Purple clouds

Neljapäevase päikese viimased kiired puudutasid õrnalt juba merd kaugel silmapiiril ning esimesed tuled linnas ja Riverwalkil süüdati, andes nõrka kollakat kuma Sherrie lahtistele kergelt lainesse hoidvatele tumepruunidele juustele, kui naine kõndis vaiksel sammul linna poolt mööda promenaadi kaugusesse. Naise tumedad silmad jälgisid küll enda esist, kuid tema mõtted olid kaugel eemal, mõeldes osaliselt minevikule, kuid tehes selle põhjal plaane tulevikuks. Kui Marabeth tuli Tree Hilli, siis oli tal üks kindel kavatsus, mis pole veel täielikult täide viidud, kuid loobunud sellest ta pole. Inimene, kes on tema venna surmas süüdi, peab maksma ning hind ei ole madal.
Poolel teel seisma jäänud, istus Sherrie ühe valgusti all olevale pingile, asetades ühe jala üle teise, võttes kotist välja enda pisikese tahvelarvuti, avades ühe pisikese enda koostatud toimiku enda sihtmärgist. Mara oli hariduselt küll pedagoog, töötades varem lasteaiakasvatajana ja algkooli õpetajana ning nüüd keskkooli omana, aga see ei muutnud teda vähem ohtlikuks. Kõrvalt vaadates tundus naine professionaalse palgamõrvanina, kes sulandub keskkonda sisse, luues endale ohutu katte, et olla viimane kahtlusalune, koostades samal ajal ohvrist täieliku profiili ning mõeldes välja viisi, kuidas lõpetada tema elupäevad võimalikult sobivalt. Aga õnneks pole Sherrie seda. Ta plaanis küll kättemaksu, aga kellegi mõrv tema peas küll ei tiirlenud.
Niinimetatud toimiku kinni pannud, lülitas naine tahvelarvuti välja, jättes selle enda kätte ning viies enca tumedad silmad kaugele merele, mille loojuv päike värvis järjest punakamaks.


To Léon Theo Ward

SPOILER: Click to show

Neljapäeva õhtu meenutas ühele blondile noormehele promenaadi ääres Inglismaad ja mõnusat grillõhtut, millega tähistati sõbra kahekümne esimest sünnipäeva. Oh ajad. Theo hoidis veel mõne hetke silmi päikesel, mis kuldas veel viimaseid minuteid Tree Hilli ja siis pidi hämarus maad võtma, et teha ruumi üksikutele, kes täitsid enda vajadust kellegi armastuse järgi, mida nad ise seina ääres ka ei tunnistaks, üheöösuhetega, mis ei jätnud enda õõnest auku vaid vähestele, lihtsalt kõik panid emotsiooni millegi muu arvele. Prantslane oli üks nendest. Töötades neli ööd nädalast ööklubis, et mitte päranduse kallal nii tihti käia, oli mehest saamas vaikselt üks kõrvalseisja, kes oskas juba inimeste pilkudest, kehakeelest ja näoilmetest palju välja lugeda. Võltsid naeratused neidude näol võisid olla hoopis vastikuse, aga ka ihnuse tundemärgiks, samas võis nendes peegelduda suur soov kuuluda kuhugi, mis paistis väljast glamuurne ja särav, kuid seest sama ussitanud nagu Martsipani õun hilissuvel. Kurva alatooniga naerstused olid klubides aga hoopis haruldasem nähtus, kuna need õnnetud oskasid päris hästi näidelda - seda vähemalt Theo arvas.

Tmedajuukseline neiu, kes oli päris tihti TRICi baarileti ees, kuulus nende heade näitlejate hulka. Theo oli kindel, et naisel oli oma pagas kanda, aga ei osanud seda välja nuputada. Mida tegi naine siin? Valmistus klubiõhtuks? Vaevalt, kes ikka nii boheemlasliku kleidiga sinna läks, teiste naissoo esindajate poolt oleks ta pilkudega mõrvatud nagu koer. Theo oli seevastu just klubi poole teel, kuna pidi inimesi raha eest täis jootma, et neid võimalikult paljaks koorida, seda muidugi rahast, prostituudid ja gigolod tegelesid selle teise poolega. "Naudid viimast päikest?" esitas prantslane küsimuse, olles jõudnud pingini.

Sherrie kuulis küll kaugusest lähenevaid vaikseid samme, kuid ei pööranud neile erilist tähelepanu, lootes, et need mööduvad temast kiirelt, jättes naise öisse üksindusse. Liialt isekas oleks mõelda, et iga lähenev sammupaar peatub tema juures, pakkudes talle seltsi. Kuulnud tuttavat häält, tõstis Sherrie enda tumepruunid silmad umbes endavanusele noormehele, keda ta on korduvalt TRIC'sis kohanud. Seda loomulikult teisel pool baariletti. "Midagi sinna kanti küll," sõnas Marabeth õrnal naeratusel, pannes enda tahvelarvuti tagasi kotti, pilk kindlalt mehel. "Sa ka?" tundis õpetajanna huvi. See siin on väike linn, mis tõttu teavad kõik kõiki ning ebaviisakusteks pole ruumi, kuna paari tunni pärast on pool linna sellest teadlik.

Theo hoidis silmi naise tumepruunidel, mis olid sellise valguse käes pigem karamellikarva läikega. "Enam-vähem. Tegelikult olen ma teel tööle. Täna on seal õnneks üsna rahulik õhtu," rääkis noormees õrna naeratusega. Kuna samal õhtul oli ka mingi bänd Tree Hillis esinemas, oli ilmselt enamik rahvast sinna läinud. Neljapäevad olid üleüldse rahulikud, kuna inimesed kannatasid reedeni ära.

"Veab sul sellisel juhul. Ongi rohkem aega natukene alkoholiga liialdanud naistele tähelepanu pöörata ning nende tuju tõsta," muigas Sherrie kergelt. Umbes nii oli ta noormehega kohtunud. See oli üsna pärast seda, kui naine Tree Hilli kolis ja alles ümbrusega tutvus ning kõige parem koht esmamulje saamiseks on siiski klubi. Baarmenid on tavaliselt kohalikud, kes tunnevad hästi nii linna kui ka selles elavaid inimesi. "Ning sind pandi reaalselt neljapäeval tööle? See on vist kõige vaiksem päev nädalas, peale esmaspäeva muidugi," maigutas Marabeth õrnalt suud, tumepruunid silmad noormeest jälgimas.