Let's say goodbye to summer

"Palju õnne," õnnitles Simona Hunterit, kui kuulis, et noormees load sai. "Kuigi ma ei saa aru, miks sa seda saladuses pidid hoidma," lausus tüdruk kerge muige saatel ja sõi enda taldrikult veel mõned ampsud salatit. Varsti peaks juua ka muidugi juurde muretsema, aga nüüd arvas Mona, et tahaks hoopis mahla. "Kuule, äkki hoiad mõnda aega kohta? Ma tahaks juua juurde võtta," teatas Simona ühel hetkel ja vaatas poisile otsa. "Ja tahad ehk ise ka veel midagi, kui ma sinna juba minemas olen? Võib-olla pleedi?" küsis ta noormehelt.

"Ma ei hoia seda otseselt saladuses, aga keegi pole uurinud ka," sõnas Hunter õlgu kehitades, "pealegi õpetas mind enamasti Jack ja tema suhted meie perega ei ole just kõige paremad." Noormees on lihtsalt juba nii harjunud üksinda oma asju ajama, et ta lihtsalt vahel ei näe vajadust teisi enda tegemistest informeerima. "Ma kahtlen, kas keegi su koha kohe ära peaks võtma, aga ma olen siin," muigas poiss ning võttis enda klaasi taas kätte, et natuke juua. "Ei, ma ei soovi midagi," raputas kutt enda pead.

"See nimi ei ütle mulle mitte midagi," muigas Simona. Ta teadis ainult nii palju, et Jack käib Milenaga, kuid isegi tema ei paistnud praegu kohal olevat. Vähemalt nägi Mona Hunteri suure õegi ära. "Okei, olen kohe tagasi," lausus Simona end Hunteri kõrvalt püsti ajades. Saatnud noormehele kerge naeratuse, läks ta laua juurde ja võttis sealt puhta topsi, et sinna mahla valada. Mahl käes, võttis Simona ka pleedi ja läks Hunteri juurde tagasi. Pleedi asetas ta praegu trepile, sest hetkel polnud veel nii hullult külm, aga juhul kui tal külm peaks hakkama, on sealt hea kohe haarata ja endale see ümber sikutada. Ta võttis kätte taldriku ja sõi sealt veel mõned ampsud, kuni tüdruku pruunid silmad hetkeks taeval jäid peatuma. "See taevas on praegu nagu mõnes õudusfilmis," märkis tüdruk.

Hunter turtsatas, kuid ei hakanud pikemalt ka seletama, kes see Jack on. Kui tüüp kohale peaks tulema, küll ta siis näeb. Vastasel juhul peaks Simona koos poisiga garaaži tulema. Sellel ajal kui neiu laua ääres toimetas, jõi Hunter enda topsi tühjaks ning silmitses niisama enda ette kagusesse, mis üsna pime tundus. Kui Simona enda kohale naases, saatis nooruk talle kerge naeratuse. "Mõnusalt tume," arvas Hunter, viies ka enda silmad taevale.

Jack seadis täna õhtul enda sammud Sommersite juurde ainult Milena suurel palvel ning nurumisel. Noormees teadis väga hästi, et näitsiku vanemad vennad teda absoluutselt ei salli ja mittetulemisega oleks mees vähemalt püüdnud ebameeldivat intsidenti ära hoida. Mine tea, millega võiks ta täna Matti ja Chadi vihale ajada. Tavaliselt ei ole selleks midagi suurt ega väga ulmelist vaja. Piisab vaid tema kohalolekust. Kuid Milena polnud siiski ainukene, kelle pärast Jack ennast kohale vedas. Hunteri sünnipäevani oli peaaegu aasta aega, kuid Rathbone'il oli kavas täna õhtul kingitus ühes osas üle anda.
Välisust kindlalt vältides, kõndis Ross kohe maja taha, otsides silmadega Milenat. Õnneks pole sellise juuksepahmakaga tüdrukut raske leida. Kerge muie suul, kõndis noormees temani ning asetas käed selja tagant näitsiku keskkoha ümber. "Hei," sosistas ta tüdrukule vaikselt kõrva ja kinkis talle pisikese põsemusi. Parem ei hakka vanemate Sommersite puhul midagi riskantsemat proovima.

SPOILER: Click to show

"Seda küll, aga vaata, kuidas need pilveräbalad kuu ees on. Ma pole sellist vaatepilti varem vist näinudki," turtsatas Simona, osutades sõrmega õrnalt sellele, mida tema nägi. Tõesti väga õudusfilmilik, aga äkki andis see mingi väikse lootuse selginemiseks, et hiljem tähti ka näha saaks. "Ma ei suuda ikka veel uskuda, et suvi juba läbi on. Alles me olime sinuga laadal ja siis ookeanis ujumas," lausus neiu ning võttis lonksu mahlast, mis kõige soojem ei olnud, kuid siiski mõnusalt värskendav.

Ehk läks Helenal õnneks, et Matt oli kohe ikkagi nõus sõitma, kuigi tema oleks tüübi pärast oodata ka võinud. Aga noh, sellest hoolimata poleks ta niikuinii kauem tahtnud jääda, nii et ta istuski koos Danielaga Matti autosse ja tõmbas turvavöö peale, jäädes nende vestlust rohkem kuulama kui ise midagi kaasa rääkis. Ta oli lihtsalt... mõtlik ja kuidagi väga hajevil. Kui auto lõpuks Marie maja juures peatus, lasi Helena turvavöö lahti. "Aitäh, Matt, et mind koju sõidutasid," ütles ta mehele ning pöördus siis Daniela poole. "Ma helistan sulle millalgi," lubas ta sõbrannale, enne kui autost väljus ja tuppa läks.

OT: I'm outta here.

"See on tõesti õudukatele üsna sarnane," lausus Hunter, "eriti nendes libahundi filmides vahetult enne seda, kui täiskuu välja tuleb." Loodetavasti sai Simona aru, mida poiss talle seletada üritas. Igatahes oli taevas tõesti müstiline. Sobiski kenasti suve ära saatmiseks. "Suvi on tõesti kiiresti läinud. Nii palju on vahepeal juhtunud," sõnas poiss, kes lasi kogu suvel justkui kiirlindina enda silme eest läbi joosta.

Mingit sõnelust ega kaklust ei tulnudki Trey ja selle tšiki vahel. Booooring. Siis pidi see Raven muidugi välja ilmuma ja Milenal polnudki midagi muud teha kui teistega juttu ajama minna, sest tema Ratmani ei paistnud ka kusagilt ja kõik olid nii omas mullis. Mingil hetkel andis aga tühi kõht end tunda ja nii kühveldas Millie enda taldrikule igasugust head-paremat kraami ning sõi vahepeal. "Ratman," lausus Millie õnnelikult, kui Jack lõpuks tema juurde ilmus. Kurat, ta oli seda meest igatsenud. Ta pööras end ümber ja vajutas mehe huultele ühe suudluse. "What took you so long?" esitas ta tüübile küsimuse.

"Libahundid ja vampiirid on nii magedaks tehtud," lausus Simona, kui Hunter juba libahunte mainis. "Nad peaksid nagu hirmuäratavad olema, aga Hollywood rikkus nad ära. Nad ei ole enam pooltki nii hirmuäratavad" See oli üks põhjus, miks Simonale need fantaasiafilmid ja -raamatud enam peale ei läinud. Need olendid ise oleks kõik justkui ära rikutud. "Vähemalt õnnestus mul ka lõpuks ometi endale lemmikloom saada. See oli suve lõpu juures üks parimatest asjadest," rääkis neiu, kui ise ka suvele mõtles. "Tegelikult võiksid sa mulle kunagi külla tulla," tuli neiul mõte. Ta oli vist Phoebe sünnipäeval seda isegi maininud ja siis näeks Hunter neiu kassi ka ära.

"Ma ei saa sulle vastu vaielda. Õiget vampiirid olid ikka Draculas," sõnas Hunter, kes selle raamatu just hiljuti läbi luges. Seal inimesed ikka kartsid neid ja ei olnud mingeid armulugusid surelike ja vampiiride vahel. Samuti ei ihaldanud keegi vabatahtlikult vampiiriks saada. "Jah, su kass on päris lahe sell," sõnas poiss, kes oli ju tüdruku enda soovil käinud temaga kaasas, kui ta loomakese koju tõi. Aga üldiselt kuigi kauaks ei ole Hunter kunagi neidise juurde läinud. "Võiksin. Eks sa kutsu," muigas poiss, vaadates tüdrukule otsa.

"Mulle ka Dracula meeldib," noogutas Simona. "Täiega lahe on tegelikult mõelda sellele, et Dracula legend on just minu endise elukohaga seotud," muigas tüdruk. See maakond, kus ta elas, kuulus just kunagise Transilvaania alla. "Siis meeldis mulle veel Anne Rice'i "Intervjuu vampiiriga", millest on isegi film tehtud. Oled sa seda ka muidu lugenud?" uuris Mona. See Anne Rice'i raamat ka tüdrukule meeldis, sest seal polnud ka midagi, mis võiks meenutada "Videvikku", mis need vampiirid ja libahundid nii populaarseks üldse tegi. Ei mingeid armulugusid surelike ja vampiiride vahel ega päikese käes sädelevaid vampiire. "Võta seda kui kutset," muigas tüdruk. "Sa võid kokaraamatu ka kaasa võtta, sest mulle meenus see, et lubasin... vist Seniori-aasta lõpuks?" üritas Simona meenutada. "Süüa tegema õppida," lõpetas ta oma lause, sest ei mäletanudki, mis ajaks ta selle lubaduse endale andis, kuid teadis, et Hunter oli siis juures. Teine lubadus oli ju see, et ta õpib korralikult inglise keele ära ning räägib Seniori-aasta lõpuks peaaegu puhtalt, nii et aktsent pole arugi saadav.

Hunter muigas kergelt neiu sõnade peale. Dracula oli tõesti Transilvaania piirkonnas. "Ma pean vist tunnistama, et eks ma osati sellepärast selle raamatu kätte võtsingi," tunnistas poiss, viies pilgu neiult tagasi kuule. "Sellest raamatust ei ole ma kuulnud ja filmi pole ka näinud, aga eks ma panen selle enda nimekirja," sõnas poiss. Seda saab ta muidugi lugeda siis, kui tal inglise keele õpetaja antud raamatutest aega üle jääb. "Õigus. Noh, selle saan ma kenasti ära teha. Ainult ütle kuna," oli Hunter neiu pakkumisega kenasti nõus.

"Mille pärast?" ei saanud Simona aru, mida Hunter talle nüüd öelda üritas. Selle pärast, et Simona ise oli samast piirkonnast pärit? Whoa, see oleks küll üks huvitav põhjus, aga Mona ehk võtaks seda mingil määralgi kui komplimenti. "Selle filmi võin ma tirida, kui sa külla tuled," pakkus neiu. Ta polnudki varem Hunteriga koos mingit filmi vaadanud, kuigi mõned korrad on koos väljas küll käidud ja midagi ägedat tehtud. "Tegelikult kui rääkida raamatutest, siis ma mõtlengi, mida veel lugeda, kui see inglise keele kohustuslik kirjandus, millest mul on isegi raske aru saada, kunagi läbi ka saab," lausus tüdruk. Saaks ta siis kuskilt samad teosed enda emakeeles, aga siin ei olnud neid raamatuid kuskilt võtta. Tuleb ingliskeelsetest läbi närida.

"Selle pärast, et see tegevus on ka natuke sinu kodukohaga seotud," täpsustas Hunter, viies enda silmad uuesti Simonale. Teiselt poolt oli see teos lihtsalt klassika ja Hunter leidis, et see tuleks ikka läbi lugeda. "Nõus," noogutas nooruk, sest mis tal ühe filmi vastu ikka olla saab. Polegi ammu ühtegi vaadanud. "Kui sul sellega raskusi on, siis sa võid ju alati abi küsida," sõnas poiss, "kooli raamatukogus on päris palju häid raamatuid ja selle juhataja aitab alati rõõmuga sul endale sobivaid teoseid leida." Poiss oli niimoodi nii mõnegi hea raamatu otsa komistanud.