Ütleme suvele head aega!

Hunter oli juba ammu rääkinud Simonaga sellest, et nad võiksid ratastega kuskile matkama minna. Nende sihtmärgiks oli küll algselt olnud ratsatalu Tree Hilli külje all, aga viimaks otsustati hoopis külastada linna lähedal asuvat matkarada, mille telkimisala jäi kenasti Wilmingtoni jõe kaldale. See oli kena koht linnamelust eemal, aga siiski mitte liiga kaugel pära põrgus juhuks kui midagi peaks juhtuma. Algne idee oli see, et Hunter ja Simona lähevad koos, kuid nendega ühinesid veel Phoebe ja tema sõber Peter ning viimasena lunis ennast kaasa ka Rosie. Hunter ei olnud selle üle küll kõige õnnelikum, aga mis sa teed, kui väike särasilmne tüdruk sulle peaaegu vesiste silmadega otsa vaatab ja muudkui lubab olla suur inimene ja üldse mitte vinguda, kui ta kaasa saab.

Hunter ja Rosie sõitsid alguses Westside'ile, kus nad teistega kokku said ja seejärel nii kahetunnise rattamatka ette võtsid. Nad ei sõitnud eriti kiiresti, sest esiteks ei oleks Rosie jõudnud seda maad ära sõita ja teiseks läksid teeolud lõpu poole aina kasinamaks. Lisaks oli vahepeal vaja Peteri ratast putitada ning ka mõni joogipaus kulus ära.

Kohale jõudnud, hüppasid kõik ratastelt maha ning nii mõnigi tegi paar venitust, et kangeks jäänud lihaseid venitada. Hunter kandis musti dressipükse ja halli pusa, mille ta kohe seljast võttis, kui nad seisma olid jäänud. Seega silmitses ta laagrikohta hallika T-särgi väel. Platsil oli olemas üks katusega istumiskoht, tulease, mille ümber oli neli pinki, vets, mis jäi natuke eemale võssa ja majake, kus sees olid kuivad puud. Muidugi ei saanud mainimata jätta ka jõge, kus soovi korral veel viimast suvist suplust saaks teha. "Noh, tüdrukud panevad 'maja' üles ja poisid teevad tule?" pakkus Hunter. Nad olid otsustanud ühe Sommersite sinise nelja inimese telgi kasuks, sest siis ei pea keegi eraldi olema ja pealegi on ühte telki lihtsam kaasa vedada. Ega seda eriti raske kokku panna polnudki. Madratsiks piisas neile ühest suurest õhkmadratsist, mis täitis kogu telgi. Nii ei olnud jällegi vaja igal ühel endale eraldi raskust kaasa tarida.

OT: Rosie, Phoebe, Peter, Simona

Peterile oli selline kutse Phoebe poolt üsna ootamatu olnud, sest esiteks kaasas see pisike ettevõtmine teisi inimesi, keda poiss ei olnud kunagi varem näinud. Teiseks ei olnud ta enda ratast Richmondist kaasa võtnud. See probleem sai aga kiiresti lahendatud, kui tema vanaonu teatas, et tal peaks kuuris üks vanem ratas olema. Peter vaatas selle üle ja kuigi tegemist oli üsna retro rattaga, millel oli ainult üks käik, otsustas poiss, et võib ju selle matka siiski kaasa teha. Ta peabki endale ju kooliks, mis algab kohe esmaspäeval, uusi tutvusi saama.

Ükskõik kui hirmutav see ettevõtmine ka ei olnud, seisis Peter laupäeva hommikul õigel ajal õiges kohas. Hommikul oli poiss veel täitsa ärevil, aga kui ta juba koos Phoebe ja veel ühe neiuga, kelle nimeks oli Simona, teisi ootas, muutus ta rahulikumaks, sest tundus, et ta ei ole ainuke, kes on üsna tagasihoidlik ja mitte just eriti jutukas. Sõitmise ajal nad nagu nii palju rääkida ei saanud, aga kohale jõudes tuli ilmselgelt neil justkui üks meeskond olla. Peter kandis tavalisi vanu tumedamaid teksaseid ja heledamat sinist T-särki, mille peal oli tal veel pusa. Eks tal oli igaks juhuks kotis veel üks pusa kaasa võetud, mis oli kõvasti paksem ja seega ka soojem. Kuulnud Hunteri ettepanekut, vaatas poiss ootavalt tüdrukute poole.

Rosie ei teadnudki alguses sellest, et Hunter ühe sõbrannaga kuhugi minemas on, ja veel vähem teadis Rosie seda, et nendega on keegi veel liitumas. Terve suvi oli Rosiel möödunud kas liivakastis või erinevatel mänguväljakutel oma eakaaslastega mängides, kuid ära ei jäänud ka pereüritused, kuhu pisike putukas loomulikult kaasa võeti. Täna oli ta oma toas Mattilt ja Danilt sünnipäevaks saadud roosat kitarri natukene näppinud ja siis Hunteri tuppa läinud, et tema närilistega ka natuke tegeleda. Seal nägi ta aga, et Hunter paneb riidesse ja küsis, kuhu vend läheb. Kuulnud venna vastust, hakkas temagi Hunterile pinda käima, et ta kaasa saaks ja seekord selline pindakäimine isegi mõjus. Rosie sõitiski oma pisikese rattaga pigem Hunteri sabas, kui teised oma suurte ratastega ees sõitsid. Kuigi nii väikese tüdruku jaoks oli maa küllaltki pikk, pidas ta selle ikka vapralt vastu ning sirutas end korralikult, kui väike ratas laagriplatsil peatus. "Las suured tüdrukud panevad telgi püsti, mina tahan igatahes istuda," teatas sõidust väsinud Rosie ja sättis end tuleaseme äärde pingile istuma. "Hunter, ma tahaks midagi süüa," ütles putukas vennale.

"Tundub, et kõige pisem on tööd paika pannud siis," muigas Hunter, vaadates Rosie poole, kes nägi tõesti väsinud välja. Hea, et poiss lisaks toekamale söögile ka paki soolaseid muffineid ja küpsiseid kaasa oli võtnud. Nüüd läks neid vaja. "Oota siis natuke," lausus poiss ning võttis maast enda seljakoti, jalutades lõkkeasemele lähemale. Väiksele Sommersile ei oldud ilmselgelt ühtegi kotti antud, sest ta ei oleks siis vist üldse kohale jõudnud. "Mul on pakkuda sulle küpsiseid või muffineid... muud sööki saad siis, kui tuli juba põleb ja kõik ilusti lõkke ümber on," sõnas Hunter ning ulatas kotist Rosie'le mõlemad pakid, "juua tahad ka nagu nii." Ulatanud õele pudeli mahlaga, pani ta koti jälle kinni. "Vaata, et sa ennast ära ei külmeta. Sul on siis kotis lisa pusa olemas," luges Hunter Rosie'le sõnad peale nagu ema oli kodus Hunterile sõnad peale lugenud.

Phoebe nautis neid vabu päevi, mis tal juba töögraafikus olid, kuid eriti vaimustunud ta küll sellest mõttest polnud, et juba homme tuleb kooli minna. Noh, tuleb see üks aasta lihtsalt kuidagi üle elada. Ta istus elutoas ja jätkas Peteri portreed, mida ta alustanud oli ja nüüd lõpetamist tahtis, kuni ühel hetkel Simona sisse sadas ja teatas, et nüüd tuleb rattamatk ja nad lähevad kõik telkima. Samas polnud Phoebs Simona plaanist varem teadnudki ja oli üllatunud tüdruku spontaansusest, tavaliselt hoidis Mona end ikka väga tagasi või teatas vähemalt ette, kui midagi tulemas on. Mis siis ikka, seekord jäi lihtsalt joonistus jälle pooleli ning tuli minna asju pakkima, ehkki Phoebe arvas, et poest võiks ka läbi minna. Samas ei tahtnud Phoebs üksi selles olla ja tal andis Peterit ikka moosida, et too ka kaasa tuleks, kuid vähemalt saavutas Aurora oma eesmärgi. Uued tutvused ei teeks poisile ju paha.

Saanud oma seljakoti pakitud, tõmbas Phoebs selle selga ja läks kuuri alla oma ratast otsima. See oli seal ikka kõvasti tolmu kogunud, sest neiu polnud tollega juba teab kui ammu sõitnud, aga vähemalt ei vajanud see putitamist. Varsti jäid nad Simonaga Peterit ootama ja sellega ei läinudki väga kaua. Ta üritas ootamise ajal nende mõlemaga juttu teha, kuid siiski olid need kaks märgatavalt tagasihoidlikumad kui tema. Natuke aega hiljem jõudis igatahes ka Hunter ja temaga koos üks väike tüdruk. Sõidu ajal kädistaski enamasti see väike tüdruk ja küsis igasuguseid küsimusi. Oh jah, varsti tuleb Phoebel endal ka ilmselt ühe sellisega tegelema hakata, kuigi see idee tüdrukule just vaimustav ei olnud.

Kohale jõudes ei pääsenud lihasvalust ka Phoebe, kes end samuti venitama hakkas, vandudes seejuures, et ta ei sõida enam kunagi jalgrattaga... või noh, kuni järgmise korrani, sest muidu tekib tal kojuminekuga raskusi. Autot neiu ju juhtida ei oska ja lube tal ka pole. Muidugi oli ta mõelnud, et võiks Coliniga koos sõitmist harjutada ja end autokooli kirja panna, aga polnud kindel selles, kas ta saaks endale autokooli hetkel üldse lubada. No raha teenis ta küll, aga see läks ülikoolifondi ja muidu ka tuli ikka vaadata, kuidas ots otsaga kokku tulla. "Tundub nii," vastas Phoebs Hunteri ettepanekule. "Laps las puhkab, me Monaga hoolitseme selle eest, et telk püsti saaks," lisas ta. "Kus see telk üldse on? Äkki annad selle siis siia," pöördus ta Hunteri poole, sest sai aru, et telk oli Sommersi poolt.

"Ma ei pannud midagi paika, ma lihtsalt ütlesin, et las suured tüdrukud teevad ja mina istun natuke," lausus Rosie, kes ise selles küll midagi naljakat ei näinud. Ta oli täitsa tõsine. Kui vend palus putukal oodata, vaatas ta, kuidas Hunter oma seljakotis tuuseldab. Saanud kätte lõpuks nii muffini- kui küpsisepaki, oli Rosiel tükk tegemist, et kumbagi neist avada, olgugi et esimesena võttis ta muffinid. Siiski sai ta seekord ilma kõrvalise abita muffinipaki lahti ja hakkas ühte neist juba isukalt sööma. "Praegu on soe," lausus Rosie, kui vend talle sõnad peale luges. Küll ta ise võtab pusa, kui külm hakkab.

"Tjah, võiks ju tõesti," mainis Hunter turtsatades ja kergelt enda üle naerdes, sest telk oli tõesti tema matkakoti küljes. Natuke harutamist ja telk oligi käes. "Aga palun," ulatas ta sinise telgikoti Phoebele, "juhend on ka sees, kui vaja peaks minema." See viimane oli ilmselgelt niisama kiusamiseks öeldud, sest poiss tõesti ei arva, et näitsikud ühte kõige tavalisemat kuppeltelki kokku ei suuda panna. Kuulanud Rosie ära, noogutas ta enda õele. "Aga lähme toome siis puid," viipas nooruk teisele noormehele, kellega ta eriti tuttav ei olnud. Ta tundus suhteliselt tagasihoidlik ka. Noh, Hunter oli ise ka üsna vaikne, kuigi täna oli ta isegi jutukam. Jalutanud pisikese majakese juurde, võttis poiss endale korraliku sületäie puid ning jalutas siis lõkkeaseme juurde tagasi. "Ma toon ühe sületäie veel ja siis peaks esialgu piisama. Tikud ja paber vist olid sinu poolt?" vaatas Sommers Peterile otsa, enne kui uue sületäie järele läks.

Peter seisis eemal ja kuulas/jälgis teisi natuke aega. Alles siis kui Phoebe telgi kohta küsima hakkas, liikus poiss lõkkeaseme juurde ning pani enda koti ka sinna samma maha. Jalutanud teisele noormehele järele, võttis ta tema eeskujul korraliku portsu puid ning viis need lõkke juurde. "Jah," noogutas poiss ning otsis seljakotist välja vanad Tree Hilli ajalehed, mis ta vanaonu kuurist leidnud oli. Kaks pakki tikke oli tal ka kenasti kaasa võetud. Kui Hunter uuele ringile läks, et puid tuua, hakkas Peter puid lõkkeasemesse asetama, et üks korralik tuli üles teha. Natuke subimist ja vanade ajalehtede käkerdamist ning peagi liikus õrn tossuvine jõe poole. Mõne aja pärast ilmus ka leek, mis tõi sooja ja mingil määral ka valgust.

Simona jaoks oli see suvi samuti kuidagi väga kiiresti läinud. Rumeenias olles hoidis ta Hunteriga ühendust, nagu lubatud ja tagasi tulles saigi ta ühel hommikul noormehelt kõne. Nii et rattamatk oli jõus, aga siis leidsid noored, et võiks rohkem inimesi kutsuda. Kuna Simona sai Phoebega hästi läbi, kutsuski ta tema ja hea oli näha, et Phoebe ka enda sõbra kaasa kutsus. Nii et see poiss oli siis sügisest Tree Hilli keskkoolis Junior. Tore, et uusi ka tuleb, kuigi ta tundus sarnaselt Simona ja Hunteriga samuti tagasihoidlik. Nüüd nägi Mona igatahes ära ka Rosie, kes vist räägikski kogu aeg, aga ta oli armsake. Rattasõit oli väsitav, aga kohale jõudes oli Mona kohe valmis tegutsema ja nii ühineski ta Phoebega, kui telki oli vaja üles panna. Kui Phoebe selle kätte sai, luges Mona kõigepealt juhendit ja nii hakkasid tüdrukud telki kokku panema. "Kuulge, poisid, meil on vist probleem," teatas Mona, kui ei suutnud ühte vaia leida. "Ega te kuskil veel üht vaia ei näe, muidu on selle majakese püstisaamine küsitav?"

Hunter viskas viimase sületäie puid maha ning jalutas siis tüdrukute juurde, kellel oli probleem ilmnenud. "Kui seda kotis kuskile ei ole ja te seda siia kuskile ära ei kaotanud, siis seda ei ole," lausus Hunter, silmitsedes maad, mis jäi telgi ümber. Viimati sai seda telki ikka väga ammu kasutatud. Sellepärast ei olnud poiss ka teadlik sellest, kui korras see on. Veendunud, et maas mingit vaia ei ole, vaatas Hunter mõtliku pilguga telki. "Noh, ideeliselt saaks ju ühe torminööri ka puu külge siduda, kui telki natuke puule lähemale nihutada ja siis saab sealt ühe vaia kokku hoida," pakkus Hunter.

"Mul on zippo ka, kui tikud peaksid otsa saama!" hüüdis Phoebs poistele, kes lõket hakkasid tegema, ja jändas ise veel telgiga. Natuke jama lugu küll, et üks vai kadunud oli, kuid midagi mõtleb ikka välja. Igaks juhuks vaatas Aurora ikkagi telgikotti, kuid vaia sealt välja ei tulnud. "Siis peaks ainult telgi jälle maatasa tegema ja uuesti otsast peale kokku panema, kui just..." sõnas Phoebs Hunteri väljapakutud idee peale, kuni ta maast ühe tugevama toki leidis. "Äkki ajab see ka asja ära?" arvas ta ning sidus nööri toki külge, enne kui selle maasse torkas. Probleem lahendatud. Natuke jändamist veel ja tüdrukud said telgi püsti. "Noh, püsti see igatahes sai," teatas Phoebe uhkusega ning läks lõkke äärde Peteri juurde. "Vau, tulejumal," lausus tüdruk muiates.

Rosie istus pingil ja sõi, vaadates samal ajal, mida teised teevad. Siiski jäi tüdruku kõrva sõna zippo, mida Rosemary esimest korda kuulis ega suutnud kuidagi mõistatada, mida see tähendada võiks. Niisiis tuli vennalt küsida ja seega ajas pisike putukas end püsti, jättes pingile pooliku muffinipaki ja mahlapudeli. "Hunter, kas sa tead, mis zippo on?" küsis ta vennalt. See ei saanud ju mingi selline sõna olla, mida Rosiel on keelatud kasutada? Järgmisel hetkel nägi pisike Sommers, et suured tüdrukud on oma probleemile lahenduse leidnud ja telgi püsti saanud. "Jeee! Meil on nüüd maja!" hõiskas Rosie.

"Telki saab ka nii liigutada, et seda kokku ei pane, aga... näed see töötab veel paremini," lausus Hunter, kui Phoebe juba ise olukorrale lahenduse leidise. Loodetavasti on see toigas lihtsalt piisavalt tugev. Kuigi vaevalt neil siin mingiks suureks tormiks läheb. Ilmateade oli vähemalt palju lubav olnud. "Zippo on üks pisike ese või aparaat, millega tuld põlema saab panna. Mine küsi Phoebe käest. Küll ta näitab sulle, kuigi sa oled seda kindlasti Matti ja Milena käes juba näinud," lausus Hunter, kes leidis, et Rosie küsimustele vastamine on mõnikord tõsiselt keeruline, sest ta küsib nii lihtsat asja, mida on nii raske lihtsalt seletada. "Jah, nüüd tuleb veel asjad sisse panna ja ongi korras," lausus poiss õe hõiskamise peale ning sasis pisikese juukseid. "Pumpame madratsi täis?" pöördus Hunter seejärel Simona poole, kuigi ega seal kahekesi midagi teha ei ole.

"Kas just tulejumal..." lausus Peter üsna tagasihoidlikult, kuid lubades siiski enda suule ühe õrna naeratuse. Vähemalt sai ta sellega hakkama ja ei valmistanud kellelegi pettumust. Tuli praksus kenasti ja kui nii edasi läheb, siis varsti on neil süsi ka olemas. "Noh, kalaõng on sul ikka olemas, et õige matkalise moodi ikka õhtusöök jõest püüda?" uuris Peter rohkem naljaga Phoebe käest, sest ta ei uskunud, et keegi tõesti millegi selle peael tuli. Kas selles jões on üldse häid kalu, mida püüda?

"Tundub, et su Holloway-leidlikkus lööb välja," muigas Simona, kui Phoebe nende probleemikesele juba lahenduse leidis. Ta oli nendega nii palju suhelnud, et teadis, et leidlik polnud mitte ainult Phoebe, vaid ka tema vend, kellest ta just kõige paremaid jutte linna peal ei kuule, kuid siiski ei lasknud Mona end nendest juttudest mõjutada. Samas ta imetles seda, kuidas Phoebe oma vennaga läbi saab, sest need kaks tundusid tõesti ikka väga lähedased. "Jah, meil on maja, aga voodi on tõesti sealt puudu. Äkki saab pisikesele ka tegevust anda, kui ta juba ringi silkab?" nõustus Mona, kui Hunter äkki tema poole pöördus.