuulnud polnud, kuid siiski loobus sellest mõttest, polnud ju midagi nii oluline info. 

Lucien mõistis, et sel teemal ei pruugi Emily midagi öelda osata, mistõttu otsustas ta mõnele teisele jutule üle minna. "Mis sinu lemmikfilm on?" uuris tüüp korraga. Natuke järsk see teemavahetus oli, kuid mingitel masendavatel teemadel Luce rohkem rääkida ei tahtnud. Suure tõenäosusega arvas ka Emily sama. Nüüd, kus ta oli oma endises olekus tagasi, otsustas noormees ka oma toidu lõpuni süüa - ega polnudki enam palju jäänud. Sellega natukese aja pärast lõpetanud, võis ta öelda, et kõht oli päris korralikult täis saanud. "Muide, ma kuulsin paar päeva tagasi, et sinu koolis toimub veebruaris talendishow. Kas kavatsed ennast ka sellele kirja panna?" tuli Ericule järsku meelde kuulutus, mida ta mõne päeva eest näinud oli. Tema meelest oleks see hea võimalus tüdrukul end proovile panna.

Emily ohkas kergendatult, kui Lucien lõpuks jututeemat vahetada mõistis. Ta ise ei osanud kuidagi kuskilt jätkata. Noormehe eeskujul tühjendas ka Em kiirelt oma taldriku viimsetest toidujääkidest, mis sinna veel seisma jäänud olid ning asetas siis noa-kahvli ilusti taldrikule kõrvuti. Küsimust kuulnud, lonksas neiu oma veini ja vajus hetkeks mõttesse. "Oeh, raske küsimus," sõnas ta muigega. Tal oli lemmikfilme ikka päris mitu, seega üht kindlat lemmikut välja valida oli päris raske ülesanne. "Ma vaatan kõige rohkem arvatavasti erinevaid muusikafilme," lausus Megan pärast väikest pausi. Enamikke neist oli ta juba nii palju kordi näinud, et oskas kõiki laule kaasa ka laulda, ja seda ta mõnikord üksi kodus olles ka tegi. "Mamma Mia!, Les Miserables, Rock of Ages," nimetas Meg lõpuks mõned pealkirjad. "Mitte-muusikafilmidest näiteks Crazy, Stupid, Love või Letters to Juliet ja nii edasi," lisas tüdruk naerma puhkedes. Ta oleks tahtnud seda nimekirja ilmselt veelgi jätkata, aga nendest viiest pealkirjast oli ka vast juba küllalt. "Ja millised filmid sulle siis peale lähevad?" uuris Emily loomulikult vastu ka, lootes sel viisil noormehest rohkem teada saada. 
"Ma panin end juba siis kirja, kui kuulutust koolikoridoris nägin," vastas Em Lucieni küsimusele lõbusalt ja naeratas. Esineda ta ei kartnud ja siiani olid ainult Glee-klubi liikmed teda laulmas kuulnud-näinud. Noh, muidu antakse neil seal ilmselt soolosid rohkem neile inimestele, kes kauem liikmed olnud ja temasugused uued tegelevad rohkem taustavokaalide tegemisega. "Plaanid seda vaatama ka tulla?" uuris neiu Lucienilt, olles end oma mõtetest välja kiskunud. Ta oli ju isegi juba laulu välja valinud ja tegeles praegu sõnade kordamisega, mis polnud aga väga vajalik tegevus, sest tegemist oli ühega tema paljudest lemmiklauludest. 

"Hm... muusikafilmid ja romantika. Kõlab huvitavalt," muigas Lucien kergelt. Ise juhtus ta vaatama, mida parajasti telekas või kinos näidati ja tema jaoks huvitav tundus, kuid suur filmivaataja Lucien üldiselt polnud. Pigem meeldisid talle sellised sarjad nagu CSI. "Ma vaatan filme tavaliselt harva ja mingeid kindlaid pealkirju tuua ei oskagi. Aga näiteks "Lõuad" on päris hea, või siis "2012". Naistekatest võiks ma näiteks "Titanicut" vabalt mitu korda vaadata," rääkis noormees, sest filmide juures tal kindlat žanrit küll ei olnud. "Rohkem meeldib mulle krimisarju vaadata," lisas tüüp pärast lühikest pausi. "Kui sina esined, siis peaksin kohale tulema küll," vastas Luce, sest enne ei olnud ta selles nii kindel, kas viitsib selleks ajaks uuesti Tree Hilli sõita. Aga kui tal on kellelegi kaasa elada, siis miks mitte.

"Mitte eriti, sest nagu ma aru saanud olen, eelistab suurem osa naisi selliseid filme," vastas Emily lõbusalt. Muidugi sobisid talle mõnikord ka näiteks õudusfilmid ja erinevad põnevikud, olenevalt tujust ja seltskonnast. "Mida sa siis täna vaadata tahaksid?" uuris Em Lucienilt, kui nad juba selle teema juures olid. Ta oli küll suurema osa oma filmikollektsioonist New Yorki maha jätnud, aga arvuti abiga saab suurema osa niikuinii internetist ka kätte. "Sa ei pea selleks ekstra New Yorgist kohale tulema," sõnas Megan pead raputades. Niiviisi edasi-tagasi sõitmine polnud lõppude lõpuks ikka kõige odavam, eriti kui raha on ka muudeks asjadeks vaja kulutada. Pealegi, sinna talendiõhtule tuleb vast niikuinii mõni tema uutest sõpradest-sõbrannadest, kes talle ehk ka kaasa elavad. Kuid Meg pidi tunnistama, et talle meeldiks küll, kui Lucien seal oleks ja tema esinemist kuuleks-näeks. 

"Seda küll, naised jäävad ikka naisteks," tuli Lucienil Emily sõnadega nõustuda. "Ma arvasin, et sa valisid juba ise filmi välja," vastas Luce küsimuse peale, kuid vajus siis hetkeks mõttesse. "Võta midagi sellist, mis sulle endale huvitav tundub. Ma luban, et ei hakka hädaldama," kostis tüüp lõpuks, sest viisakas oleks siiski lasta tüdrukul valik teha. "Ega ma ei olegi veel oma tulekus nii kindel. Kõik oleneb sellest, missugune sel ajal olukord on," ei andnud Lucien kindlat lubadust. Ta võib ju vabalt näitsikule hiljem helistada ning küsida, kuidas Emil läks, kui otsustab ikkagi New Yorki jääda.

Emily puhkes naerma. "Noh, ma tahtsin seda teha, aga söögitegemise ja kõige muuga läks see loomulikult meelest ära," lausus tüdruk. Tal oli ikka alati liiga palju asju mõttes ja siis läksid mõned asjad tahtmatult muude asjade hulgas kaotsi. Et hetkeks veidike jalgu sirutada, ajas Em end laua tagant püsti, korjas nõud laualt kokku ja viis kööki. Mustad nõud nõudepesumasinasse asetanud ja selle sisse lülitanud, tõstis Megan ülejäänud toidu laualt külmkappi. Küll ta selle järgnevatel päevadel ise ära hävitab, ega see allesjäänud kogus nüüd nii suur ka ei olnud. "Mul peaks teleka all kapis olema väike valik dvd'sid, sa võid neid uurida," pakkus neiu Lucienile ja asus ise diivanil istudes uurima, milliseid filme tal sülearvutis leidub. Ta oli New Yorgist kaasa võtnud kõik oma lemmikfilmid, lisaks paar seiklus- ja märulifilmi ning lisaks ka mõned õudukad.

"Ma saan aru," lausus noormees muigega. Eks ta avaldas jah naistele vahel sellist mõju, et kõik muu läks meelest. Ei saa siis ka Emily erand olla? "Sinu õnn, et ma filmide suhtes valiv pole," lisas mees, pilgutades näitsikule kavalalt silma. Kui Em pakkus välja, et Lucien tema tema kapis olevaid plaate uuriks, ei lasknud kutt seda endale teist korda öelda, vaid läks kohe kapi kallale. Kui ta nende DVD-plaatide seas sobras, nägi Luce nii mõndagi tuttavat pealkirja - need olid filmid, mida Em natukese aja eest enda lemmikuteks oli nimetanud. "Crazy, Stupid, Love" oli see, mille mees lõpuks sellest hunnikust välja tiris. "Ma ei tea, vaatame seda?" pakkus Lucien, viibutades käes valitud plaati.

Emily muigas ja lükkas sülearvuti kaane uuesti kinni. Neiul oli arvutis küll päris mitu netist allalaetud filmi, aga hetkel ei olnud tal erilist tuju ühtegi neist vaadata. Selle asemel ajas Em end toolilt püsti ja viskas end hetk hiljem diivanile pikali, kus jäi jälgima, kuidas Lucien tema dvd'de hulgas sobrab. "Teine kord vaatame siis midagi sinu lemmikutest," vastas tüdruk kuti kommentaarile. Kindlasti oli tal mõni film, mida mitu korda vaadata sobib ja mida nad koos vahtida saaksid. Kui Lucien lõpuks ühe karbi sahtlist välja tõmbas ja seda talle näitas, puhkes Megan naerma, kui nägi, et mees oli valinud ühe neist filmidest, mida ta paar hetke tagasi nimetanud oli. "Kui sulle sobib, siis pole mul midagi selle vastu," sõnas Meg kerge õlakehitusega. Tüdrukule jäi praegu mulje, et Lucien pole seda filmi varem näinud, kuid Emily lootis, et talle meeldib see vähemalt natukenegi. Em nautis seda filmi iga kord, kuigi teadis kõiki sündmusi juba peast. "Kas sa tahad popkorni või midagi ka?" uuris neiu Lucienilt. Nad olid küll just äsja söönud, aga Em oli juba harjunud alati teleka ees istudes midagi sööma. Niikuinii peaks ta end veel siit diivanilt püsti ajama ja veinipudeli koos klaasidega köögist ära tooma. 

Või nii, Emily rääkis juba teisest korrast? Selline käik Lucienile sobis. Mõnel nädalavahetusel tuleb ta kindlasti veel Tree Hilli ja miks mitte siis Em uuesti üles otsida. "Muidugi, ma võin kodust midagi kaasa võtta," nõustus mees. Erilist filmivalikut tüübil muidugi ei olnud, aga tal on piisavalt aega, et vajadusel midagi veel juurdegi muretseda. "Kuna sulle meeldib ja mina pole seda kunagi näinud, siis võib ju vaadata. Ma usaldan sel korral sinu maitset," rääkis Lucien lõbusal toonil. Vähemalt kirjelduse järgi ei tundunud küll film mingi ülilääge armastuslugu olevat. "Kui sul siin popkorni leidub, siis mina sellest ei keelduks, kuigi tühja kõhu üle just kurta ei saa," vastas mees kerge õlakehituse saatel. Miks mitte filmi ajal midagi krõbistada?

Emily noogutas ja ajas end diivanilt püsti. Plaadi dvd-mängijasse lükanud, kõndis tüdruk kööki ja hakkas uurima, mis tal siis õigupoolest kappides leidub. Vahepeal oli Em ära unustanud, et jääkapis oli ka karp jäätist, mis ta enne koos ahjukanaga poest ostnud oli. Popkorni leidis ta ka paar pakki ning pani seejärel ühe neist mikrolaineahju valmima. "Kas sa tahad jäätist või popkorni?" hüüdis neiu köögist Lucienile, kes endiselt diivanil lebotas. Mikrolaineahjus valmiv popkorn plaksus ikka päris kõvasti ja üle selle oli raske midagi kuulda. Vastust oodates tõstis Megan kapist välja kaks kaussi jäätise jaoks ja otsis paar lusikat ka.