Ajalugu

"Jah, sinna minemiseks ei pea isegi silda ületama," nõustus Phoebe Peteriga ja võttis veel paar kommi. Hea seegi, et vähemalt noortekeskus samas linnaosas oli, kus Phoebs elas. "Jah? Mis sa arvad, kas mul oli aega selleks õppida ka?" turtsatas Phoebs ning murdis enda kättesaadud töö kokku, enne kui selle ajalooõpiku vahele asetas. Well, seda õpikut vist täna vaja ei lähegi, kui terve tund ettekannete peale läheb. "Igatahes võiks see lollakas tund juba pihta hakata," torises Phoebe, sest ta tahtis ka võimalikult ruttu selle ettekandega ühele poole saada.

See oli nüüd küll väga hea point, mille Phoebe välja tõi. Tegelikult on westside'il väga palju kohti, kus käia. Polegi vaja kogu aeg teisele poole jõge ronida. Enne tasuks ikka oma kodukohta uurida. "Miks sul siis nii kiire on?" uuris Peter. "Või oli asi hoopis viitsimises?" eitas ta mõne aja pärast uue küsimuse, kallutades kergelt pead ühele küljele, jäädes tüdrukult vastust ootama. Tjah, tund võiks küll juba alata, siis saab rutem läbi kah.

"Tähenärija," turtsatas Phoebe. "Okei, ma sõnastasin selle vist tõesti natukene valesti. Ma oleks pidanud ütlema, et tegelikult on asi osaliselt viitsimises, osaliselt selles, et ma käin tööl ja osaliselt selles, et mul on seltsielu ka." See töölkäimine polnud muidugi just kõige parem vabandus, sest Peter käis tööl ja ei saanud arvata ka seda, et tal seltsielu polnud. Phoebe lihtsalt ei osanud oma aega kõige paremini planeerida ja kool oli tüdruku jaoks tihti teisejärguline, kuid vähemalt ei puudunud ta nii palju kui eelmisel aastal.

"Võtan süü omaks," sõnas Peter käsi allaandmismärgiks üles tõstes, endal suul kerge naeratus. "Sul on seltsielu ka või?" küsis noormees teeseldud imestusega, kuid hakkas siis kergelt naerma. "Olgu-olgu, ma ei nori," lubas Peter ning vaatas korraks klassi ette, et kella vaadata. Kas see tund algab ka või ei?

Phoebe hakkas naerma, kui Peter käed justkui allaandmismärgiks alla tõstis. Noormees tõesti meenutas Phoebsile natuke tema enda venda, kellega nad ka tihti teineteise kallal norisid. "Sa ei teadnudki või?" küsis Phoebe ühte kulmu kergitades. "You're such a dork," turtsatas tüdruk lõpuks ning müksas õrnalt Peterit. Varsti kuulis tüdruk kellahelinat, nii et nüüd arvas ta küll, et äkki hakkab see tund ka lõpuks pihta.

Jaganud mõned ühiskonnaõpetuse tööd ära, istus Mandy veel hetkeks kohale ning vaatas ka ajaloohinded üle, kandes sisse parandatud hinded neile, kes eelmist tööd käisid vastamas. Nüüdseks olid need järeltööd ka jagatud ja peagi andis kellahelin märku sellest, et aitab ootamisest. Kes hilineb, see ise teab ja noh, puudujatel olgu parem väga mõjuv põhjus. Niisiis tõusis Amanda püsti ja läks klassi ette, oodates, kuni ka viimased õpilased enda jutuvada lõpetavad ja tähelepanu talle pööravad. "Nagu te teate, pidite te tänaseks tegema referaadid ja need ette kandma," alustas ta, üritades igale õpilasele otsa vaadata. "Niisiis... On ehk mõni vabatahtlik, kes oma töö ette tahab kanda?" esitas naine klassile küsimuse.

"Kuule ei arvanud jah," sõnas Peter kerge muigega, kuid vidutas silmi, kui Phoebe teda dorkiks nimetas. "Ma ei võta seda komplimendina nii et sa parem vaata, et sa mulle selle heaks teeksid," sõnas poiss, haarates laualt kommikoti ning keerates ennast pärast kella näoga tahvli suunas. Ilmselgelt oli tema viimane lause tüdrukule niisama lollitamiseks öeldud. Loomulikult oli see dork siiski hetkel pigem nöökimine. Kui õpetaja vabatahtlikuid ette kutsus, lasi Peter ennast nii lösakile toolile kui võimalik. Ei, ta ei soovi sinna minna.

Noah tõstis hetkeks pilgu vihikust õpetajannale, kehitades kergelt õlgu. Ühiskonnas teda polnud ning siinset seltskonda pole ta ka just fotograafiline mäluga püüdnud salvestada. Pealegi oli noormees juba sellega harjunud, et pooled ei käinud kunagi tunnis kohal. Veel vähem käidi ajaloos, isegi kui see oli ise valitud aine. Noormees ise tundis küll natukenegi huvi selle vastu ning pealegi pidi ta midagi valima ka, et vajalik kogus tunde kokku saada.
Tori küsimust kuulnud, kergitas Leon natukene ühte kulmu, pöörates enda tumedad silmad näitsikule. "Lasen enda loomingulisel poolel tööd teha," muigas poiss lõbusalt. Täna polnud tal erilist tuju tõsine olla.

"Mis tähendab...?" kergitas Tori enda küsivalt enda kulme, sest see võis tähendada erinevaid asju. Äkki kirjutas kutt luulet või hoopis novelli või laulu või... kes teab mida. See, et kell vahepeal käis neidu ei häirinud, sest temas oli just uudishimu tärganud selle vastu, mida Noah pastakas sinna vihikusse kirjutab. Klassi ette ta ka nagu väga ei tikkunud ja tundus, et sama käis ka noormehe kohta.

Noah muigas lõbusalt Tori pilku märgates, lubades endale ka kerge turtsatuse. "Laulusõnu," vastas šotlane lühidalt. Hetkeks veel näitsikut silmitsenud, pööras Leon enda pilgu tagasi vihikule. Peas juba üles kirjutatud sõnad paar korda läbi lugenud, hakkas tüüp korraga kergelt ümisema, toksides pastakaga õrnalt rütmi kaasa. Meloodiaga improviseerimine aitas tal sõnu leida ning neid oli tal praegu ka vaja. Klassi ette see vastu ta ei tikkunud tüüp üldse. Eks ta siis läheb, kui teda kutsutakse.

"Sa laulad?" küsis tüdruk, kuid lõi kohe pärast seda endale käega vastu otsmikku, "muidugi sa laulad. Sa oled ju Glees ja korvpallis ja veel sajas asjas. Kas sa avaldad mulle ka saladuse, kuidas sul õnnestub mitmes kohas korraga olla?" Tüdrukule lihtsalt tundus, et ta ei saa enda kooli, töö ja sõpradegagi hakkama ja siis on siin tüüp, kes tegeleb saja ühe asjaga ja suudab veel kõigele lisaks häid hindeid säilitada.

"Juhtus jah sedasi," muigas Noah lõbusalt, hakates kergelt naerma, kui Tori endale käega vastu otsmiku lõi. "Laulan, mängin korvpalli, rüüstan igal võimalusel poode, kus on võimalik leida koomikseid ning käin vabatahtlikuna ka noortekeskuses ja kodutute varjupaigas," täiendas noormees natukene Tori algatatud nimekirja. Kahjuks ei mahtunud sellesse ilusasse loetelusse kuhugi töö. "Ma olen suht suur korraarmastaja. Ma planeerin kõike mitu nädalat ette. Ning allesjäänud vaba aja raiskan omakorda ootamatute olukordade peale ära," kehitas Leon kergelt õlgu. Tegelikult ei planeerinud ta midagi ette ning pole seda ka kunagi teinud. Pärast treeninguid kõnnib ta alati mööda poest, kust on noormees viimased kaks aastat koomikseid saanud ning vabatahtliku töö jaotab ta ära vabade õhtupoolikute vahel, kui tal pole korvpalli ega Glee clubi.

Tori vaatas noormehele aina suurenevate silmadega otsa, kuni viimaks kergelt naerma hakkas, kuid siiski piisavalt vaikselt, et mitte tundi häirida. "Vau," sõnas tüdruk, "ma imetlen selliseid inimesi, kes nii palju teevad. Ma olen küll üks paras laiskleja." Oleme lihtsalt ausad. Tori ilmselt suudaks enda päevaplaani ka Glee paigutada, mida ta pikalt plaaninud on, kuid siiani teinud ei ole, sest tüdruk kardab, et ei saa siis enam kooliga hakkama.

"Kas ma näen tõesti välja, nagu istuks ma kogu aeg kodus, nina raamatutes?" tögas Phoebe ja andis laksu Peteri käe pihta, kui ta kommipaki ära pani. "No ütleme nii, et ma mõtlen selle peale. Kuidas ma üldse saan selle heaks teha?" küsis tüdruk muiates, kuid pööras hetkeks ka näo õpetaja poole, kes jälle rääkima hakkas. Oi ei, aitäh, ei soovi tema ka kohe ette minna. Võib-olla ehk viimaste seas, kuigi sisimas lootis Phoebs, et äkki tema täna ei jõuagi.

Amanda vaatas veel klassis ringi, oodates kas või ühte õpilast, kes ütleks "mina" või tõstaks käe. Ei? Noh, siis tuleb ilmselt ise küsima hakata. "Nojah, siis ma hakkan ise juhuslikult võtma. Muide, esimestega ma olen leebem," lausus õpetajanna nagu muuseas ning lasi oma pilgu siis klassis jälle ringi käima, kuni märkas ühte tüdrukut, kes kohe väga närvis tundus. "Simona, sina oled täitsa seda nägu, et tahad siia ette tulla, nii et palun," lausus naine ning astus ise ka kõrvale.