Kuidas tulevasel emmel läheb?

Jacklyn oli augstikuu teisel nädalal alustanud enda kõrgkooliga. Kuna ta oli pikalt õppimisest eemal olnud, tundusid esimesed nädalad täitsa rasked, aga kuna ta õppis midagi, mis talle väga meeldis, siis suutis ta paari nädalaga kenasti sisse elada. Kuigi tema ja Charley elasid nüüd Charlotte'is ei unustanud nad Tree Hilli, sest see oli üks esimesi kohti, kus nad ennast tõesti koduselt tundsid. Nüüd olid Jacky linnas tagasi, et paarile tuttavale külla minna. Ta jõudis linna juba seitsmenda õhtul, kuid siis veetis ta põhiliselt aega Simoniga, kelle juures ta hetkel ka peatus. Charley oli jäänud Charlotte'i, kuna tema tantsukoolis oli hetkel külalistreener ühest mainekast teatrist. Kõigile õpilastele oli soovituslik tema trennides käia ja nii otsustas Jacky, et laps võib jääda suurlinna. Ta rääkis paljude inimestega kõik läbi, et nad ilusti tema tütre järele vaataksid. Eriti naine selle pärast ei muretsenud, sest Charleen on alati väga iseseisev olnud.

Täna hommikul käis Jacky väljas kõigepealt paari enda sõbrannaga Hiltoni hotellist. Nendega oli päris tore üle pika aja juttu puhuda. Lõuna paiku läks ta korraks Simoni korterisse tagasi, et sealt paar asja võtta, mis ta koolis olles Rebekah'le kui tulevasele lapsevanemale teinud oli. Ta oli juba varakult talle erinevaid laste asju andnud, mis tal endal veel Charleeni pisemast ajast alles olid. Lisaks sellele toetas naine teda enda nõuga, kui tüdrukul mingeid küsimusi oli, ja kui Jacklyn veel Tree Hillis elas, sai Rebekah juba Charley peal natuke aeg-ajalt emaks olemist harjutada, kuigi see pisike ei olegi enam nii väike.

Käinud veel enne poest läbi, jõudis Jacky õige korteri juurde kaks tundi pärast keskpäeva. Ta koputas paar korda uksele ning jäi siis vastust ootama. Naine kandis sinist kleiti, musta kotti, heledaid kingi ning tema pruunid juuksed olid kergelt lokkis, vajudes lahtiselt tema õlgadele ja seljale.

SPOILER: Click to show

Nüüd oli Rebekah juba mitu kuud lapsepuhkusel olnud ja midagi märkimisväärset neiu teinud polnudki, kui välja arvata see väike vahejuhtum Nathanieli praeguse tüdruku Kyliega, kellele ei paistnud see väga meeldivat, et Nate oma lapse vastu huvi tunneb. Rebekah teadis, et et ootab tütart, kuid ei tahtnud seda kuni lapse sünnini kellelegi öelda. Las olla saladus. Kuna nüüd oli Bekah juba viimase vindi peal rase ja valmistus juba sünnituseks, oli näitsik mõelnud ka võimalikele nimevariantidele, kuid polnud seda veel Nathanieliga läbi arutanud. Eks näis, mis saab, kui pisike sünnib. Lauren oli väga tänulik Jacklynile, kellelt ta lapse jaoks päris palju asju sai, sest neiul endal oleks olnud natuke raske neid muretseda, kuna päris palju raha läks juba lapse toa peale. Noh, igatahes oli see nüüd ka valmis. Nagu ülejäänud korteris, olid ka selle toa seinad heledad ja tuba oli hästi valgustatud, kuid seal oli peale voodi veel palju mänguasju ja üks pisike punane tugitool.

Kuna Rebekah'l soovitati võimalikult palju puhata, pikutas neiu ka praegu enda voodil, käed ümmargusel kõhul. Tema šokolaadipruunid juuksed olid lahtiselt ja Bekah kandis mugavat heledates toonides maksikleiti. Kuulnud äkki koputust uksel, ajas Rebekah end voodilt püsti ja kohendas kleiti, enne kui ust avama läks. "Jacky!" kaardusid neiu huuled laiaks naeratuseks, kui sõbrannat nägi. Ta polnud teda juba teab kui ammu näinud ja hea oli Jackylni üle pika aja näha. "Tule sisse," lausus ta ning astus uksest paar sammu eemale.

Jacky ei pidanudki kuigi kaua ootama, sest uks avanes üsna pea. Ka tema näole kaardus naeratus, kui ta tüdrukut nägi. Nad polnud tõesti juba pikemat aega kohtunud. Ega naine sinna ukse taha seisma ei hakanud just jääma ja seega astus ta kutse peale ilusti korterisse. "Keegi on vahepeal päris kenasti kosunud," muigas Jacklyn ning ulatas siis tüdrukule koti, mis tal käes oli. "Tõin sulle ühtteist... nii lapsele kui ka niisama näksmiseks. Ei saa ju ometi tulla ja sinu kööki tühjaks süüa," lausus naine ning eemaldas enda kingad. Viisakas oli siiski külakosti ka tuua. "Noh, aga kuidas sul siis muidu läheb?" uuris Jacklyn puhtast uudishimust ja sellepärast, et see talle tõeliselt korda läks. Rebekah oli olukorras, milles tema oli olnud veel tunduvalt nooremana. Seega mõistis ta neidu suurepäraselt.

Kui Jacklyn sisse astus, tervitas Rebekah teda ühe põgusa kallistusega. Seltskonna vastu polnud neiul midagi. "Jah, pisike kasvab nii kiiresti," sõnas näitsik ja võttis Jacklynilt vastu koti nänniga, mis naine talle toonud oli, tänades teda siis selle eest. "Oh, ma arvan, et meil läheb hästi, kuigi mul ongi sulle päris palju rääkida," vastas Bekah ja viipas Jackyle, et ta temaga elutuppa tuleks. Seal saavad nad küll oma jutte rääkida. "Sa ei taha teada, mis vahepeal Karen's Cafes juhtus," lausus näitsik, kui oli diivanile istunud ja koti Jacky toodud nänniga diivani juurde maha asetanud.

"Selleks ma siin olengi, et seda kõike kuulata," lausus Jacky, kes suhtus tüdrukusse justkui enda nooremasse õesse. Ta oli tulevase emme praktiliselt enda tiiva alla võtnud. Jalutanud Bekah järel elutuppa, istus ta diivanile neiu kõrvale, sättides ühe jala üle teise. "Kui sa seda nii ütled, siis kindlasti tahan," muigas Jacklyn, kuid jäi siis ootavalt tüdrukule otsa vaatama, sest tundus, et see oli olnud miski, mis tüdrukule tõsiselt korda läks.

Üksikemadel tõesti kerge pole, kuigi hea oli vähemalt see, et Nathaniel üldse mingitki huvi oma lapse vastu üles oli näidanud ja Rebekah't toetas, olgugi et Kyliele see just eriti meelt mööda ei olnud. Samas oli Rebekah ise enda perekonnast justkui välja löödud, kui tema rasedusest teada saadi, sest tüdruku vanemad nägid, et Lauren teeb perekonnale häbi ja veel enam seetõttu, et lapse isa on Nathaniel, kelle kuulsus just kõige parem ei olnud. "Esiteks võttis Nathaniel mõistuse pähe ja viimasel ajal on ta just lapse vastu huvi tundnud ja mingil määral toetanud ka," rääkis Rebekah, kuid selles nägi ta ise ka head. "Aga siis ühel päeval tuli Karen's Cafesse juhtumisi tema tüdruk, kes süüdistas mind selles, et Nathanielil pole tema jaoks aega ja ta arvab, et ma tahan Nathanieli ikka veel tagasi. Täpselt nagu mingis seebiooperis," jätkas Rebekah, kuigi tema arvates pingutas Kylie tookord üle.

"See on ju suurepärane, kui Nathaniel lapse vastu huvi tunneb. Kuigi sa peaksid siiski ettevaatlik olema, et mitte avastada end ühel heal päeval olukorras, kus ta last täielikult endale soovib. Ma loodan, et te olete sellest rääkinud või kui ei ole, siis see on sul veel plaanis," lausus Jacklyn, kes pani kohe Charley sündides tema isaga paika selle, kas ta tahab lapae elust osa saada ja kui palju. Tema kahjuks või õnneks ei tahtnud noormees lapsega üldse tegemist teha ja Jacklyn on tema otsust austanud, jättes ta kõigest kõrvale. "Noh, sellega mul just kogemust ei ole, aga ma arvan, et küll see asi maha rahuneb, sest ega sul ei ole selles suhtes suurt midagi võimalik teha. Kui sa lased tal ennast mõjutada, siis see ainult kurnab sind ja paneb sind temaga ühele tasandile. Ma arvan, et sa oled siiski sellest üle," sõnas naine, "kuigi täiesti ausalt ja ilma tagamõtteta uurides - kas sa tahaksid Nathanielit tagasi, kui see võimalik oleks?" Jacky lihtsalt tahtis teada, kui palju sõbranna sellest noormehest veel tegelikult hoolis.

"Tjah, ma arvan, et tal on muudki teha kui päevast päeva lapsega tegeleda," lausus Rebekah. Mingil määral võis Nate ju olemas olla tema jaoks, aga tüdruk kahtles sügavalt, et tüüp mähkmeidki vahetada viitsib või keset ööd lapse pärast üles ärgata tahab. "Ma pole temaga küll otseselt seda asja arutanud, aga mulle tundub, et talle sobib see, kui laps minuga üles kasvab. Noh, selles suhtes, et ma ei hoia teda ju lapsest eemal ja ta võib teda vaatamas käia, kui tahab," rääkis näitsik ning sättis end diivanile mugavamalt istuma. Muidugi oli Nate alati rõhutanud seda, et tahab lapsele head elu ja alguses ei meeldinud talle isegi see mõte, et laps Westside'il kasvama peab, kuid siiski leppis Nate sellega. Polnud ju vahet, kus laps kasvab, kuni täidetud olid tema vajadused ja keegi tema eest hoolitses. "No muidugi ma hoolin temast, vaatamata sellele, et ta pole minuga just kõige paremini käitunud, aga ma ei võtaks teda tagasi," vastas Rebekah Jacky küsimusele. "Ma ei ole temast enam sellisel moel huvitatud." Need tunded kustusid lihtsalt ajaga, kuigi nüüd pidas Rebekah Nate'i oma sõbraks.

"Sa võid üllatuda selles, kuidas noormehed ja nende mõtted muutuvad, kui nad esimest korda enda lapsi näevad," naeratas Jacky õrnalt. See on siiski eriline tunne. Naine mäletab siiani selgelt seda päeva, kui ta Charleeni esimest korda nägi. Võimas. "Loodame, et kõik sujub nii, et kõik rahul oleksid," hingas naine sügavalt välja ning vaatas sõbrannale toetavalt otsa. Kui tüdrukul peaks mingi jama tulema, siis võib ta nagunii kohe Jacky poole pöörduda. "Selge," noogutas naine korra ja sügavalt. "Kunaseks sul siis hetkel see tähtis kuupäev paika on pandud?" uuris Jacklyn, sest tegelikult oleks tore, kui ta ka sellel ajal linnas oleks. Muidugi võivad lapsed sündida ka natuke varem või hiljem.

"Sellest rääkides... Ma olen kuulnud, et sünnitusvalu pidi ununema, kui laps lõpuks rinnale pannakse," rääkis Rebekah seda, mis talle meelde tuli, kui Jacky rääkis, mis tunne noormeestel võib tulla. Ei tea, kas Nate'i tüdruk lasebki teda Rebekah' juurde sünnitusmajja, kui tähtis kuupäev kätte jõuab. Samas oli Rebekah alguses ise sünnitust natuke kartnud, aga enam mitte. Ta tahaks juba teada, milline pisike välja näeb, sest siiani olid tal lapsest ainult ultrahelipildid. "No arst ütles, et vahemik oleks umbes 14.-20. september, aga võib ju juhtuda, et laps tahab varem ka välja saada," vastas Rebekah. See tähendaks seda, et ta võib väga vabalt juba praegu sünnitama hakata, kui laps leiab, et tahab varem maailma näha. "Kusjuures ma alati mõtlen, milline ta välja võib näha, sest ultrahelipildid just palju ei anna," muigas Bekah.

"Ununeb tõesti, sest sa oled lihtsalt liiga ametis enda lapse uurmisega," muigas Jacky. Isegi praegu meenutades ei tule talle see valu eriti meelde, küll aga see tunne, kui ta Charleeni käes sai hoida ja talle esimest korda otsa vaatas. "Loodame, et ta tuleb ikka õigel ajal," lausus naine, jättes samal ajal need kuupäevad meelde. Tundub, et tuleb igaksjuhuks ka järgmisel nädalavahetusel Tree Hilli sõita. Siis ehk juba koos Charleyga. "Ma tean seda tunnet," hakkas Jacklyn kergelt naerma, "aga ega enne ikka teada ei saa, kui laps süles on. Päris huvitav on muidugi nuputada, kellesse laps läheb."

"Tead, mõni kuu tagasi ma veel kartsin sünnitust just selle valu pärast, aga nüüd ma lausa ootan, millal pisikesele juba otsa saab vaadata," tunnistas Rebekah. Ta katsus hoida oma mõtted ikka positiivsetena ja mõelda, et kõik läheb hästi. Pealegi oli lohutav see teadmine, et valu läheb üldse meelest ära, kui laps juba käes on. "Ma loodan ka," lausus näitsik ning vaatas siis Jackylnile otsa. "Kauaks sa Tree Hilli jääd?" uuris ta. Siis ta vähemalt teab, kas sõbranna ka teda haiglasse vaatama tuleb. "Seda on vist alati huvitav nuputada, sest võib ju olla ka nii, et laps on nooremana ühe vanema nägu ja suuremaks saades läheb hoopis teise vanemasse. Kõike võib juhtuda," muigas tüdruk.

Väike hirm on ilmselt igal emal sees, aga lõpuks on kõik lihtsalt seda väärt. "Ma tulin nädalavahetuseks. Esmaspäeval peaks ikka kooli tagasi minema," lausus Jacky kergelt naeratades. Harjumatu oli jälle iga päev hommikul ennast üles ajada selleks, et kooli minna. Samas oli kõik nii uus ja huvitav, et Jacklynile täitsa meeldis. "Muidugi. Ja üldse võib ta olla hoopis kellegi moodi suguvõsast," rääkis naine kaasa.

Kui Rebekah kuulis, et Jacky läheb kooli tagasi, mõistis ta äkki, kui palju ta ikka maha maganud oli. Ta teadis, et Jacklyn kolis Tree Hillist ära, et kõrgkooli minna, kuid ta ei teadnudki, mida naine õppima läks. "Vau, ma olen nii paljust ilma jäänud vahepeal. Mida sa siis õpid?" uuris Rebekah. Tema ilmselt ootab kõrgkooliga seni, kuni laps suuremaks saab. Huvitav, kas ta siis ka ikka veel õpetajaks või lasteaiakasvatajaks tahab saada? "Välimus on üks asi, aga ma mõtlen, kellelt ta iseloomujooned veel saada võib," muigas Lauren, kuigi iseloom ei löö kohe välja, vaid siis, kui laps vanemaks saab.

"Ma õpin moedisaini ja natuke sellist majanduslikku poolt riidepoe avamise osas," lausus Jacky, oskamata väga hästi enda teist eriala sõnadesse panna. Põhiliselt läheb tal seda vaja ainult selleks, et natuke rohkem äri tegemisest aimu saada. "Noh, see iseloom muutub lastel kõvasti kasvamise käigus," muigas Jacky, kuigi eks mõned üksikud jooned on sellised, mille kohta saab tõesti öelda, et ta on selle tollelt ja tollelt inimeselt saanud.