Ütleme suvele head aega!

"Jah? Ja kuidas me ise niimoodi ära mahume?" turtsatas Phoebs ning võttis viimase liha ka lõkkelt, et see siis juba ühele papptaldrikule panna, kus olid vorstid. Midagi ei juhtu ju, kui liha nendega ka kokku panna. Kes tahab, see võtab. "Tõsiselt kahju, et ma kodust õhupüssi igaks juhuks kaasa ei võtnud, kui mõni marutõbine elukas siia luusima tuleb," muigas tüdruk, sest ta ei teadnud muud võimalust end mõne hullu looma eest kaitsmiseks peale kuuli kerre kihutamise. "Aga okei, ma arvan, et mina rohkem ei grilli täna, sest süüa on niigi palju," teatas ta, kui ka kartulite ning viineritega ühele poole sai.

Rosie arust oli naljakas see, et kui Simona ja Peter omavahelise jutu lõpetasid, hakkasid rääkima Hunter ja Phoebe. Ei olnudki sellist tüüpilist läbisegi juttu nagu kodus söögilauas, kus pead ikka tõeline õnneseen olema, kui midagi öelda saad ja keegi sellest välja ka teeb. Noh, Rosie puhul võis tulla ette sedagi, et keegi vanematest vendadest või Millie kippus ütlema seda, et laps räägib siis, kui kana pissib. Noh, praegu polnudki tal midagi erilist öelda, sest ta hoidis Simona juurde ja nad küpsetasid vahukomme. "Ma olen nii väsinud," teatas Rosie äkki ja toetas end vastu Simonat, et enda silmad looja lasta. Nojah, keegi peab lapse vist magama saatma.

"Asjad saab madratsi äärde panna," lausus Hunter, kes oleks tahtnud veel enda sõnadele juurde lisada, et Phoebe on ikka üks linnakas küll, aga jättis selle telgirahu huvides ütlemata. "Pealegi, vaevalt me nii pea magama läheme," lisas poiss. "Pole meil siin mingit püssi vaja ja marutõbiseid loomi ka vaevalt leiab," lükkas Hunter näitsiku jutud ümber. Pole vaja siin Rosie'le mingeid õudukaid tekitada, kuigi tundus, et ta ei olnud sellest jutust eriti heidutatud. "Tahad magama minna?" uuris vanem vend, kuigi vastust oli juba lapse näost näha.

Mida muud võikski ühelt Richmondi tüdrukult oodata? See linn oli ju kõvasti suurem kui Tree Hill ning ei saanud öelda, et Phoebs seal just eriti tihti neid telkimisi ja suuremaid matku ette võttis, kuigi harva juhtus, et ikka sattus mõnele sellisele. "Hmmm, oleks tõesti terve öö üleval. Who's with me?" pakkus Phoebs ja vaatas lõkke ääres olijaid. Sellest viimasest päevast enne kooli tuli ju võtta kõik. Kui näitsik oli soolast natuke söönud, võttis ta veel vahukomme, kuid neidki ta enam palju ei jõudnud süüa, sest kõht sai lihtsalt täis.

Rosie jaoks oli olnud pikk ja väsitav päev ja väike puhkus kuluski talle ära. "Sa võid ju terve öö üleval olla, aga Une-Mati jõuab sinu juurde ka," ütles laps Phoebele, sest oli selles kindel, et küll temagi enne hommikut magama jääb. Venna küsimuse peale pisike putukas aga noogutas ning ajas end pingilt püsti, et tema juurde minna. "Kas banaani saab hommikul?" esitas ta veel Peterile küsimuse, sest keegi polnud banaane isegi mitte puudutanud ja ta tahtis kindel olla, et suured talle ka midagi ikka jätavad.

Kuigi Simona aitas Rosiel vahukomme teha, pistis ta ka ise mõned põske ning kuulas õrnalt muiates Phoebe ja Hunteri juttu, pöörates aeg-ajalt tähelepanu ka Rosiele. Talle ei jäänud märkamatuks see, et mingi hetk hakkas pisike väga ära vajuma ja lõpuks teataski, et on väsinud, kuni Phoebe poolt küsimus tuli. "Sorry, Phoebs, aga mina see igatahes ei ole," teatas ta, sest tundis, et on ise ka kergelt väsinud, kuigi magama niipea minna ei plaaninud. Kui Mona kuulis, mis Rosie Phoebele veel ütles, ei suutnud rumeenlanna kuidagi naeruturtsatust tagasi hoida. Kas Rosie üritas Phoebet just paika panna? Noh, mõnikord tulevad lapsesuust igatahes tõelised pärlid. Kui Rosie end püsti ajas, läks Monagi tema järel Hunteri juurde ja pani oma käed pisikese õlgadele. "Ma arvan, et tulen ka sinuga, kui sa ta magama saadad," pakkus ta. "Siis võin tema juurde jääda ja sa saad siin lõkke ääres edasi toimetada." On lapsel ka julgem siis magama jääda, kui keegi ta und valvab.

"Mina oleksin hea meelega päikese tõusuni üleval," lausus Hunter, nõustudes seega koos Phoebega öö läbi üleval olema. Hommikul on ta küll siis üsna väsinud, aga see kõik on seda väärt. Hea mälestus enne kooliaasta algust. "Jah, banaani saad hommikul," noogutas poiss, vaadates korraks Peterile otsa, sest tema oli see, kes magusa toidu kohale tõi. Nad küll jagasid kõike, aga põhimõtteliselt oli see masgutoit poisi oma. Ajanud ennast pingilt püsti, jalutas noormees telgi poole. "Kui sa tahad," sõnas Hunter, sest see ei olnud Simona kohustuseks. Poiss avas telgi luku ning puges sinna sisse, eemaldades eelnevalt enda jalanõud. Ta viskas padjad suvalisse järjekorda ning arutas õe magamiskoti lahti. "Noh, poe sisse. Kas sa tahad lisa tekki ka?" uuris Hunter Rosie käest.

Kuulnud, et vähemalt üks inimene on nõus terve öö üleval istuma, kaardusid Phoebe huuled laiaks naeratuseks ja ta tõstis käe, et Hunteriga plaksu lüüa. "High five on that," lausus näitsik. Nüüd meeldis Hunter talle juba rohkem. "Ja Peter, on sul plaanis täna magama minna?" pöördus Phoebs teise noormehe poole, kes kuidagi vaikseks oli jälle jäänud, aga see oligi väga temalik, et ta ühel hetkel vait jääb ja justkui omas maailmas tundub.

"Pealegi... kui sa kõik magusa täna ära sööd, siis mis homseks jääb?" küsis Simona Rosielt. Polegi liiga palju magusat lapsele hea, eriti veel siis, kui Simona üritas Rosiet suhkrulaksu all ette kujutada. See oleks vist paras väljakutse. "Ma arvan, et jään ja teen enda aseme ka ära. Ma ei usu, et ise ka enam väga kaua üleval olen," lausus tüdruk ning vaatas Hunterile otsa. "Pealegi on Rosiel endal ka siis julgem magama jääda." Väikestel lastel on ju igasuguseid hirme ja eriti kardavad nad pimedust, kuigi praegu veel väga pime polnud.

"Okei, siis tuleb ruttu ära magada," lausus Rosie. Siis ehk jõuab hommik kiiremini kätte ja siis võib saada midagi paremat kui vahukommid... või noh, nii võis vähemalt Peteri seletusest aru saada. Kui panna kokku kaks head asja nagu banaanid ja šokolaad, saab sellest ju veel midagi head. Kui Hunter oli tema aseme valmis saanud, võttis Rosie ka jalanõud ära ning puges telki. "Jah, sest muidu hakkab külm ja siis tuleb mul tatitõbi," vastas ta venna küsimusele, kuigi kaasavõetud pusa oli putukal juba seljas. "Ja Simona võib jääda," lisas ta hetkeks Hunteri sõbranna poole vaadates.

"Nagu soovid," lausus Hunter nii Simonale kui ka Rosie'le, otsides viimasele enda kotist mõnusa pehme pleedi, mis alati olemise soojaks teeb. Ta pani selle pisikesele peale, kui too juba enda magamiskotti oli pugenud. "Kui midagi on, siis me oleme siin samas," sõnas poiss rohkem pisikesele kui Simonale, sest vaevalt tema kartma hakkab. "Noh, ilusaid unenägusid siis," lausus Hunter naeratades ning sasis õrnalt putuka juukseid, enne kui endale kossid jalga tõmbas ja telgist välja läks. Ta surus käed taskutesse ning jalutas vaikselt lõkke poole. Jõudnud peaaegu selle juurde, astus ta edasi nii vaikselt kui suutis ning asetas siis järsku enda käed Phoebe õlgadele, tuues samal ajal kuuldavale ühe 'böö'.

"Kui uni peaks tulema, siis küll, aga hetkel arvan, et püsin ikka mõned tunnid vähemalt üleval veel," lausus Peter, vaadates vargsi Phoebe poole, kellega nad mõneks ajaks kahekesi lõkke juurde jäid. Poiss näksis samal ajal natuke süüa. Talle ei meeldinudki nii väga vahukommid kui hoopis soolane. Ta märkas juba eemalt, kui Hunter tagasi nende juurde hakkas tulema, kuid mõistnud, mida too plaanib, otsustas ta Phoebet sellest mitte teavitada.

Rosie keriski end pleedi sisse, kui Hunter selle talle peale asetas. Nüüd oli küll mõnus ja soe olla, nii et võikski magama jääda. Pealegi ei arvanud Rosie, et ta veel öö jooksul telgist välja tuleb, sest Simona jäi niikuinii putuka juurde ning oli tõenäoline, et varsti on ka tema Rosie juures telgis magamas. "Head ööd, Hunter," lausus Rosie oma armsal lapsehäälel, enne kui vend telgist välja läks. Siis keeras tüdruk end Simona poole ja ajas temaga mõnda aega juttu, kuni uni tuli ja laps magama jäi.

"Tegelikult oleks mul viimane aeg hakata õigel ajal magama minema," naeris Phoebe. Täna ta seda igatahes ilmselgelt teha ei kavatsenud ja hea, et ta vähemalt ainus polnud, kes päikesetõusuni üleval kavatses olla. Kuna Phoebel oli kõht küllaltki täis, valas tema endale hoopis mahla ja võttis mõned lonksud, kuni keegi ta selja taha hiilis ning "böö" ta võpatama pani. Tundub, et kõik see, mida ta oli teinud teistele, hakkab ringiga tagasi tulema. Tavaliselt meeldis Phoebele inimesi selja tagant ehmatada ja nüüd ehmatati teda, just siis kui ta mahla jõi. "Sa tahtsidki, et ma mahla kurku tõmbaks?" pöördus ta Hunteri poole.

"Jah, muidugi. Mu plaaniks oligi teid kõiki siia metsa meelitada ja siis ükshaaval maha koksata ja siis laibad ära peita," seletas Hunter, maandudes samal ajal Phoebe kõrvale pingile istuma, "täiuslik mõrv noh." Kutt turtsatas ise enda sõnade peale ning raputas aeglaselt pead. Polnud väga temalik tekst, aga vahel võis ju lolli juttu ka suust välja ajada. Haaranud maast ühe oska, mis ennist varda osa täitis, hakkas Hunter vaikselt lõkkes sonkima. "Tegelt mõelge, kui palju õudukaid on tehtud sellise algusega, et noored lähevad matkama... neid on nii palju," mõtiskles Hunter valjul häälel.