Kuidas tulevasel emmel läheb?

"Teed veel nime endale kunagi," muigas Rebekah, sest selles osas oli Jacklynil annet rohkem kui küll. Pealegi oli Rebekah see, kes kunagi pooleldi naljatades Jackyle ütles, et ta peaks rõivapoe avama. "Kuidas Charleyl läheb?" tundis Rebekah siirast huvi, sest talle tõesti läks see pisike tüdruk ka korda. Praegu Jacky teda just kaasa võtnud ei olnud, aga kindlasti tahaks Bekah Charleyt ka kunagi jälle näha ning võib-olla temaga isegi mängida.

"Noh... loodame," muigas Jacklyn, kuigi talle läks pigem korda see, et ta saaks teha seda, mis talle meeldib. Kui sellega kaasneb suurem tuntus ja edu, siis see on ainult plussiks. "Hästi. Kuna ta on harjunud kolima, siis sisseelamisega pole tal kunagi raskusi olnud. Ta igatseb natuke enda siinsest trenni, aga ta ütles, et sealsel pole ka midagi häda. Ta jäigi Charlotte'i, sest neil on mingi külalistreener seal," seletas naine, "järgmine kord võtan ta kindlasti kaasa."

"Võta muidugi," naeratas Rebekah. "Ma polegi teda ammu näinud ja ma arvan, et kindlasti tahaks temaga kunagi veel mängida." Kui nüüd vaadata seda, kuidas Rebekah' Charleyga läbi sai, võiks ju isegi arvata, et saab emana hakkama küll. Kindlasti saab, sest tüdruk sai lastega paremini hakkama kui ta ehk arvanud oli. Beebiga on muidugi natuke keerulisem, sest ta tahab tihti süüa ning tihti on vaja vahetada mähkmeid ja sada muud asja, aga Rebekah oli kindel, et saab hakkama. "Ja sina?" tundis Bekah huvi. "Kuidas sinul läheb? Kogu see uus elamine ja kool ja puha?"

"Ta mul nüüd ju koolilaps juba," lausus Jacky. Uskumatu, kuidas aeg läinud on. Hetkel oli Charleen veel koolist väga huvitatud ja õhinal, aga küll talle kunagi see pubekaiga kohale jõuab ja vot siis tuleb alles tõelist lapsevanemat mängima hakata. "Ma olen väga rahul, kuigi päris harjumatu on jälle hommikuti üles ärgata, et kooli minna. Õnneks on see ala mulle väga südame lähedane. Ma pean hakkama uuesti harjuma õppima," vastas naine tüdruku küsimustele, "kuna ma paar aastat tagasi elasin juba natuke aega Charlotte'is, siis on mul seal juba mõned tuttavad ees. Nende kaudu sain enda vana töö ka tagasi seal." Nii et võib öelda, et kõik on ainult positiivne. Muidugi kurb on jällegi see, et siinset rahvast üldse näha ei saa, aga selleks need külastused mõeldud ongi.

"Küll see aeg läheb kiiresti. Ma hakkan end juba vanana tundma," muigas Rebakah, kuigi tegelikult ta teadis, et Charleen läheb sellel sügisel kooli. "Ja talle meeldib?" uuris näitsik, kui jututeema juurde tagasi tuli. "Aga siis te Charleyga olete mõlemad hetkel koolilapsed," naeris Lauren. Kuigi Bekah ei läinud veel edasi õppima, ei hakka temalgi igav, sest varsti on tal nii või teisiti ühe pisikesega käed-jalad tööd täis. "Seda on hea kuulda, aga vaata, et sa treehillikaid ka ikka meeles pead," sõnas näitsik.

"Kui sina vana oled, siis peaksin mina endale juba matuste jaoks raha koguma hakkama," muigas Jacklyn. Nad olid mõlemad tegelikult väga noored ja alles enda elu alustavad. Elu oli neile lihtsalt natuke raskusi teele pillutanud. "Siiani läheb ikka rõõmuga hommikuti kooli, aga eks ta ole ainult nädalakese käinud," lausus naine, "minu arvates meeldib kõigile alguses koolis käia. Kuskile teismeeas tuleb see, et enam ei viitsi ja ei paku huvi." Aga ka see ei ole reegliks. Mõnele inimesele võib kogu aeg õppimine meeldida. "Oleme küll jah. Ma peangi nüüd hakkama enda algklassi materiale meelde tuletama, et tema koduseidtöid kontrollida. Need on muideks kohati sellised, et panevad isegi minu kukalt kratsime," naeris Jacky. Ilmselt ei ole harjunud enam nii lihtsalt mõtlema. Õnneks on tal võimalik alati Simoni poole pöörduda, kuigi ta on spetsialiseerunud siiski matemaatikale. "Kindlasti pean. Kui kool läbis, siis tulen ilmselt tagasi. Vähemalt praeguste plaanide järgi," sõnas Jacklyn.

"Jah, sent surmale võlgu," muigas Rebekah. Kusjuures ta poleks arvanud, et saatus talle kaikaid kodaratesse hakkab loopima, aga paraku läks nii. Tuleb lihtsalt tugev olla ja üritada hakkama saada. "Ma olen ka näinud, et väiksed lapsed lausa ootavad kooliminekut, eriti kui nad on 1. klassi junsud," lausus tüdruk. Ta mäletas, kuidas tema enda õde kooli ootas. Siis oli Rebekah ise juba paras pubekas. "Ma ei tea, kui palju see paika peab, aga ma arvan, et sa pole ainus lapsevanem, kes nende ülesannetega maadleb. Praegu pididki algklassi ülesanded olema raskemad kui minu või sinu ajal," rääkis näitsik. Ta oli küll ise kunagi tutor, aga kas sellest võiks nii kuue-seitsme aasta pärast kasu olla, kui tema enda laps kooli läheb? Kes teab. "Tore vähemalt teada, et sa tagasi tuled, mitte ei lahku jäädavalt," lausus Rebekah.

Jacky turtsatas ning noogutas sõbranna lause peale kaasa. Ime, et juba mullahaisu küljes pole. "Võib öelda, et Charley ootas ka kooli ikka väga kannatamatult," muigas naine. Laps oleks vist juba augusti kooli läinud, kui ainult oleks selleks võimalus avanenud. Tundub, et Jacklyn põdes rohkem ülikooli minekut, kui Charleen esimesse klassi astumist. "Täitsa võimalik," kehitas ta enda õlgu, sest ega ta väga enda ülesandeid ei mäleta. "Me oleme juba Charleyga piisavalt resinud. Olekski aeg kuskile paiksemaks jääda," leidis naine.

See oli Rebekah' poolt muidugi naljatamisi öeldud, kuigi tavaliselt sellist huumorimeelt tal just polnud. "Ma mäletan, et minu õde oli samasugune, kui ta Charley-vanune oli. Nüüd on tema juba pubekaikka jõudnud ega tahagi nii väga enam koolis käia," rääkis Rebekah. Polnudki ammu Miriamist midagi kuulnud. Kas ka tema arvas, et pärast kõike toimunut pole Rebekah enam pereliige? "Ma ka ei usu, et üldse rändama hakkan. Kui kunagi ülikooli lähen, siis ilmselt siiasamma Wilmingtoni," arvas Rebekah. Pealegi polnudki tal mujal väga tuttavaid ega kedagi.

"Eks ta nii kipub olema jah," nõustus Jacky sõbranna sõnadega. Siiski ei saa kindlalt öelda, et see kõigiga juhtub. Eks elame ja näeme. "Meil on veel kõvasti aega, et maailmas ringi rännata, kui lapsed ka juba vanemad on," lausus naine, sest kuigi ta on USAs rohkelt kohti külastanud, ei ole ta ühendriikidest väga välja jõudnudki. Kunagi tahaks selle kindlasti ära teha. Võib vist öelda, et see pidev ringi rändamine on Jacklynile ühe matkageeni külge pookinud.

"Ma arvan ka, et kui ma lähengi kuhugi rändama, siis on see rohkem midagi lõbureisi laadset, et laps ka rohkem maailma saaks näha," sõnas Rebekah, kuigi oli kindel, et ta ei koli Tree Hillist ikkagi ära. Pealegi polekski tal väga mujale minna, aga kui majanduslik seis kunagi lubab, võib ta lihtsalt uusi kohti külastada, ehk isegi väljaspoole ühendriike. "Aga sa juua ei taha või midagi?" uuris tüdruk, sest Rebekah'l endal oli küll janu ja polnud väga viisakas külalise nina all süüa-juua.

Jacklyn leidis, et tüdruku mõte on hea ning noogutas sellele kaasa, et enda nõustumist näidata. Lai silmaraing tuleb tänapäeval igati kasuks, siis oskad igal teemal vähemalt midagi rääkida. "Kui sa midagi pakud, siis ära küll ei ütleks," lausus naine kergelt käsi laiutades. Tal ei olnudki eriti eelistust, kas juua midagi sooja või külma. "Ma võin ise ka meile joogid tuua, kui sa ütled kust. Saad natukenegi puhata ja tunda seda, kui sulle kõik ette ja taha öra tehakse," muigas Jacky. Ilmselt peab ju Rebekah kõigega ise hakkama saama.

Eks reisiminegi aitab mingil määral silmaringi laiendada, sest siis saab teistest kultuuridest rohkem aimu ja mõnikord on hea midagi huvitavat meelde jätta, et seda nagu muuseas vestlustes mainida. "Natuke imelik on sul paluda seda teha, sest sa oled külaline ja ma tõesti ei taha jätta muljet, nagu ma kutsusin su selleks külla, et sa mu ori saaksid olla," naeris Rebekah, kuigi tal midagi selle vastu ei olnud, et Jacklyn talle juua toob. "Muidu mõtlesin, et võtaks natuke mahla," lisas tüdruk ja ajas end siiski püsti, kuigi hea meelega heidaks hetkel hoopis pikali.

"Noh, tegelikult sadasin ma ise siia sisse ja usu mind, ma ei tunne ennast sugugi orjana," naeris Jacklyn. Kui Bekah end püsti ajas, tegi seda ka naine. "Kuule ma saan ise ka meile mahlad toodud. Sina istu ja puhka," lausus Jacky, asetades enda käed tüdruku õlgadele ning vaadates talle otsa. Ta naeratas tüdrukule põgusalt ning kadus siis kööki. See oli küll võõras koht, aga kahe klaasi ja mahla leidmine ei olnud just raketiteadus. Valanud mõlemasse klaasi paraja koguse mahla, jalutas ta tagasi diivani juurde. "Palun," lausus Jacklyn, ulatades ühe klaasidest Bekahle. Jacklyn istus ka ise diivanile.

"Olgu, minu kodu on ka sinu kodu," muigas Rebekah, sest tal ei ole ka edspidi midagi selle vastu, kui Jacklyn ootamatult sisse sajab. Seekord see nii ootamatu polnud, aga tore oli teda ikka näha. "Hakkan laiutama," lubas tüdruk ja heitiski diivanile külili, kui Jacklyn kööki kadus. Jah, pikutada võiks küll, ent ka väikse uinaku vastu polnud Bekah'l midagi. Noh, uinaku otsustas ta jätta ikka ajaks, kui Jacklyn ära läheb. "Aitäh," tänas Rebekah Jackyt mahla eest ja tõmbas ise natuke koomale, et sõbranna ka diivanile ära mahuks. Laiutamine oli ilmselgelt liialdusega öeldud. "Räägi mulle veel sellest kohast, kuhu sa kolisid," palus Rebekah, viies oma pruunid silmad Jackyle. "On see suurem kui Tree Hill?" uuris ta.