We have a deal

Õhtupoolikul, kui Rebel Shootersi ukse vahelt sisse astus, oli ta tulnud just edukalt tehingult. Mees oli 60ndates, halli pässi ja noore naisukesega rikkur, kes harrastas golfi, sigareid ja ka marihuaanat. Ta oli klient olnud sellest saadik, kui Finley'd äri püsti panid ja isegi töötas kunagi diilerina. Seega vanurikese ja perekonna vahel olid ülimalt soojad suhted ning seetõttu oli Kara see, kes tehinguga tegeles. Müünud taaskord kenasti kraami ja vastutasuks saanud mitutuhat dollarit, arvas et sellest paarkümmend võib ju raisata lõbusa õhtu peale. Shooters oli rahvast täis ning polnud imestada, kuna oli suvi. Oli ju turiste ja noorukeid, kes suveõhtuti linna hotspote uurimas käisid. Oli neljapäeva õhtu, õpilastel veel vaheaeg ja ilm rahulik, nagu Tree Hillile omane. "Üks Mojito, palun," sõnas Kara, kui peatus baarileti taga ja baarman vaatas teda esialgu kahtlustava ilmega, küsides seejärel neidise dokumenti. Kara andiski siis dokumendi, mis oli tegelikkuses võltsitud. Vanuseks seisis seal 21, sünnipäevaks 22. juuli ja nimeks Alexandra Lynn Anderson. Anderson'ide perekonna tiitlit kandsid ka Kara vanemad. See oli nagu töö identiteet, enda päris nime - Finley - hoidsid nad saladuses.

OT: @villain

Damian istus Shootersi leti ääres, aeg-ajalt olid viisakamad kohad ka päris meeldivaks vahelduseks. Mees kandis mugavaid tumehalle pükse ja musta tagi, mille alt piilus välja valge T-särk, millesarnaseid oli kuti kapis palju. Dominique'i tumedad silmad jooksid üle inimeste, kes istusid Shootersis ja kas jõid või mängisid piljardit. Võrreldes GPB-ga oli koht palju viisakam ja vaiksem, siin ei näinud laksu all alaealisi pidutsemas nagu järgmist päeva ei eksisteerikski. Damiani kõrvale istus neiu, kelle ID letil tõmbas mehe tähelepanu. Anderson? Anderson oli üks tuntud kanepiäritseja, kellelt ka Dominique oli paaril korral ostnud, aga üldjuhul oli see kõik liiga kallis ja Florida tasus paremini ära. "Kindel, et sa ikka 21 oled?" küsis Damian vaikselt, et barmeni kõrvu päritu ei jõuaks.

Baarman kehitas vaid õlgu ning tagastas dokumenti Karale, asudes siis Mojitot valmistama. Kaks võimalust - kas tegu oli väga lohaka baarmaniga või ta tõesti arvas, et neidis oli 21. Dokumendi enda väikesesse kotti pistnud, kuulis näitsik kedagi küsimust esitamas. See tõi tema näole muige. Kara pilk peatus tollel noormehel ning nagu tavaks, vastas tüdruk küsimusele küsimusega. "Kas ma näen välja nagu 21?" küsis ta ja samuti vaikselt, et baarman seda ei kuuleks. Küsimus muidugi ütles juba ära, et tegu oli nooremaga, kui 21. Keegi ilmselt ei peaks Karat vanemaks. Nüüdseks oli baarman juba jooki valmistamas ning arvatavasti ei pannud kahe noore vestlus väga tähele.

Damian tellis endale ühe martini ja kuulas neiu vastust, mis oli tegelikult jälle küsimus. "Ma pakuks maksimum 19," ütles Dominique kerge muigega. Neiu nägi välja päris noor, äkki oli ta üldse 16? "Me oleme vist varem kohtunud," lausus noormees, üritades nii teada saada, kas tüdruku perekonnanimi oli kokkusattumus või oli tegu tõesti kanepimuula sugulasega. Damian eeldas millegipärast, et kui neiu ongi seotud tuntud narkoärikatega, on ta nende täditütar või midagi sellesarnast, ükski peaga mõtlev illegaalse äriga seotud tüüp ei laseks enda lapsel ringi joosta samasuguse perekonnanimega.

"Kui ma ennast ei teaks, pakuks ilmselt sama," lausus Kara ning võttis lonksu mojitost, mille baarman hetk tagasi baariletile oli asetanud. Päris maitsev. Shootersis on alati head joogid olnud. Kara polnud mingi eriline mojito jooja, ta eelistas pigem siidreid või viinakokse. "Või nii? Kuidas siis?" tundis näitsik huvi. Kutt oli sellise karmima välimusega ning Rebel ei imesta, kui too on olnud üks endiseid või ka praeguseid vanemate kliente. Kara ei puutunud nende kõikidega kokku. Neidis kasutas selles linnas kahte nime - Finley, mis oli tema igapäevategevuseks ja Anderson, mis oli weedi müümiseks ja muidugi, alkoholi saamiseks. Kuigi preili Finley sai endale just uue Andersoni-dokumendi, kuna too isiksus on juba teist aastat 21. Keegi ei pea teda vanemaks, kui 21 ja seda eriti veel 16-17-aastaselt.

Damian turtsatas kergelt. Right. "Kas mitte äriasjus?" pakkus Dominique ääri-veeri välja ja hoidis põgusaks hetkeks pöialt ja nimetissõrme huulte juures, justkui suitsetaks ta jointi. Mees sai enda martini kätte ja ta võttis lonksu jahedast joogist, mis oli valmistatud suurepäraselt. Siin kasutati kallimat alkoholi, seega ei saanud ka kokteilid päris saastad välja kukkuda. Dominique märkas endal ühe naise pilku, kes seisis eemal, aga otsustas vähemalt hetkel teda ignoreerida, et enda vestluspartneri kohta rohkem uurida.

Kara manas näole muige ning noogutas. "Sa oled üks minu vanemate ohvreid," nentis näitsik. "Ega ma ei saa pahaks panna, nad toodavad head kraami," lisas ta veel. Ilmselt, kui Rebel hakkaks ise mingit äri tolle mehega ajama, saaks ta vastu päid ja jalgu. Igale kliendile tehakse enne ikka korralik taustauuring, lihtsalt teadmaks, et too ment või spioon või kesiganes ärile halvustav ei ole. "Niisiis. Otsid kedagi, kellelt osta?" pakkus näitsik koheselt. Miski ei teeks teda õnnelikumaks, kui väike draama nende perekonnas. Peaasi, et vennaraas teada ei saaks.

"Su vanemad," oli Damian üllatunud. Neiu oligi siis kurikuulsate Andersonide võsuke. Kuna juhtumisi ka Dominique igavles, kehitas ta küsimuse peale õlgu. "Ega ma mõnest ära praegu ei ütleks. Sul praegu kohe midagi on?" uuris mees ja lonksas martinit. Kas vanemad lasid tõesti ka pisemal Andersonil selliseid tehinguid teha? Damian tegelikult ei teadnud, kuidas selline asi käis inimestega, keda sa armastad, sest mees polnud sellist emotsiooni kogenudki. Õed olid hoorad, vanematest polnud ammu midagi kuulnud.

Kara vanemad, jah. Talle tegelikult meeldis sellise äriga tegeleda, ta ei näinudki end tulevikus midagi muud tegemas. Seetõttu oli ta vanematele pikka aega pinda käinud, et on selliseks äriks võimeline. Okei, praegu tegeleb ta vaid müügiga, mitte kasvatamisega. "Mul on alati midagi, aga ilmselt mitte sinu jaoks," sõnas Kara. Tal oli alati taskus juba valmis keeratud plärud, kuna ta ise oli samuti üsna sage tõmbaja. Ta oli just siiski suure koguse maha müünud ja see kogus oli ainus, mis tal ka puhtalt kaasas oli. "Kui sulle just valmis keeratud joindid ei sobi," lisas Rebel enda öeldule. Need olid tal täiesti tavalise suitsupaki sees, mille seest olid suitsud lihtsalt prügikasti visatud, kuna neid ta vihkas. Kara oli ennist endale pakki lisanud 15 jointi, millest järel oli 14, kuna tüdruk premeeris end kanepiga peale edukat tehingut.

Damian muigas kergelt. "Tahad öelda, et ma ei jõua osta?" ei saanud Dominique aru, millele neiu vihjas. Raha tal oli, sellises äris ei saanud vaesed kuigi kaugele, kuigi paljud olid alustanud üsna madalalt. "Ah selles on asi, paar tükki võiksid ju müüa," vastas mees. Saaks teada, kas kraam on siiani normaalne või on hakanud Andersonid kliente koorima ja müüvad mingisugust odavamat jama. Tehinguks oleksid noored pidanud siiski parema koha otsima, Shooters ei olnud koht kanepiostuks, liiga palju korralikke silmapaare, kes võisid tegevusest võimudele ette kanda.

"Ma eeldan, et sinu rahaline seis on ikka väga hea, kui juba osta soovid. Ma usun, et sa tead, et meie kraam on kallis. Aga ka suurepärane," vastas tüdruk, kuigi ta ei olnud esialgu jah üldse rahalist olukorda mõelnud. Kuigi andis vastuse ikka ja see oli tema mõtetes ilmselge, et kutil raha on, kui too juba kanepi kohta päris. Kara ei ole inimene, kes soodustusi teeks. Aga üks joint ei lähe maksma rohkem, kui 20 dollarit, arvestades seda, et joint koosneb umbes poolest grammist weedist, filtrist ja paberist. Kuna tegu oli ühe parima kraamiga terves maailmas, on 20 dollarit ühe joindi kohta ülimalt hea hind. "Üks joint - 20 dollarit. Take it or leave it," andis Rebel hinna. Oleneb nüüd mehe vastusest - kui sealt tuleb jaatav vastus, oleks tark Shootersist jalga lasta. Ning kuna kutil juba weedi vastu huvi oli, siis arvatavasti tuli sealt midagi head, seega võttis neidis enda mojitost sõõmu. Et mitte jooki raisku lasta.

Damian lonksas viimase martinitilga klaasist ära ja tõusis. Eks ta üritas hinda natuke alla tingida, kui ostetakse korraga rohkem, siis Dominique andis ise ka üldjuhul allahindlust. Mees tõusis ning pakkus neiule kätt, Damian suutis endast ju jätte suurepärase härrasmehe mulje, seda muidugi siis, kui ta tahtis, üldjuhul oli ta siiski "kepiratas", kes hoolis vaid endast. Mees otsis rahakotist välja ühe kupüüri, et joogi eest maksta ja oli valmis, et otsida vaiksem koht, soovitatavalt Shootersist eemal, kus saaks ta mõned plärud osta.