Who's gonna bring me some cake?

"Küll sa enda kallistuse ka kunagi kätte saad," hõikas noormees köögist ning kortsutas siis enda kulme. "Mis mu lauluoskus siia puutub?" küsis mees, saamata sellest seosest väga aru, aga noh... las ta olla. Colin aitas köögis natuke aega ema, enne kui elutuppa teiste külaliste juurde tagasi tuli. Kuna ta eriti kedagi ei tundnud, siis jalutas ta Helena juurde, kellega neil suhted jälle noormehe arvates täitsa enamvähem olid. "Tsau, kuidas sul siis läheb?" uuris Colin alustuseks.

"Oh, ma tänan," oli Phoebe kohe meelitatud, kui Hunter kassi nime kiitis. Oligi vähemalt üks inimene, kes ei arvanud, et see must karvakera on saatanast. Kui Hunter looma hakkas silitama, lasi Phoebs vahepeal Camdeni tuppa, muiates selle üle, mis Colin teisest toast talle hüüdis. "See hommikune sünnipäevalaul oli armas, aga anna andeks, sa laulsid mööda," vastas näitsik venna küsimusele, kuigi see oli ka rohkem üks sõbralik norimine, mitte mahategemine. Camden oli nüüd küll kohal, aga Phoebe otsustas veel natuke oodata, sest võib-olla jõuab vähemalt Lizard, kuigi too ka midagi kindlat ei öelnud. Seni võttis ta aga taas ühe õnnitluse vastu.

Grace'iga sai Helena rääkida täpselt seni, kuni naist kööki vaja oli ja mingi hetk sai ta ka Peteriga tutvust tehtud ja jutud räägitud, jäädes hetkeks omaette, näol üsna mõtlik ilme, sest tal oligi palju, millest mõelda. Osake temast lootis Colinile muidugi märkamatuks jääda, kuid siiski ei hakanud ta noormeest vältima, kui too tema juurde tuli, sest sisimas oli tal isegi hea meel, et mees temast endiselt hoolis ja neiu käekäigu vastu huvi tundis. "Hmmm... millal ma sind viimati nägingi?" vasta ta noormehele küsimusega. See oligi vist see plaadiesitluse õhtu TRICis, sest rohkem polnud neiu tüübiga rohkem kokku puutunud, kui välja arvata see, et Marie on viimasel ajal teda unes näinud. "Ma arvan, et... hästi," lausus ta, kuigi vähemalt neiu enda jaoks ei tundunud see piisav vastus, eriti veel selle pärast, et ilmselt tahaks keegi temalt küsida, mis ta peaga juhtus, sest tal oli seal endiselt plaaster. See polnud aga ainus põhjus, sest tüdrukul olid selle noormehe vastu endiselt tunded ja ta teadis, et tal pole enam mingit võimalust. Pealegi ei tahtnud ta olla see, kes võtab ära teise naise mehe ja veel sündimata lapse isa.

Simona oli samuti üks neist, kes hoidsid omaette ja talle isegi meeldis see, kuigi Hunter oli ka peol ja neiu sai temaga hästi läbi. Niisiis ei tahtnud ta, et Hunter arvaks, et Mona on teda üleöö võõraks hakanud pidama, vaid mõtleski noormehega juttu teha just siis, kui viimane ise teda kõnetas. "Oh, Felix elab hästi," vastas ta noormehe küsimusele ja läks samuti tema juurde, silitades Phoebe musta karvakera, kes nurru oli hakanud lööma. Mona ei saanud kunagi aru, miks Phoebe vend seda kassi üldse ei sallinud, sest ta oli ju kass nagu kassid ikka. "Muidugi on ta pahandust teinud ja tapeedi peaaegu ära kraapinud, aga ma arvan, et mingi päev võid sa teda vaatama tulla," rääkis tüdruk, tumedad silmad Hunteril. "Ja kuidas Scooteril läheb?" küsis ta jutu jätkuks.

Colin tõi kuuldavale turtsatuse, kui Phoebe tema hommikust laulu meenutas. No vähemalt ta püüdis. Talle tuleks juba selle eest punkte anda. Vähemalt oli kitarri saade väga korralik, kuigi mehel ei olnud peaaegu üldse enam aega seda pilli puutuda. "Arvad?" küsis mees kergelt kulme kortsutades, kui Helena tema küsimusele väga ebalevalt vastas. "Alustuseks võid sa öelda, mis su peaga juhtus," lausus Colin, kes oli lootnud, et Helena räägib sellest talle ise, aga kus sa sellega. Kõik tuleb ikka neiust välja uurida.

"Tore kuulda," naeratas poiss. "Seda need kassipojas teevad. Tuleb juba varakult see välja juurida, muidu läheb sul hiljem raskeks," sõnas Hunter, kui Simona mainis tapeedi rikkumist. Algab see sellest ja lõppeb mööbliga, mis ilmselt neiu isale eriti ei meeldiks. "Scooteril läheb ka täitsa hästi, kuigi viimasel ajal olen ma rohkem märganud, et ta hakkab vanaks jääma," lausus poiss, kes ei tahaks mõeldagi sellele, kui ta peaks ühel päeval ilma selle karvakerata üles ärkama. See oleks talle kindlasti raske, sest Scooterist on saanud justkui osake temast. Nad on olnud sellest ajast saati lahutamatud, kui Scooter Sommersite majja ilmus.

Ei arva, teab. Vähemalt nii oleks Helena tahtnud talle vastata, kuigi taipas, et Colin oli temast siiski läbi näinud, kuigi Marie üritas anda endast parima, et mitte nii liimist lahti olevana paista. Ju siis on ta tõeliselt kehv näitleja ning veel kehvem valetaja. Talle ei meeldinud valetada, aga kuidas ta peaks noormehele rääkima, mis teda tegelikult vaevab? Parem pinnigu siis juba, kui ta sellega alustas. "Kusjuures ma juba ootasin seda küsimust," turtsatas tüdruk ning raputas pead. Kõik küsisid seda ja Colin polnud selles mõttes mingi erand. "Ma tegin autoavarii," vastas ta ning jäi tõsisel ilmel noormehele otsa vaatama.

"Midagi tõsist?" küsis Colin kohe, kui oli tüdruku otsmikul oleva haava põhjusest kuulnud. Hetkel neidu vaadates ei tundunud, et Helenaga midagi eriti hullu oleks juhtunud. Samas võis sellest juba rohkem aega mööda olla. Ta ei ole neiuga just iga päev kohtunud ju. "Kuna see juhtus üldse?" uuris mees.

"Ma olen elus, seega mitte väga hull," vastas Helena. Ta oleks ilmselt sama haiglavoodiski öelnud, kui ta oleks raskemini vigastatud ja haiglas. "Ma käisin veel samal õhtul traumapunktis, mind vaadati veel üle ja siis anti valuvaigistid, aga mul on nüüd parem," rääkis ta. Valuvaigistite peal oligi ta põhimõtteliselt terve avariipäeva ja veel järgmise päeva hommikulgi, aga siis pea enam vähemalt ei valutanud. "Ma muidugi kahtlen sügavalt selles, et ma niipea autot tahan juhtida," lisas ta. "See juhtus muidu pühapäeval ja mu auto on ikka veel remondis." Varsti peaks neiu auto muidugi tagasi saama, aga siis saab see jälle tükk aega garaažis seista ja tolmu koguda, kuni Marie tunneb, et suudab jälle roolis olla, ilma et kuskil jälle mingit kõksu ei teeks. Nüüd lootis aga Helena, et see avariist rääkimine põhjendas ära tema ebaleva küsimuse noormehe küsimusele enda käekäigu kohta. "Ja kuidas sinul läheb?" esitas neiu omakorda Colinile küsimuse, et jututeemat üleval hoida ja noormees teda ehk rohkem pinnima ei hakkaks.

Camden soovis sünnipäevalapsele õnne ja muigas, küll ta suurema venna eest hoolt kannab. Pealegi olid need alkoholiga kokteilid väga lahjad, inimene peaks jooma neid kõvasti, kui ta tahaks jääda täiesti purju. Noormees astus edasi ja pani kasti maha, et sealt pealt kaart võtta, mille vahel olid piletid, ja kallistada Phoebe't. "Ma loodan, et sulle meeldib," lisas Camden õrna naeratusega. Nüüd leidis Cam aega ka ülejäänusid tervitada, kellest ta mõnda oli koolis näinud. Timothy eeldas, et kõige vanem kutt oligi P vanem vend, kuna Hunterit ta teadis, linnapea poeg ikkagi, ja teine oli ka koolist tuttav.

"Kuna sina oled see doktor Dolittle, siis parem ütle mulle, kuidas õpetada kassi mitte kratsima tapeete ja muid asju, mis talle ette jääb," lausus Simona. Väga palju tapeeti see kassipoeg muidu maha kratsinud polnud, sest Mona sai alati enne jaole, kui loomake midagi väga hullu korda jõudis saata. Samas koera võis veel õpetada, aga kassi... Simona ei suutnud seda lihtsalt ette kujutada, sest kassid on oma olemuselt juba isepäised ja teevad, mis heaks arvavad. "Scooter on sul vist päris kaua olnud ka," sõnas tüdruk.

Kuigi Camden tõi päris palju juua, ei kavatsenudki Phoebe kõiki kahtteist pudelit üksi tühjendada. Võib-olla vanem vend siiski leebub, kui õeraas osa pudelitest talle ka annab. Neid pudeleid oli ju täpselt nii palju, et kellegagi jagada. Saanud Camdenilt kallistuse, vastas Phoebe sellele ning avas kaardi. "Ma pole juba ammu ühelegi kontserdile jõudnud, sest kool ja töö röövivad nii palju aega," lausus Aurora pileteid silmitsedes. "Aga kuna ma tõenäoliselt kedagi teist kaasa ei saa, siis oleksid nõus tulema?" küsis ta Camdenilt. See oleks justkui väike boonus tätoveeringu eest, mille Phoebe varsti niikuinii saama pidi, ehkki ta polnud veel mitte kellelegi rääkinud, et tätoveeringu teeb. Nüüd ei olnud tal ju tätoveeringu saamiseks täisealise inimese lubagi vaja, ehkki seda poleks vist vaja olnud, kuna Aurora oli tätoveerijaga tuttav. Tal oli mõnes mõttes käpp sees juba.

"Küll see hirm autojuhtimise ees üle läheb. Õnneks on Tree Hill nii väike, et siin pole nagu nii auto väga vajalik," lausus Colin, üritades kõlada võimalikult positiivselt. Noormees pani neiu ebaleva vastuse tõesti selle avarii alla. "Minul läheb täitsa hästi. Üsna kiirelt enamasti," vastas Colin, oskamata midagi muud vastata. Ta ei hakanud ju Helenaga ometi Lucyst rääkima, aga viimasel ajal oligi ju naine suur osa tema elust. Colin tõstis korraks pilgu uuele tulijale. Tal oli hea meel näha, et Phoebe endale nii palju tuttavaid on saanud ja nad kõik ei olegi needitud ja tätoveeritud inimesed, kes näevad välja enda heleda naha, tumeda meigi ja tumedate juustega nagu elavad surnud.

"Doktor Dolittle?" turtsatas Hunter, "mul ei ole erilisi oskusi kassidega, aga ega nende puhul väga muu ei aita, kui kogu aeg karistamine, kui nad midagi valesti teevad. Kuigi ma tean, et tänapäeval müüakse loomapoodides mingeid spray'sid, mida sa võid tapeedile ja muudele asjadele lasta, mida kass hävitada üritab. See jätab asjadele kassi jaoks ebameeldiva lõhna ja ta peaks sealt siis eemale hoidma." Poiss oli rohkem teadlik koertest, aga eks ta ole siin-seal ka kassidega tegelenud. "On tõesti," noogutas Hunter.

"Jah, ta seisiski mul sellepärast pikka aega garaažis, aga kuna ma pidin pühapäeval linnast välja sõitma, et ühel heategevusüritusel esineda, siis nii ta läks," lausus Helena. "Ju siis ei kutsutagi mind asjatult tüdrukuks kitarriga," muigas näitsik. Tema ja ta kitarr olid lahutamatud ja väga harva jättis Helena selle koju, kui ta kuskile välja läks. Tänane oli üks neist eranditest, kuna ta ei arvanud, et tal selle kitarriga sünnipäeval midagi teha oleks. Kui ta tahabki mängida, küsib ta ilmselt Colinilt kitarri ja vajadusel paneb selle häälde. "Aga sa pole ainus, kellel kiire on. Pärast plaadiesitlust on vahepeal nagu hullumaja, palju esinemisi ja intervjuusid vaja anda ja siis veel see ka, et ma valmistun vaikselt Los Angelesse kolimiseks, ma sain sinna korteri," rääkis tüdruk, kes viimasel ajal oligi hakanud mõtlema, et mida kiiremini ta ära läheb, seda parem. Siis saab ta Colniist lihtsalt natukeseks eemale ja tema mõtted on siis rohkem mujal kui noormehel endal.