Ütleme suvele head aega!

Peteriga saigi Simona alles nüüd tuttavaks, kuid ta mõistis, et noormehel endal ka just kerge ei ole uues koolis, seega oligi hea, et tal vähemalt Phoebe oli. Monal endal polnud kedagi ja ta pidi tutvusi looma, et uues koolis vähegi kergemini kohaneda ja enda inglise keelt ka rohkem harjutada. "Aga kuidas poistekool muidu oli?" tundis Simona siirast huvi ja kuulas, mis Peter veel rääkis. "Mul oli raske jah, sest ma olin saabudes üksi ja siis veel see probleem, et ma ei oska eriti hästi inglise keelt," vastas Mona. Seda oli juba tüdruku tugevast aktsendist aru saada, kuidas ta ikka pingutab, ehkki suheldud ta inglise keeles vähemalt saab. "Nüüd on nagu natuke parem, sest Hunter on mulle palju toeks olnud ja keelega aidanud," lisas tüdruk.

Peter kehitas esialgu lihtsalt õlgu, sest tal ei olnud seda poistekooli ju millegagi võrrelda. Ta ei teadnud, kuidas elu tavakoolis käib ja seega oli vastamine üsna keeruline. "Eks sa kujuta ette koolimaja, mis on täis poisse. Palju rahmeldamist ja kisa, aga samas võib vist öelda, et kuna tüdrukuid ei olnud, siis said kõik oma vahel paremini läbi, sest polnud vaja neidude pärast kakelda, mitte et minul seda ette oleks tulnud," lausus Peter, "ja kuna tegemist oli veel erakooliga, siis võite juba oletada, et tegemist oli seal põhiliselt rikkurite võsukustega, kellest paljud olid endale koha ilmselt just tänu enda vanemate rahakotile saanud... aga üldiselt ei saaks öelda, et see väga halb oleks olnud. Küll ma aasta lõpus võin sulle öelda, kumb parem süsteem on." Peter vaatas korraks Simona poole ning naeratas põgusalt. "Su inglise keelel pole hetkel küll midagi väga viga. Kõigest saab aru," kinnitas Whitely. Aktsent oli tal muidugi ja kohati oli hääldus natuke vale, aga siiski oli võimalik teda mõista.

"Ega segakooliski vaiksem pole," muigas Simona ning võttis lõkkelt kartulid ja viinerid ära, asetades need varda otsast seejärel ühele papptaldrikule välja, et kõik soovijad sealt võtta saaksid. Ta kuulas Peterit ja hakkas uut vardatäit küpsetama. Süüa on neil küll täna õhtul palju. "Ja sa ei ela enam vanematega?" uuris tüdruk, kui kuulis, et Peter oli koolis, kus õppisid põhiliselt rikkurite võsukesed. Tavaliselt olid rikkamad inimesed ju Eastside'il, aga Peter oli westsider. "Seegi hea. Ma loodan, et Seniori-aasta lõpuks räägin ka nii, nagu see olekski mu emakeel," kehitas Mona õlgu.

"Hetkel küll mitte, jah. Ma elan enda vanaonu juures," lausus Peter, viies enda pilgu Simonalt teistele kohal olijatele. Samal ajal tegeles ta ka söömisega. Tundub, et sööki on neil tõesti päris kõvasti varutud. Aga seda parem. Siis jääb midagi vast hommikuks ka. "Kindlasti räägid. Sa kavatsedki siis USAsse elama jääda?" uuris Peter puhtast uudishimust. Oleks tore teada, mida tüdruk mõtleb enda tulevikuga teha.

"Ja jäädki siia?" uuris Simona. Täitsa huvitav, et ta Peteriga jutu peale sai, aga poiss tundus täitsa tore. Kui Mona tundis, et temalgi kõht tühi on, võttis ta Phoebe juurest mõne lihatüki ja üritas seda samal ajal süüa, kui viinereid ja kartuleid veel tegi. "Ma ei tea," kehitas Simona õlgu. "See ei sõltu ainult minust. Jah, pärast ema surma oli küll nii, et isa tahtis ainult sellepärast kolida, et puhtalt lehelt alustada ja ema surm end nii palju meelde ei tuletaks, aga... ma tõesti ei tea, kas ta veel aasta pärast sama arvab. Ma siiski loodan, et saan jääda, kuigi suvel käin ma ikka kodumaal ka," rääkis tüdruk. Praegu polnudki nad isaga seda arutanud, aga midagi polnud Simonale selle kohta ka öeldud, et nad kodumaale tagasi lähevad. Nüüd ei tahtnudki Simona väga Tree Hillist lahkuda, sest see linn oli talle juba koduks saanud.

"Selleks aastaks küll. Edasi ei tea," lausus Peter sest ta tuli siiski Tree Hilli selleks, et natuke rahulikumalt elada. Kui see Megani skandaal Richmondis vaibub, siis võib ta ju erakooli tagasi minna. Eks näeb. Peter kuulas rahulikult Simonat ning leidis, et nad on mõlemad hetkel sellises olukorras, kus nad lihtsalt üks päev korraga liiguvad ja vaatavad, mis tulevik neile teele pillutab.

Ei vea, kui su õde on kuulsus ja endale igasuguseid jamasid veel kaela tõmbab. Saad ise ka rohkem tähelepanu kui ehk vaja oleks. Mitte et Simona end sellest nüüd häirida laseks, sest Peter nii hull ei tundunud kui ta õde. "Ega ma ise tegelikult enam ära minna ei tahagi," lausus Mona. "Tree Hill on kuidagi koduks saanud." Võib-olla mõni inimene veel imestas selle üle, kas rumeenlanna kavatseb jääda või lahkuda. Kuigi Mona ka ei teadnud, lootis ta, et jääb.

Rosie istus teistega lõkke ääres ja sõi tema taldrikule tõstetud liha ja vorstikesi, millest üsna varsti lapsel ikka kõrini sai ja ta pooliku vorstikese oma taldrikule jättis, enne kui mahlapudeli haaras ja sealt lonksu võttis. Siis kuulas ta mõnda aega Simona ja Peteri juttu ning märkas, et Hunter ja Phoebe olid kuidagi vaikseks jäänud ja laps ise tundis, et hakkab ära väsima. "Te teete siin ainult kartuleid ja veel vorste, aga millal magusat saab?" tuli küsimus pisikeselt. "Vaadake, ma sõin juba nii palju ja kui ma oma vorsti lõpuni söön, ei jää mul magusa jaoks ruumi, aga magusa jaoks peab praegu ruumi jääma ja ma tõesti ei jõua enam oodata," rääkis tüdruk, kõlades veidi arukamalt kui ehk mõni teine temavanune.

Hunter kuulas Simona ja Peteri vahelist vestlust, kuid tegeles samal ajal ka söömise ja kartulite küpsetamisega, mida ta aina ühele taldrikule asetas, et teised ka sealt süüa saaksid. Ta asetas just varda maha, kui Rosie rääkima hakkas. "Tule ja võta siis minu varras ja küpseta endale vahukomme. Need on Peteri käes," lausus poiss, kes leidis, et õekese jutus on täitsa point sees. Pealegi kui ta varsti ära väsib nagu nii, siis las sööb enda magusa ära.

"Ma ei ole siin nii kaua olnud, et seda koduks nimetada, aga mõnus koht on küll," nõustus Peter mingil määral Simonaga. Kui pisike korraga rääkima hakkas, kuulas poiss Sommersite vestlust. Ta otsis kotist välja vahukommid ning ulatas paki pisikesele. "Banaane teeme hiljem," lisas ta juurde, sest selleks ajaks on neil vast korralikult sütt. Muidugi võivad nad need banaanid ka hommikuks jätta.

"Selles nõustun ma sinuga," noogutas Simona. "Samas on sul veel palju avastada, kuigi mina ka veel kõiki ägedamaid kohti ei tea," lisas ta, kuni Rosiet äkki kuulis. Kuna laps oli juba niigi palju soolast söönud, arvas Monagi, et nüüd võib ta oma magusa saada. Pealegi oli pikk päev olnud, eriti veel Rosie jaoks. "Oota, anna siis need vahukommid," palus ta Peterit. "Keegi võib seni minu varda võtta, ma vaatan Rosie järele," lausus ta, silmitsedes hetkeks kõiki lõkke ääres olijaid. Ei saa ju lasta Rosiel end ära kõrvetada, kuna tema ehk pole tule ääres nii ettevaatlik nende varrastega.

Phoebe muigas endamisi, kui märkas, et Simona ja Peter on kuidagi jutu peale saanud. Good for them. Eriti hea oli veel näha, et Peter veel ühe sõbra oli saanud. Vähemalt pole kõigil eelarvamusi või ei lase nad neist kõlakatest end lihtsalt häirida, mitte et Phoebe ka just kõige eelarvamustevabam isik maamunal oleks. "Ma võin võtta," sõnas näitsik ja võttis Mona käest varda kartulite ja viineritega teise kätte. "Nüüd on mul käed kinni mõnda aega, kui keegi peaks midagi tahtma," hoiatas ta kaaslasi, kuigi arvas, et aitab küll nüüd sellest lihast ja praegu võib see siis viimaseks vardatäieks jääda. Tahaks ise ka varsti magusat. "Hunter, ega sa ei tea, kas siin on karusid?" küsis Phoebs nagu muuseas, sest kartis, et võib-olla ei möödu öö kõige rahulikumalt, kui mõni karu arvab, et maru lõbus on telgi juurde luusima tulla.

"Muidugi on siin karusid, aga usu mind, nad ei tule siia," lausus Hunter kergelt naerdes, "enne tuleb siia mõni pesukaru või opossum." Esiteks räägivad nad siin liiga kõvasti ja teiseks on üleval lõkkelõhn, kuigi eks õhtuks hajub see mingil määral ära. "Muideks, kas te teate, et punane hunt Canis Lupus Rufus elab ainult North Carolinas ja on ka siia nii-öelda uuesti loodud pärast praktiliselt väljasuremist," jagas poiss teistega enda teadmisi, mis talle meelde tulid. Enda kodu osariigi kohta võiks ju selliseid asju teada. Eriti kui ollakse selline looduse huviline nagu Hunter.

"Need pesukarud on hullud pätid ju," muigas Phoebs. Ta pole küll ühtegi neist oma silmaga näinud, aga seda teadis ta küll, et need loomad teevad kohe palju pahandust. Loodetavasti on nende asjad ikka hommikuks kõik alles ja enam-vähem terved, muidu oodaku ainult need pesukarud ja muud elukad, kes öösel metsas ringi luusivad ning end kellegi asjadest eemal ei suuda hoida. "Canis mis asi?" kortsutas Phoebs kulmu, kui looma ladinakeelset nimetust kuulis. Ei jaganud tema seda ladina keelt. "Seda hunti kohtab siis ikka vabas looduses ka?" küsis neiu igaks juhuks üle.

"On küll jah. Asjad tasub ikka ööseks telki panna," soovitas Hunter, kuigi nagu ta juba ütles - vaevalt siia mõni loom väga tikub. "Ahh, unusta ära," hakkas poiss naerma ja lõi käega, kui Phoebe ladina keelsest nimest ilmselt natuke segadusse läks. Pole tal nagunii vaja seda nii väga teada. "Mhm, aga ma kahtlen, kas just Tree Hilli lähedal," lausus poiss.