Ütleme suvele head aega!

Praegune matk meeldis isegi Phoebele, kuigi klassiga ta nii väga kuhugi telkima minna või kämpingutesse ei tahtnud. Pealegi oli Phoebe klassis üsna vähe inimesi, kellega ta üldse suhtles ja päris oma kambaga on ikka palju lõbusam käia. Või noh, mitte et nad nüüd Hunteri ja Simonaga üks kamp oleks, kuigi nendega Phoebe ikka suhtles. "Tuleks jah end natuke liigutada," muigas Phoebs ja pani Rosie enda sülest maha, mille peale tirts lihtsalt ühel kännul istet võttis. Siis läks neiu natuke eemale, et otsida üles vajalikud vahendid, kuid arvas, et siis võiks juba topsid ka võtta, kuna juua tahavad kõik niikuinii. Läinud tagasi lõkke äärde, asetas Phoebs toodud asjad kõrvale, kuid võttis sealt kaks taldrikut ja kaks kahvlit ning ulatas need siis Peterile. "Kui pätakale paned, siis ma võtaks ka mõne vorsti. Kõht on nii tühi," lausus näitsik ja asus ise joogitopse täitma.

Juuste kammimine võib siin tõesti raskeks minna, kuigi oleneb muidugi, mida Rosie Mona juustega teha kavatseb. Võib-olla pääseb ikka pusadeta. "Jah," vastas Simona Hunteri küsimusele. "Nime tal ei ole, aga muidu on poolpika karvaga mustavalgekirju kassipoiss," rääkis tüdruk. Ta ei jõudnud oodatagi, millal selle karvakera ükskord koju saab tuua, kuigi nüüd tuli nime ka mõtlema hakata, sest sellel kassil varjupaiga poolt nime pandud ei ole. "Minu suu seisab lukus selle koha pealt," lubas rumeenlanna ja naeratas häbelikult Hunterile, kui too talle otsa vaatas ja siis poisiga samuti lõkke äärde läks. "Oh, väga kena, et kohe lõkke äärde jõudes süüa saab. Tubli töö," muigas Mona ja võttis Hunteri kõrval istet.

"Ma arvan, et sellel pätakal on nimi ka," turtsatas Peter, vaadates korraks Phoebe poole, enne kui vorste taldrikutele jagama hakkas. Mõlemale taldrikule asetas ta kaks vorsti ning valas pudelist ka natuke ketšupit juurde. Ikka täis serveering. "Noh, võite võtta, aga ma ei tea, kui kuumad need on," lausus noormees ning hakkas uusi vorste vardasse toppima, et teised ka ikka süüa saaksid. Õhus oli juba tunda mõnusaid söögilõhnu. "Ma ei tea, kui kellelgi on veel midagi soolast, siis võib vist seda ka praegu süüa," pakkus Peter välja, sest kena oleks ikka, kui nad kõik koos õhtustaksid.

Hunter kuulas ja jälgis teisi ning ajas ennast siis Peteri sõnade peale püsti. "Noh, seal on natuke midagi, mis Rosie enne näksis, aga mul on kotis veel natuke süüa," lausus poiss ning jalutas telgi juurde tagasi, kus tema kott asetses. Sealt võttis ta välja ühe paki tillukesi juustuviinereid ja siis paki kanatiibu, mis olid natuke teravama marinaadiga. Lisaks plastkarp, kus sees olid kartuliviilud, mis olid terve ööpäeva õli ja maitseainete segus seisnud. Nüüd oli paras need tule peal ära teha. "Siin on ka ühtteist," lausus Hunter ning asetas asjad pingile. Kuna nooruk vardaid kaasa ei toonud, siis murdis ta ühe paju küljest kaks paraja jämedusega oksa, mis sobisid kenasti varrasteks. Jalutanud tagasi lõkke äärde, istus ta tagasi Simona kõrvale ning ulatas talle ühe oksa. "Eks sa ise vaata, mida küpsetad," muigas Hunter ja pani enda vardasse nii kartuliviile kui ka pisikesi viinereid, hakates neid siis tule kohal küpsetama.

"Kindlasti on," muigas Phoebs, kuigi siiani polnud ta Rosie poole väga nimepidi pöördunud. Ikka jäi põhiliseks kas "pätakas" või lihtsalt "väike". "Su serveering näeb vähemalt ütlemata uhke välja," lausus näitsik ning andis ühe taldriku Rosiele, hoiatades veel enne last, et vorstid on kuumad ja hea oleks peale puhuda. Igatahes ei läinud kaua enam ka sellega, kui Phoebe šašlõki valmis sai. "Noh, liha soovib keegi?" pakkus ta, kui varda lõkke kohalt ära võttis.

"Tegelikult võiks need asjad ka siia tuua, mis Rosie enne näksis," pakkus Simona, sest see poolik muffinipakk oli endiselt alles ja siis saaksid teised ka. Selle peale ajaski tüdruk end püsti, et muffinipakk ära tuua, seejärel asetas ta selle sinna, kus olid papptaldrikud. On vähemalt lähemal. Istunud tagasi pingile, võttis Mona vastu oksakese, mille Hunter talle ulatas. Oleks tõesti rohkem vardaid pidanud võtma, sest ainsad olidki praegu Phoebe ja Peteri käes. "Ma arvan, et ma aitan sul kartuleid ja viinereid teha," lausus näitsik ning hakkas samu asju oksakese otsa ajama, et neid lõkkes küpsetada. "Peter, vahukommid ja see magus kraam olid sinul?" uuris ta noormehelt.

Peterile tundus lihtsalt sõna 'pätakas' natuke negatiivses valguses, aga võibolla oli see ainult tema arvamus, sest pisike ise küll midagi ei öelnud. "Ma tänan," naeratas poiss pisut tagasihoidlikult, kui tüdruk tema väga kasinat serveeringut kiitis. Ega seal midagi peale vorstide ja ketšupi ei olnudki. "Ma ei ütleks just paarist tükist ära," lausus noormees, kui Phoebe lihaga ka valmis sai. Talle on alati šašlõkk rohkem meeldinud kui vorstid. Pealegi oli kõht juba parajalt tühi ka. Kuulnud Simona küsimust, noogutas poiss kergelt.

"Aga palun," sõnas Hunter, kui Simona otsustas samuti kartuleid ja viinereid küpsetada. Saavadki rutem need asjad soojaks ja siis on hea süüa. Tore, et kõigil midagi olemas oli. Magusa osas peavad nad ilmselt veel natuke ootama, sest soolast on neil juba piisavalt, et kõhud täis saada. "Peter ja Phoebe, te tunnete teineteist juba pikemat aega?" uuris poiss, kui lõkke ääres liiga vaikseks hakkas muutuma.

Phoebe jällegi ei näinud selles sõnas midagi negatiivset, sest tavaliselt kutsuski ta väikseid lapsi pätakateks. "You're welcome," sõnas Phoebe ja lükkas vardalt mõned lihatükid Peteri taldrikule, seejärel võttis ta ka endale ja selle, mis üle jäi, pani ühele uuele papptaldrikule, et uus vardatäis liha küpsetada. "Jah, me oleme mõlemad Richmondist ja saime seal tuttavaks," vastas näitsik, kui Hunteri küsimust kuulis. "Üsna pikk lugu tegelikult," lisas ta.

Hunter noogutas ning keeras natuke varrast enda käes, et vorstid ja kartul ühelt poolt liiga pruuniks ei saaks. Kes ikka tahaks kärssanud sööki saada. "Noh, aega on meil terve õhtu," lausus poiss, vihjates sellele, et tüdruk võib vabalt neile seda pikka lugu rääkima hakata. Temal ei olnud selle kuulamise vastu midagi. Ta oli midagi Peteri kohta GC'st lugenud, aga seal ei tasu päris kõike uskuda.

Saanud enda taldrikule mõned lihatükid, valas poiss sinna juurde veel ketšupit. Ta üritas teha korraga kahte asja - küpsetada vorste varda otsas ning süüa. Liha oli päris hea. Parajalt mahlane vähemalt. Kuulnud Hunteri küsimust, lasi Peter täiesti vabalt Phoebel sellele vastata. Ta ei ole ju junagi just kuigi suur jutuvestja olnud. "Meie perekonnad käisid läbi ja noh... Phoebe vanem vend ja minu vanem õde olid mõnda aega paar. Eks sealt kaudu saime ka ise rohkem tuttavateks," täiendas nooruk tüdruku juttu.

Mis GC'sse puutus, siis tihti Phoebe naeris seda, mis ta sealt luges. Kellelgi on vist väga palju aega, et sellist jama kokku kirjutada, aga samas oli see omamoodi meelelahutus. Tüki liha pani suhu ka Phoebe ja ta pidi tõdema, et see sai tõesti hea. Nüüd küpsetas ta järgmist vardatäit, kui Hunter ütles, et aega on terve õhtu. Noh, nüüd rääkis Peter igatahes selle pika loo ära ja Phoebel ei jäänud muud üle kui noogutada. "Nii see oli," kinnitas tüdruk, kuid vaatas siis kordamööda nii Hunterit kui Simonat, kes kartuleid ja viinereid küpsetasid. "Ma tean, et Mona alles tuli poole aasta pealt ja puha, aga kuidas teie kaks nii hästi läbi hakkasite saama?" küsis Phoebs Hunterilt, kuid heitis pilke ka Simonale.

Sellisel juhul olid Phoebe ja Peter ilmselt rohkem üskteisega tuttavad, kui Simona ja Hunter. Siiski ei saaks öelda, et nad teineteist rohkem võõrastaksid. Nad said tõesti juba üsna hästi läbi. "Me lihtsalt sattusime paaris tunnis koos istuma ja mingi aeg käisime koos pärast kooli jalutamas, pärast seda hakkasimegi lihtsalt rohkem suhtlema," kehitas poiss õlgu. Eks nad ole mõlemad ka üsna vaiksed ja tagasihoidlikud. Seega näevad nad maailma üsna sarnaselt, mis tähendab, et neil on koos olles, millest rääkida.

Kuna Simona oli samuti üks neist tagasihoidlikumatest inimestest, ei julgenud temagi alguses täiesti suvalisele võõrale inimesele ligi minna ja ta nime küsida, et mõni sõber leida, aga hea, et ta kohe saabudes Hunteriga ühte tundi sattus ja neil ei olnud lihtsalt muud võimalust kui koostööd teha. Nii suutis temagi Hunteriga sõbruneda, kes oli ka tüdruku esimene sõber uues koolis. Nad paistsid teineteist mõistvat ja seetõttu said nad ka hästi läbi. "Jah, tegelikult oli Hunter esimene inimene, kellega ma siin olles sõbraks sain ja temaga on päris lõbus," lisas Simona ning vaatas hetkeks Hunteri poole. "Niisiis, Peter, sul tõsiselt veab, kui sul Tree Hilli kooli tulles keegi tuttav juba olemas on. Uus õpilane pole kerge olla, sest kohanemine võib ikka kõvasti aega võtta," rääkis näitsik. Monal oli veel eriti raske, sest ta ei tundnud end inglise keelega just kõige kindlamalt.

Peter noogutas Simona sõnade peale ning viis ka enda pilgu poisile, kuid ei vaadanud talle täiesti otsa. Ta oli teadlik sellest, et tegemist on linnapea pojaga, kuigi ta oli Tree Hillis nii vähe aega olnud, teadis ta juba ühtteist. Natuke tänu Phoebele ja natuek tänu vanaonule, kes osutus tegelikult päris toredaks inimeseks. "Seda ma usun," lausus nooruk, "kõige suurem muutus minu jaoks on ilmselt see, et enne käisin ma poistekoolis. Muuga ei peaks nagu probleeme tulema. Sul oli vist natuke raskem välismaalt tulla?" Ta oli Phoebe käest siiski uurinud natuke, kellega ta täna siin lõkke ümber istuma hakkab.