Here I am

Pärast seda, kui Lucien ja Emily jõe ääres tuttavaks said, on nad omavahel päris palju suhelnud, aga rohkem interneti vahendusel kui näost näkku. Ühel hetkel sai Luce aga neidiselt ootamatu küllakutse ja kuna noormees viibis veel Tree Hillis, võttis ta kutse loomulikult vastu. Parajasti oli 4. jaanuari õhtupoolik, kui Lucien oma korterist lahkus ja suundus kaubanduskeskusesse, kust ta näitsiku jaoks ühe roosat värvi roosi ostis - punane roos tähendab noormehe jaoks sügavamaid tundeid, aga nii kaugele polnud nad Emilyga veel jõudnud. Nagu Lucien nende viimasest vestlusest aru sai, plaanis Em filmiõhtut koos söömaajaga, kuid Luce ei teadnud, kas tšikk teeb ise süüa või tuleb neil pitsat tellida. Mitte et Eric ühte ja kindlat varianti pooldaks - talle sobiksid mõlemad.

Kaua Lucienil kõndida ei tulnudki, kui ta õige kortermaja juurde jõudis. Kuna trepikoja uks oli avatud, sai noormees probleemideta sisse ning liikus kohe ukse juurde, kuhu oli kirjutatud neidise korterinumber. Libistanud korraks käega läbi oma pruunide juuste, lasi tüüp järgmisel hetkel juba uksekella. Oma tumesinise jope all kandis Lucien halli pintsakut, mille all oli omakorda valge T-särk. Jalas olid tal sinised teksapüksid ning tumepruunid saapad. Nüüd jäi üle ainult natuke oodata, kuni Em välja ilmub ja talle ukse avab.

OT: @carpenter

Sellel 4. jaanuaril ei olnud Emilyl õhtuks mingisuguseid plaane, seega helistaski tüdruk üsna ootamatult Lucienile ja uuris, kas too asub hetkel Tree Hillis. Saanud jaatava vastuse, kutsus Em noormehe endale õhtuks külla, et koos õhtust süüa ja siis diivanil lebotades telekast filme vahtida. 
Emily hakkas õhtuks juba varakult valmistuma, sest ta tahtis vahelduse mõttes ise süüa teha. Neiu oli ka lihtsat pitsatellimise võimalust kaalunud, kuid lõpuks siiski loobus sellest. Selle asemel ostis Em toidupoest ahjus küpsetatava kana koos ahjukartulitega, mille valmistamine võttis küll mõned tunnid aega, kuid ise sai ta samal ajal muude asjadega tegeleda. Magustoiduks oli ta ostnud lihtsalt jäätist, mida oleks lihtne teleka ees istudes süüa. Prae kõrvale oli ta aga pooljuhuslikult leidnud köögikapist pudeli veini, mis juba söögilaual koos kahe klaasiga avamist ootas. 
Hetkel, mil Lucien uksekell helises, oli Megan parasjagu oma sülearvutiga netis surfanud, kuid kellahelinat kuuldes tõstis arvuti kõrvale ja läks ust avama. Tüdruk oli oma riidekapist otsinud selga ühe helesinist tooni kleidi, mille pikkus ulatus veidi üle põlvede. Jalga polnud ta pidanud vajalikuks midagi panna, sest tegemist oli ju siiski koduse ajaveetmisega, mitte mingi piduliku üritusega.
Naeratusega avaski Meg korteriukse ja märkaski Lucieni seal seismas, käes üksainus roosa roos. "Tere õhtust," lausus Emily lihtsalt ja astus ukselt eest, et kutt saaks sisse astuda. Neiu jäi nüüd ootama, kuniks too jalanõud jalast võtab ning ta Lucieni edasi elutuppa juhtida saab. 

Kui Emily uksele ilmus, jäi Lucien mõneks hetkeks näitsikut silmitsema, kuna viimane nägi tema arvates vägagi kena välja. Ja Lucien polnud kiitusega kitsi. "Vau, sa oled nagu moeajakirjast välja astunud," sõnas Luce. "Aga õhtust sullegi." Ulatanud roosi Emilyle, liikus noormees esikusse. Võtnud jalatsid ära ning jope seljast, riputas ta riideeseme nagisse, pöördudes õige pea uuesti Emily poole. "Ma ei teadnud, kas tuua midagi söödavat ka või mitte, kuna ei osanud ennustada, mida sa ise oled ostnud," seletas noormees. Vaadanud nüüd mõnda aega ruumis ringi, taipas Lucien kiiresti, kust kaudu elutuppa saab, mistõttu polnudki Emil vaja talle teed juhatada. Kui mõlemad peagi elutoas olid, sättis Lucien end pikemalt mõtlemata mugavalt diivanile istuda. Tema oli sellist tüüpi inimene, kellele pole tarvis öelda, et ta tunneks end nagu kodus.

Emily muigas ja võttis Lucienilt roosi vastu. Ega ta ei osanudki sellistele komplimentidele väga midagi vastata. "Aitäh, sama võiks sinu kohta ka öelda," sõnas Em lõpuks vastuseks ja suundus elutuppa, et roosile kapist üks vaas otsida. Seejärel suundus neiu kööki, kus lasi vaasi poolenisti vett täis joosta ja asetas siis anuma koos lillega söögilauale. "Ma arvan, et sa oled juba lõhnast aru saanud, et praad on ahjus," sõnas Megan lõbusalt noormehele ja heitis pilgu kellale. Varsti peaks kana ilmselt ahjust välja ka tõstma, sest terve tema pisike korter oli juba mõnusat lõhna täis. Nähes, kuidas Lucien end diivanile istuma sättis, muigas tüdruk taaskord. Tundus, et kutil ei olnud mingeid probleeme enda koduselt tundmisega, mis oli hea, sest mõnikord oli külalistel natuke ebamugav olla, vähemalt alguses. Meg sättis end Luce'i kõrvale diivanile istuma ja klõpsas puldist teleka käima. Parasjagu jooksid mingid uudised, millele Emily erilist tähelepanu ei pööranud, kuid ta ei hakanud kanalit ka vahetama, jälgides siiski ühe silmaga ekraanil jooksvat infot. 

Lucien hakkas Emily vastuse peale kergelt naerma. Isegi kui näitsik seda päriselt ei mõelnud, oli neid sõnu siiski koomiline kuulda. "Ma olen meelitatud," sõnas Lucien lõbusal toonil. Ega siis iga päev naistelt komplimente ei saa. Kui Emily mainis, et praad on ahjus, jõudis mehelegi kohale, et korter oli päris head lõhna täis - ta lihtsalt ei pannudki seda varem tähele. "Vaata, et sa sellel siis minuga lobisemise ajal ära kõrbeda ei lase," lausus tüüp tögavalt. Kui miski peaks kärssama minema, pole see lõhn enam nii hea midagi - mehel olid sel alal oma kogemused. "Ma ei teadnud, et sulle poliitika huvi pakub," kommenteeris Lucien neidise kanalivalikut, kuigi teda absoluutselt sellised uudised ei häirinud. Peab ju ennast aeg-ajalt sellega kursis hoidma, mis riigis toimub. Samuti käis Lucien alati valimas, kui selleks võimalus tekkis.

"Ma olen üsna kindel, et seda ei juhtu, kui sa mu tähelepanu just meelega kõrvale ei juhi," sõnas Emily muigega ja ajas end diivanilt püsti, tehes endale läbi ruumi tee köögini. Neiu avas ettevaatlikult ahju ja piilus sealt sisse. Tundus, et peaks juba valmis olema küll, mõtles Em pajalappide järele haarates ja tõstis kuuma aluse kraanikausi kõrvale ja lülitas ahju uuesti välja. "Ega tegelikult väga ei pakugi, aga mõningate asjadega peaks ju end ikka kursis hoidma," lausus Megan tagasi elutuppa jalutades ja paigutades lauale kaks taldrikut koos nugade-kahvlitega. "Sa võid alati kanalit vahetada kui tahad," lisas tüdruk lõbusalt ja istus uuesti diivanile maha. "Kas sa tahad süüa kohe või natukese aja pärast?" uuris Meg Lucienile otsa vaadates. Mingil hetkel jahtuks praad muidugi ära, aga praegu peaks too veel päris pikka aega soe püsima. 

"Huvitav oleks teada, missugune minupoolne tegevus võiks osutuda selliseks, mis juhib sinu tähelepanu kõrvale, nii et sa oma prae ahju unustaksid," lausus tüüp muige saatel, jälgides Emilyt, kes nüüd diivanilt püsti tuli ja köögi poole suundus. Natukese aja pärast täitus ruum veelgi parema aroomiga - ilmselt oli toit nüüd ahjust välja võetud. Lucieni mõtete kinnituseks oligi Em varsti tagasi. "Jah, presidendi perekonnanime peaks ju ometi teadma. Kes ta meil nüüd oligi? George Bush?" rääkis noormees, taibates isegi, missugust rumalat loba ta praegu suust välja ajas. "Ma ei tulnud siia eesmärgiga sind kohe heast ja paremast tühjaks süüa, aga miks ka mitte. Äkki juhtub nii, et unustame selle toidu lõpuks üldse ära ja sellest oleks kahju," kõlas Lucieni vastus. Ei tea, kui kaua Emily teda üldse välja kannatada suudab? Paljudel saab juba esimese poole tunniga mõõt täis.

"Eks ma annan teada, kui leian mõne sellise tegevuse," sõnas Emily ja pööras pilgu uuesti telekaekraanile. Söömise ajaks võiks vähemalt taustaks mõne muusikakanali vaikselt mängima panna. Tüdruk sättis lauale ka kaks tavalist joogiklaasi, juhuks kui kumbki neist vett või mahla või midagi peaks tahtma. "Väga naljakas," pomises Em muigega, kui Lucien pakkus nende praeguseks presidendiks George Bushi. Tüdruk arvas üsna kindlalt, et Lucien teeb praegu nalja, sest iga korralik ameeriklane peaks ikka teadma, kes parasjagu võimul on. "Ära jama, ma käisin selle jaoks ekstra poes," sõnas Megan silmi pööritades ja ajas end taaskord diivanilt püsti. "Kas sa aitad mul selle veinipudeli avada? Avaja on köögikapil," palus neiu ja lülitaski teleka ümber muusikakanalile, kust mingi aeglane rokilugu parasjagu käis. Küll nad pärast õhtusööki jõuavad telekat vaadata nii palju kui tahavad.

"Kas ma ise ei võiks midagi pakkuda? Mul juba igasugused suurepärased mõtted ringlevad peas," tegi Lucien kavalat nägu, aga näitsikule oleks vist endale parem, kui ta Luce'ile seda võimalust ei pakuks, kuna sealt hakkaks suure tõenäosusega igasugust jama tulema. Võis öelda, et tüüp oli täna õige ülemeelikus tujus, kuigi tema puhul tuli vahepeal ette hullematki. "Ei ole vist tegelikult," arvas Lucien, kui oli natuke järele mõelnud. Ta peaks vist end viisakamalt üleval pidada üritama, kuna jätab vastasel juhul endast näitsikule väga lolli mulje. Mitte et ta poleks juba varem jõudnud sellega algust teha. "Mina ju ei käskinud sul poodi minna. See oli sinu enda idee," sõnas Lucien, aga varsti oli temagi diivanilt tõusnud, et edasi kööki liikuda. "Saab tehtud," lubas tüüp.

"Paku aga, ma kuulaks hea meelega sinu suurepäraseid mõtteid," sõnas Emily muigega ja pööras oma pruunide silmade pilgu Lucienile, üritades mõista, mida too parasjagu mõtles. "Ole nüüd, natuke on see ikka naljakas," lausus Em naerdes. Senikaua kuni neil lõbus oli, ei näinud ta milleski mingit probleemi, ja Lucieniga oli tal täitsa lõbus. "Kui ma poleks poodi läinud, poleks mul olnud midagi peale vorsti-juustu, mida leiva peale panna, aga see oleks ju väga igav olnud," selgitas tüdruk oma arvamust. Võileibu võis ta üksinda kodus süüa, aga külalisele võiks ikka midagi paremat pakkuda. Megan keeras teleka heli veidi vaiksemaks ja istus seejärel söögilaua taha, jälgides, kuidas Lucien köögist avaja tõi ja veinipudeli kallal tegutsema hakkas. 

"Hmm... sel korral parem mitte," raputas tüüp pead. Mida vähem teab Emily tema isiklikest veidrustest, seda parem mõlemale. Uudishimu võis see ju tekitada, aga neidise hilisema võimaliku reaktsiooni peale mõeldes ei tasuks ära. "Isegi. Ma arvasin endiselt, et mul on liiga veider huumorimeel," tunnistas Lucien, sest suurem osa inimestest teda ja tema huumorisoont ei mõistnud. "Nojah, kui sa seda väidad," kehitas noormees õlgu. Temale oleks ka tavalistest võileibadest piisanud, kuna Lucien on lihtne inimene, aga kui Emily tahab kohe praadi pakkuda, siis tema sellest küll keelduma ei hakka. Jõudnud kööki, võttis Lucien avaja ning varsti oligi veinipudelil kork maas. "Mitte et sa selle veini joomiseks üldse piisavalt vana oleksid," kommenteeris Eric natuke nokkivalt.

"Miks mitte?" päris Emily. Kui nad juba selle teema üles võtnud olid, võiks juba kõik ühekorraga ära rääkida, aga Lucienile pinda käima ta ka ei viitsinud hakata. Küll ta ise räägib kui vajalikuks peab, kui nad juba natuke rohkem tuttavad on. "Minu arust pole su huumorimeelel midagi viga," sõnas Em ausalt ja muigas. Nii palju kui ta kuti nalju kuulnud oli, ei olnud neis midagi nii väga veidrat. "Hakkame parem sööma, muidu jahtub veel ära," olid Megani esimesed sõnad kui Luce oli veinipudelilt korgi maha saanud. Hetkeks kööki põiganud, haaras neiu kapilt prae koos alusega ja sättis selle laua keskele, et mõlemad ise endale tõsta saaksid. "Vahel ju ikka võib," kehitas Meg õlgu ja haaras veinipudeli enda kätte, valades mõlemale umbes poole klaasi jagu tumepunast vedelikku. "Ma leidsin selle juhuslikult kapist ja ei suutnud vastu panna," lisas tüdruk muigega ja asetas pudeli tagasi lauale, istudes seejärel ühele toolidest ja hakates endale praadi ette tõstma. 

"Kuna mulle meeldib oma eriline anne kõiki inimesi sellega närvi ajada, hakates alguses nagu rääkima, kuid viimasel hetkel sellest mõttest loobuda," vastas Lucien kerge muige saatel. Mingit müstilisust peab ju ometi hoidma. "Sa tead sellest veel üsna vähe," sõnas tüüp. Ta oli kindel, et aja jooksul muudab Emily meelt. Lucien polnud kaugeltki veel kõiki endas leiduvaid veidrusi näidanud. Tänaseni on tal õnnestunud end veel üpriski edukalt vaos hoida. Söömisega polnud noormehel küll kiiret, aga kui Em juba toidu lauale sättis, polnud võimalik sellele ära öelda - juba lõhn tegi oma töö. "Hm... et siis sulle satuvad veinipudelid "juhuslikult" kappi?" küsis Lucien muiega. Oh neid tänapäeva noori! Polnud see muidugi mingi haruldus, et alaealised joovad - Luce omal ajal jõi samuti.

"Sa teed seda praegu meelega ja siis räägid kõigest ka veel niimoodi," sõnas Emily muigega. Ta oli ise ka vahel teinud inimestega nii, et hakkas neile midagi rääkima, aga viimasel hetkel vahetas teemat ja keeldus eelmist jututeemat puudutamast. "Ehk see muutub varsti?" küsis Em Lucienile otsa vaadates. Ta oli enda taldriku toitu täis kuhjanud ja ootas nüüd, et noormees sama teeks, enne kui ta sööma hakkab. Natuke ebaviisakas oleks vast juba söömist alustada, mõtles Megan oma veiniklaasi haarates ja jooki sealt lonksates. "See võis äkki olla kingituseks vanematelt," lausus neiu õlakehitusega ja muigas. Ta tõesti ei mäletanud enam, kust see veinipudel talle kappi sai, aga ise ta seda kindlasti ostnud polnud. 

"Selline ma juba olen," pidi Lucien tunnistama. Kõiki tema omapärasid on raske järjest üles loetlema hakata, kuna nimekiri veniks lihtsalt liiga pikaks. "Mulle tundub, et just sinnapoole me vaikselt liigumegi. Muutuste suunas," vastas Luce näitsiku küsimusele. Küll iga kohtumisega kuuleb Emily tüübist rohkem ja rohkem. "Oleks minu vanemad ka aastate eest sellised olnud," lausus noormees kerge ohkega. Tema pidi alkoholi salaja jooma. Täitnud Emily eeskujul oma taldriku söögiga, võttis ta sellest esimese ampsu. "Maitseb sama hästi kui lõhnab," kommenteeris Lucien.