Friends buy you food, best friends eat yours

"Ma tänan. See on muusika ühe emme kõrvadele," naeris Daniela kergelt. "Ma ei teagi," kehitas tüdruk enda õlgu, "minule tundub, et ta on rohkem Matti kui minusse, aga küll seda näeb hiljem." Nii pisikesed lapsed kasvavad ju kiiresti. See tähendab ka kiireid muutuseid. Seega ei pruugi lapsele jääda isegi see silmavärv, mis tal hetkel on. "Midagi võin ma ju aidata, aga lõpliku valiku pead ikka ise tegema," lausus Sandee, jäädes mõnda pilti pikemalt vaatama. Kuna pilte oli palju ja kõik head ei jäänud enam meelde, võttis tüdruk endale kapist ühe paberilipiku ning hakkas sinna endale meelepärasemaid üles kirjutama.

"Seda küll," noogutas Helena. Võib-olla oskaks tema alles siis öelda, kui ise ka kunagi last näeb. "Noh, siis me peame mingi aeg lihtsalt koos need pildid veel üle vaatama, ma olen kindel, nii on kergem valikut ka teha," arvas Helena. Koju jõudes hakkabki ta ise ka vaatama ning paigutab rohkem meeldinud pildid jällegi eraldi kausta. "See tuletab meelde muidugi seda, et kui sa välja saad, peaksin su endale külla kutsuma," jõudis neiu mõttele. Dani polnudki juba kaua aega külas käinud ja siis saaks jälle ehk tüdrukuteõhtu teha, millest nad juba siis olid rääkinud, kui Helena ise haiglas oli.

Jõudnud Colini tehtud piltidega lõpuni, ulatas tüdruk lipiku sõbrannale. "Need jäid minule rohkem silma," lausus Daniela kergelt naeratades. Nendest veel omakord üks välja valida on küll päris raske, aga eks Helena saab ka enda meeskonnalt abi paluda. "Kõlab hästi," sõnas tüdruk, kuigi ilmselt läheb veel aega, enne kui ta koju ükskord saab. Viimasel ajal on neil mõlemal lihtsalt kiired ajad olnud ja kuidagi ei ole suudetud koos ühte õhtut veeta.

Helena võttis Danielalt lipiku vastu ja hoidis seda praegu lihtsalt käes, sest ta ei viitsinud toolilt hetkel enda kotti võtta, et see sinna mõnda väiksemasse taskusse panna. "Eks ma katsun neid siis ise ka rohkem vaadata, kui ma koju lähen," arvas Helena. Eriti veel neid, mis Dani lipikule kirjutas, kuigi seegi nimekiri eriti lühike polnud. "Siis näed jälle Sissyt ka. Ta on nii suur tüdruk juba," lausus neiu. Jõudu on ka sellel koeral päris palju, sest kui ta jalutamise käigus ikka tirima kukub, peab Helena alati vaatama, et ta ise püsti jääks. Õnneks on ta Hunterilt mõned nipid saanud, kuidas koer end kuulama panna, aga noor loom teeb vahel ikka, mis pähe tuleb. "Aga muide, ma võtsin enda meigivahendid kaasa ja tõin sinu juurest mõned küünelakid ka. Nii et kui sa tahad, võime teineteise küüsi jälle kaunistada või võin sulle ilusa meigi teha," teatas Marie.

"Ei tea, kas ta üldse mäletab mind veel," muigas Daniela, sest kui tema viimasti seda kustikat nägi, oli ta ikka päris tilluke karvakera. "Meigi osas olen ma kahtlev, aga ilusate küünte vastu pole mul midagi," lausus tüdruk. Ilmselt ei viitsiks ta lihtsalt õhtul meiki maha hakata võtma. Seega laseb parem küüned korda teha. Polegi ammu nendega tegelenud. "Mis sa siis kaasa võtsid?" uuris Daniela.

"Ma arvan, et ikka mäletab, kuigi ma usun, et ta tahab sind uuesti nuusutada," lausus Helena muiates. "Kui mina öösel lõpuks koju jõudsin, tormas ta trepist alla ja hakkas mulle hüppama, kuigi olin lendamisest surmväsinud ega ole oma asju ikka veel lahti pakkida jõudnud," rääkis neiu. Koer ikka tõesti hoidis Helenat ja magas öösiti tüdruku juures. Mõnel hommikul tuli sedagi ette, et loom hakkas Helena nägu lakkuma, kui ta ärkas, ja tavaliselt käis Marie oma lemmikuga kohe pärast ärkamist ka jalutamas. Täna lasi ta koera aga emal jalutada, sest tüdruk ärkas ise nii hilja ja tal oli tegemist ka. "Kuna sul on hullult palju küünelakke ja terve see karbike mu kotti ei mahtunud, võtsin kaasa vaid mõned," seletas Helena ja ronis korraks voodilt maha, et oma kott võtta. "Ma võtsin mõned pastelsemad toonid, siis mõned tavalisemad, siis sädeleva, mureneva, natuke kleepse ja šabloonid," rääkis ta ning otsis samal ajal kotist kaasavõetud lakid välja. "Nii et milliseid küüsi sa tahad?" pöördus Marie sõbranna poole, vaadates talle küsivalt otsa.

Daniela kuulas sõbrannat ning naeratas kergelt. Põhiline, et loom sõbralik oleks. "Arusaadav," noogutas Dani küünelakkide peale. Ta uuris, mis värvid Helena valikusse olid langenud ning mõtles siis natuke aega. Ta oli haiglas seega sobiks nagu midagi pastelset, aga samas võibolla peaks just midagi säravat ja lõbusat tegema. Hmm. Raske valik. "Sa võid mulle mündirohelised küüned teha ja siis otstele natuke seda sädelevat panna," pakkus Dani, ulatades kaks väljavalitud küünelakki sõbrannale.

Kallale pole Sissy vähemalt kellelegi läinud, kuigi võõraste peale oli ta hakanud ikka haukuma. Kui ta hammustaski, siis ainult mänguhoos, seega polnud midagi imelikku ka selles, kui Helena kätel mõnikord kerged kriimud olid. "Hea valik," kommenteeris Helena Dani küünelakivalikut ning hakkas tema küüntele mündirohelist lakki peale kandma. "See läheb hästi su jumega kokku," märkis neiu, sest Dani tõmmu nahk andis küünelaki tooniga päris kena kontrasti. "Ma loodan, et keegi väga ei pahanda, et siin palatis nüüd sellised mõnusad aurud on," muigas tüdruk.

"Ma tänan," lausus näitsik õrna noogutusega, hakates kergelt naerma. Tundus, et värv sai tõesti õige. Lisaks kõigele oli see mõnusalt hele ja pastelne. Seega ei tundunud liiga erk ja kärts haigla jaoks. "Vaevalt," kehitas Daniela enda õlgu, "sa võid akna lahti teha, kui tahad. Õues on praegu veel soe ka ja värske õhk teeb alati head." Siis ei jää need aurud palatisse ka nii kauaks.

Helena lõpetas Daniela ühe käega ja hakkas teisele lakki kandma. "Peaks endalegi mõne sellist tooni küünelaki soetama, need pastelsed toonid on nii nunnud," jäi Helena valju häälega mõtlema. Tal oli musta, murenevat, neoone, läbipaistvat ja igasuguseid muid värve, aga mitte pastelseid. "Jah, akna lahti tegemine tundub hea mõte," nõustus Helena, sest see küünelakihais eriti meeldiv polnud. "Kui nüüd ilmast rääkida, siis minu jaoks oli küll täna päris jahe, aga hea vaheldus Los Angelese kliimale," muigas tüdruk. "Seal oli põhimõtteliselt kogu aeg üle kolmekümne kraadi kuuma... kuigi noh, võib-olla tundubki mulle nüüd siin jahe, sest ma harjusin selle kuumusega seal vahepeal ära," rääkis Marie. Ta oli päris kaua ära ka - pea kuu aega.

"Mulle ka meeldivad. Sellised rahulikud, aga samas kenad," lausus tüdruk. Pealegi on neile hea mustreid ja kleepse peale panna. Sobivad kenasti erinevate riietega ka kokku. "Eks varsti tuleb ju sügis ka. Kuigi nii hea on mõelda, et enam ei pea kooli minema. Nüüd on muidugi meil mõlemal teised kohustused juba," mõtiskles Dani valjul häälel. Temal algab nüüd esialgu pihta emapõli ja alles hiljem tuleks enda plaati vorpima hakata. "Millal sa sinna tagasi kavatsed minna?" uuris näitsik, silmitsedes samal ajal kätt, mille Helena juba korda oli teinud.

"Need ei kriibi jah eriti silma," lausus Helena. "Mul on kodus ühed neoonid, mis ma kevadel kuskilt LA ühest väiksemast poekesest ostsin, ja neid ma olen ainult paar korda kasutanud. Need just hakkavad hästi silma, aga raske sobitada millegagi," rääkis tüdruk. Aga kui sai millegagi sobitada, oli tulemus väga kihvt. "See on jah hea, et keskkool läbi sai ja enam mingite eksamite pärast ei pea pabistama, kuigi ma igatsen Glee klubi, sest seal oli nii lahe seltskond lihtsalt koos ja seal sai ikka lauldud ka... mitte et nüüd ei saaks, sest sellega on niigi praktiliselt kogu aeg tegeletud," rääkis näitsik, kui Daniela teise käega ka lõpetama hakkas. Nii, nüüd tahab roheline lakk natuke kuivada. "Kuna mul peaks plaat väga varsti välja tulema, siis on mul esitlus kõigepealt ilmselt LAs ja see on arvatavasti kuskil 13. septembri paiku, mis tähendab seda, et pilt tuleb väga ruttu välja valida, aga siis ma ei jää sinna eriti kauaks, sest tollest nädalast järgmisel reedel on nagu midagi esitluse sarnast siin TRICis ka," rääkis Helena oma plaanidest. "Ma loodan, et pärast seda tekib vahepeal selline rahulikum aeg ja vaba aega ka rohkem. Ja noh, jõulud tahaks ka ikka siin veeta," muigas tüdruk ja ajas end vahepeal voodilt püsti, et palatis aken lahti teha. Saabki natuke õhutust ja läheb see küünelakihais ka välja. "On roheline nüüd kuivanud?" küsis Helena, kui voodile tagasi istus ja sädeleva küünelaki pudeli kätte võttis.

"Ma ei kannagi eriti neoone värve. Mulle meeldivad väga erinevad punased," lausus Daniela, kelle garderoobis oli samuti palju punaseid asju. Kõige enam just selliseid veinipunaseid hilpe. Need sobisid tema nahaga kokku. "Ma ei jõudnudki Glees kuigi palju käia, sest läksin New Yorki ära vahepeal ju," krimpsutas neiu enda nägu, aga nii palju kui ta seal käis, siis oli see igati tore ring. Kes teab, äkki saab muusikaõpetajale appi minna mõneks ajaks, kui kodus istumine väga üle viskab. "Kui TRICi tuled, siis olen ma kindlasti vaatamas... kui ma muidugi haiglast väljas olen," kinnitas Daniela. "Jõulud veedan ka mina ilmselt siin, aga uuest aastast ei tea ma veel midagi," teatas tüdruk nign kontrollis siis värvi, kui sõbranna selle kohta küsimuse esitas. "Peaaegu," noogutas Sandee. Ainult üks pöial oli veel natuke märg.

"Sulle sobib ka punane," lausus Helena. "Minul on kõik üsna kirju, aga tavaliselt läheb läbipaistev lakk, kui ma värve valida ei viitsi," muigas Helena. Tema riidekapp oli samuti kirju, kuigi palju oli tal roosasid ja valgeid asju. Päris mitu kleiti olid roosad. "Vähemalt said natukenegi," oli Helena positiivne. "Mina loobusin tutoriks olemisest, kui lepingut läksin tegema, sest muidu oleks ma end vist lõhki kiskunud, kuna sada muud asja oli ka ja noh, natuke vaba aega pidi ka ikka olema, aga teiste õpetamine ja järele aitamine oli tore, materjal jäi endalegi paremini meelde," rääkis näitsik. Need olid ka ühed vähesed asjad, millest Helena puudust tundis pärast keskkooli lõpetamist. "Noh, sinuga polnud tunnid kunagi vähemalt igavad," muigas Marie, sest vahepeal ajas Dani teda ikka nii naerma mõnes tunnis. Oi, neil olid head naljad omavahel. "Kaua nad sind üldse siin hoiavad?" tundis Helena siirast huvi. Sellest sai neiu muidugi aru, et Snow võib isegi kauemaks jääda, aga lootis temagi, et pisike kosub veelgi ja saab ka varsti koju... vähemalt mõneks ajaks, sest temaga peab ehk rohkem haigla vahet käima. "Sinna on kõvasti aega ka, aga minagi ei oska öelda, mis ma uuel aastal teen... Kas ma üldse siis enam siin elan?" lausus Marie ja raputas pead. See tundus hetkel kauge tulevik. "Siis ootaks vist veel natuke," sõnas tüdruk, kui kuulis, et mündiroheline on peaaegu kuiv. Sellega ei tohikski enam kaua minna, et see päris ära kuivaks.

Sellest oli Daniela juba väiksena aru saanud, et punane on tema värv. Eriti tumedam punane. "Tutoriks olemisest loobusin ma ka, jah. Seda oli natuke raske pika maa tagant ju teha. Lahe oli see tõesti. Lisaks teiste aitamisele sai ka uusi tutvusi ja õpetajad suhtusid ka kohe palju paremini," leidis tüdruk, mitte et ta mingi õpetaja lemmiklaps oleks olnud. Pugeja ta kohe kindlasti ei olnud. Selleks oli ta liiga tagasihoidlik. "Oh jah. Need tunnid läksid tõesti kiiremini, kus me koos saime olla," muigas Daniela, meenutades vanu häid kooli aegu. Tundub, nagu see oleks alles eile olnud, kui nad koolipinke nühkisid. "Nad ütlevad, et nii kaua kuni kõik näitajad korda lähevad. Midagi olevat vererõhu ja veresuhkruga. Nad arvavad, et põhjuseks on mõni ravim, aga nad veel uurivad. Alguses pakkusid nad septembri algust, aga ma ei tea..." kehitas neidis õlgu. Ühelt poolt tahaks ta koju saada, sest siis saab Mattiga koos magama minna ja tõusta. Samas ei tahaks nagu last üksinda hiaglasse jätta. "Uus aasta on tõesti must maa," lausus Dani mõtlikult.