What makes us happy?

Ei saanud öelda, et viimased nädalad oleksid Abbie jaoks kerged olnud, kuna kõigest mõned päevad enne tüdruku sünnipäeva viskas isa lahutuspaberid lauale ning kolis kodust välja. Emal ei tundunud sellest ei sooja ega külma olevat, sest asendusmees võttis juba kiiresti oma koha naise kõrval sisse. Õnneks polnud ta veel nende juurde kolinud, aga kui midagi sellist peaks juhtuma, ei tea Abigail enam, mida edasi teha, kuna selle tüübiga ühe katuse all ta kohe kindlasti elama hakata ei kavatse. Abbie kartis seda meest, kuna temas oli midagi kurjakuulutavat... Loomulikult ei möödunud ka 6. augustil toimunud seitsmeteistkümnes sünnipäev näitsiku jaoks eriti rõõmsas meeleolus, sest peotuju polnud ollagi.
Ainus hea uudis üle pika aja oli see, et Tori jõudis oma reisilt tagasi. Nii pididki tüdrukud täna keskpäeval skeitpargis kokku saama. Billie kodu juurest oli sinna kõndida kõigest mõnisada meetrit, mistõttu ilmus ta kohale üsna viimasel minutil. Kuna Tori pidi iga hetk kohale tulema, ei vaevunud Abigail end isegi kuskile istuma sättima, vaid ootas rahulikult, pilk aeg-ajalt siia-sinna vilksamas. Kuna ilm oli täna augusti kohta üsna soe, kandis näitsik seljas valget toppi, käe ümber hulka erinevaid värvilisi paelakesi ning jalas helesiniseid lühikesi pükse ning tavalisi plätusid. Oma juuksed oli ta sidunud kõrgesse hobusesabasse, meigist polnud tüdruku näol jälgegi.

OT: @radio

Kui Tori pärast seda pikka reisi lõpuks jälle koju jõudis ja oma voodis magada sai, jäi ta sinna kohe tükiks ajaks. Kuigi reis peaks olema puhkus, ei ole sugugi tore lennata saja erineva lennukiga läbi mitmete ajatsoonide selleks et koju jõuda. Aeg Austrias läks Tori jaoks ülikiiresti, kuigi ta läks sinna juba esimesel juulil ja jõudis tagasi alles kuueteistkümnenda augusti hilisel õhtutunnil. Kui näitsik laupäeval enda silmaluugid lahti tegi oli kell juba seitse õhtul. Seega logis ta ainult korraks enda arvutisse sisse, et näha, mis Tree Hillis vahepeal toimunud on. Pärast seda käis ta mõnusa sooja duši all, sõi kõhu täis ning keeras ennast siis jälle voodisse.

Tundub, et head uudised liiguvad kiiresti, sest juba järgmisel hommikul sai ta endale algavaks päevaks plaanid. Küll on tore teada, et keegi temast vahepeal puudust ka on tundnud. Tüdruk ajas ennast üheteist ajal voodist välja ning sättis päevaks valmis. Kuna kohtumine pidi toimuma rulapargis, riietus Tori väga lihtsalt ja mugavalt. Enne majast väljumist võttis ta kaasa kotikese, mis sisaldas kingitusi Abigailile, sest kuidas sa tuled kaugelt maalt koju ja ei too enda sõbrannale midagi? Ilmselt oleks tüdruk kohtumisele hiljaks jäänud, kui ta ei oleks kasutanud enda rula.

Juba eemalt märkas neidis tuttavat blondi neidu seismas. Sõitnud üle tee, hüppas ta hoo pealt rulalt maha ning püüdis selle kinni, jalutades seejärel rahulikult sõbrannani. "Hei! Esiteks suured vabandused, et ma su sünnipäeval olla ei saanud, aga ma loodan, et see kaart, mille ma Austriast posti panin, jõudis vähemalt õigeks ajaks kohale. Teiseks on mul sulle terve kott pudi-padi, sest ma ei saanud ju ometi tühjade kätega tulla," seletas Tori, kallistades samal ajal Abigaili nii, nagu ei kavatseksi ta temast lahti lasta. Lõpuks astus ta siiski sammukese eemale ning ulatas talle kotikese, mis ennist tugevalt tema rulasõitu häirinud oli. "Ja nüüd tahan ma kuulda, mis sa terve see aeg siin ilma minuta tegid ja kuidas su sünnipäev läks," teatas tüdruk väga otsusekindlalt.

SPOILER: Click to show

Ei olnudki vaja kaua oodata, kuna vaid paari minuti möödudes oli sõbranna oma rulaga kohal. Abbie oli alati imestanud, kuidas Tori sellise ratastel asjandusega nii hästi sõita oskas. Mingi aeg tekkis neidisel endalgi tahtmine seda proovida, kuid tema ettevõtmine leidis oma õnnetu lõpu, kui tüdruk oma jala korralikult välja väänas. Oleks võinud küll hulleminigi minna, aga sellest ajast alates pole Abigail enam rula peale astunud. Pärast sellist esimest kogemust ei ole enam tekkinud isu ennast uuesti proovile panna. "Hei," lausus Abbie, tehes võimalikult muretu näo pähe. Ei olnud tarvis kohe hädaldama ja kurtma hakata ning teisel sellega tuju ära rikkuda. "Sain selle kätte küll. Kaart seisab siiani mu laual muude tähtsate asjade seas." Kallistanud sõbrannat vastu, tundis Billie, et lõpuks ometi polnud ta enam nii üksi, nagu oli end viimasel ajal arvanud olevat. "Suur tänu... kõige eest," lausus tüdruk vaikselt ning võttis siis koti, mille Tori talle toonud oli, enda kätte. Selle peaks varsti lahti tegema ning vaatama, mida huvitavat seal leidub. Abigail oli just lootnud, et saab oma sünnipäevast kuidagi vaikselt mööda libiseda, kuid Tori oli selleks liiga tähelepanelik. Mõni teine tema asemel oleks kahtlemata oma reisimuljetest jahvatama hakanud ja unustanud kõik muu sootuks. Mis teha, eks ta siis räägib sellest masendavast ajast. "Kõik läks kenasti, kuni ühel päeval selgus, et mu ema peab armukest. Samuti pidi isal kuskil mingi teine naine olema. Vaid mõni päev enne minu sünnipäeva oli isa kodust läinud. See kõik tuli nii järsku. Ma poleks kuidagi arvata osanud, et mu vanemate suhted lühikese ajaga nii halvaks võivad muutuda. Ja otseloomulikult ei tulnud sellest sünnipäevast eriti midagi välja. Meenutas pigem matust," ladus näitsik kõik lagedale, ilustamata ainsatki detaili.

Kuna Tori oli ise küsimuse esitanud, siis kuulas ta rahulikult Abigaili ära, ilmestades seda juttu ainult põgusate noogutuste või nägudega, mis võisid öelda rohkem kui tuhat sõna. See oli neidisele paras uudis ja tal ei olnud alguses õrna aimugi, kuidas sellele vastata. Tema vanemad olid ka kunagi kolm aastat lahus ja said siis jälle kokku. Tori oli siis muidugi nii väike, et ta ei mäleta sellest ajast suurt midagi. Nüüd on nad jälle üks suur õnnelik perekond. See lugu oleks Abbie'le küll inspiratsiooniks, aga pigem kõlaks see hetkel võib-olla natuke halvasti ja sobimatult. Seega jättis tüdruk enda esimesed sõnad kõrvale. "Nüüd tunnen ma ennast veel halvemini, et ma siin ei olnud sinu jaoks," lausus tüdruk ja asetas enda käe hoolitsevalt ümber sõbranna õlgade, sundides ta seega lähedal asuva pingi juurde jalutama ja istuma, "kui su isa läks kodust ära ja emal on uus mees, siis kuhu sina ja su õde-vend jäävad?" Tori ei suutnud uskuda, et ühe hetkega võib üks perekond niimoodi kildudeks minna. See tundus lihtsalt nii võimatu. "Ma ei suuda isegi ette kujutada, mida sa tunda võid, aga kui seal on ükskõik mida, mida ma teha saaksin, siis ainult ütle," sõnas Tori, sest sõprade jaoks on ta alati olemas. Samas ei saa öelda, et ta väga hea lohutaja oleks. "Muidugi kui sa tahad natukenegi enda tuju parandada ja sünnipäeva natuke üle teha, siis... mina ja mu rahakott oleksime meeleldi sinu kaaslaseks," muigas sõbranna õrnalt. Ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha või öelda.

Abbie ei oodanudki lohutamist, kuna vaevalt sellest kasu oleks. Palju parem idee tundus olevat teha midagi, mis aitaks mured vähemalt mõneks ajaks unustada. Pealegi oli Abigail veendunud, et ühel päeval suudab ta olukorraga leppida ja oma vanematele andestada, kuid kindlasti vajab ta selleks aega. Palju aega. "Sinagi poleks suutnud olukorda muuta. See pole mitte kellegi võimuses," sõnas näitsik, kui oli pingile istuma vajunud. Pealegi toetasid vend ja õde teda niikuinii, kuidas vähegi oskasid. "Me elame endiselt koos emaga. Ta pole oma armukest veel koju vedanud, aga ma ei imestaks, kui see varsti juhtub," lausus Abigail vastuseks. Praegu oli Frederick ka veel nendega, kuid sügisest läheb ta jälle minema ning Abbie jääb ilmselt ema ja õega kahekesi. "Võimalik, et pean sinult kunagi öömaja paluma, aga loodan, et seda siiski ei juhtu," ütles näitsik, ristates käed rinnal. Oi, kuidas ta oleks praegu tahtnud oma vanematele tappa anda. Kõik tundus ju täiesti korras olevat, kuni selgus, et nende ideaalne pereelu polnud juba aastaid nii ideaalne olnud - see oli vaid teesklus, kuni ühel hetkel mõlemal poolel mõõt täis sai. "Oma rahakott jäta küll rahule. Oled minu peale juba piisavalt kulutanud. Ja sünnipäev... mul pole õrna aimugi, mida sellega ette võtta. Kui just sina mõne idee peale ei tule."

Tori ei kujutaks ettegi, kuidas ta reageeriks, kui tema ema justkui üle öö mingi uue mehega koju tuleks ja teataks, et ta jääb nüüd siia elama. Õudne. "Kui sa peaksid tahtma hinge tõmmata enda perekonnast, siis sa tead, et minu majas on sinu jaoks alati koht olemas," lausus Tori, sest ta teadis juba, et tema vanematel ei oleks selle vastu midagi. Abigail saaks isegi enda toa, kui ta tahaks, kuigi ilmselt eelistaksid nad koos Tori toas olla. Nii on ju palju lõbusam. "Ma ei arva, et sõprade peale saab üldse 'piisavalt' kulutada," turtsatas näitsik, kuid ega ta siis raha Abbie'le peale ka ei hakka suruma. "Noh, alustuseks - kas sa torti oled söönud selle puhul? Tantsinud? Sünnipäeva laulu kuulnud?" pakkus Tori erinevaid asju. Viimast peaks ta muidugi üksinda tegema, aga ta elaks selle üle.

Karta on, et kui ema selle võõra tüübi koju elama veaks, jookseks Abbie kohe esimese reaktsioonina minema. Kuna isa juurde ta minna ei tahaks ning venna juurde ei saaks, kuna ta ei ela kooli ajal üldse Tree Hillis, siis jääkski üle ainult Tori või mõni teine sõbranna, kellelt varjupaika paluda. Muidugi ei pruugi ema selle kõigega üldse nõustuda ja kuna Abigail on alles alaelaline, võib ema teda veel käsutada, palju tahab. "Ma jätan selle meelde, juhuks kui olukord peaks väga hulluks muutuma. Mitte et ma niisama ei võiks kunagi sinu juurde ööseks tulla," arvas näitsik. Olid nad ju ennegi pidžaamakaid ja muud sellist korraldanud. "Olgu pealegi, ma ei hakka sinuga vaidlema. Sa tead ise, mida teed," andis tüdruk praegu alla, sest tal polnud tõesti vaidlemiseks mingisugust tuju. Tavaliselt aga Abbie'le ei meeldinud see, et keegi talle midagi välja tegi. Esimesel võimalusel maksis ta raha tagasi. "Tort mulle toodi küll, aga mingisugust laulmist ega tantsimist pole toimunud," vastas Billie, mõeldes sellele, kuidas eelmisel aastal oli kõik hoopis teisiti.

Tori noogutas, sest hea meelega oleks ta sõbranna kasvõi juba täna öösel enda juurde võtnud, sest Abigail nägi kuidagi liiga kurb ja vaikne välja. See ei olnud üldse tema moodi. "Tean küll, jah. Tore, et sa selle meie sõpruse juures selgeks oled saanud," naeratas neidis kergelt, sest olukord lihtsalt oli selline, kus naermine tundus kohatu, kuigi tegelikult olekski sellele neiule siin tõelist tuju parandust vaja. "Sellisel juhul... khm..." Tori köhis enda hääle puhtaks ning tõusis pingi pealt püsti, sättides ennast sõbranna ette seisma. Natuke muigama pani kogu see olukord, aga näitsik hakkaski keset rulaparki Abbie'le sünnipäevalaulu laulma. Häält tal oli. Selles suhtes probleeme polnud. "Ja nüüd tantsima," teatas Tori kui oli laulmise lõpetanud. Ta haaras sõbranna kätest kinni ja tõmbas ta püsti. Järgmisena oli vaja muusika saada. Selle probleemi parandas Iphone, mille Tori enda taskust välja võttis. Natuke ekraaniga mängimist ja peagi võiski kuulda mõnusat tantsumuusikat.

Tänase öö otsustas Abigail vähemalt esialgsete plaanide järgi küll kodus veeta, aga kes seda teab, mis tal juba mõne tunni pärast arus on. Kiired tujumuutused olid Abbie'le üsnagi iseloomulikud. Ühel hetkel võib ta lahinal nutta, kuid juba paari minuti pärast mööda tuba tantsida ja oma lemmiklaule kaasa röökida. Abigail mõistis sõbrannat jälgides, et too hoidis end praegu ikka korralikult tagasi, kuid mõistis, et oleks ise sarnases olukorras ilmselt samamoodi käitunud. "Tõsi. Mida rohkem ma üritan sind käsutada, seda hullemaks kõik läheb," tõdes näitsik, näole isegi kerge naeratus tekkimas. Ta mäletas seda esimest korda, kui ta Torile endast küllaltki ülbe mulje jättis, kuid aja jooksul hakkasid nad järjest paremini omavahel läbi saama, kuni lõpetasid selles punktis, kus praegu on. Abbie poleks uskunud, et Tori päriselt siin laulma hakkab, aga tema üllatuseks nii juhtuski. Tegelikult oli see isegi päris armas, kuigi mõned sealviibijad vaatasid neid imelikult. Vaevalt jõudis näitsik sellest laulust toibuda, kui Tori ta juba püsti tiris ja tantsima vedas - keset rulaparki. Kuna muusika oli tõepoolest hea, tõmbas see tüdruku kiiresti käima. Polnud üldse raske, kuna Abbie jumaldas tantsimist. Kõigest lühikese ajaga oli tema tuju teinud täiesti ootamatu muutuse, tõustes nullist tunduvalt kõrgemale.

Selles suhtes olid nad üsna sarnased, et nad kumbki ei talunud seda, kui keegi neid käsutas või ütles, mida nad tegema peavad. Õnneks ei olnud Abigailil midagi spontaanse laulu ja tantsu vastu. Esimese ajal ei pidanud ta muidugi eriti midagi tegema, ainult istuma ja kuulama. Tantsimisest ta aga nii lihtsalt ei pääsenud. "Tants ja laul on nüüd tehtud," lausus Tori, kui muusika otsa sai ja ta mobiili tagasi taskusse pani, "edasi läheme... kuskile suvalises suunas ja teeme seda, mis pähe tuleb ja teele ette jääb." GPB'sse värskele sünnipäeva lapsele tätoveeringut tegema? Vaevalt. Asetanud enda ühe jala rula peale, hakkas tüdruk endale vaikselt hoogu lükkama. "Tead, sa peaksid ka ikka selle rulatamise selgeks saama," teatas Tori, "mul on üksinda liiga igav sõita."

Abbie oli harjunud ise kõikvõimalike ideedega lagedale tulema ning teisigi endaga kaasa vedama, mis võis mõnele tunduda hullu käsutamisega, kuid ta ei mõelnud (enamasti) sellega midagi halba. Abigailile ei meeldinud tülid ja kraaklemine. See laulmine oli täiesti väljakannatatav, kuna esiteks oli Torist kena, et ta üldse midagi taolist avalikus kohas teha julges ning teiseks oli neidisel ka päris hea hääl - tunduvalt parem kui Abbie'l. Kui tants ka lõpuks tehtud sai, oli nende lähedale kogunenud täiesti arvestatav rahvahulk, kelles Abigail ka mõned tuttavad ära tundis, aga rääkima ta praegu nendega ei läinud. "Tegelikult jooksin ma end praegu hea meelega täis. Ainult et kumbki meist alkoholi veel kätte ei saa," lausus Billie mõtlikul toonil. Ta ei olnud muidu mingi suur tipsutaja, kuid mõnikord tuli ikka joomist ette. Seda muidugi seltskonnas. Kuulnud, mida Tori rulatamise kohta rääkis, hakkas Abigail kergelt naerma. "Sa ju mäletad, mis eelmisel korral juhtus? Ma kardan, et praegu läheks samamoodi või veel hulleminigi." Muidugi tahaks Abbie seda kunsti osata, aga see nõudis temalt päris palju julgust.

"Ma arvan, et me mõlemad teame kohta, kus iga üks endale joogi kätte saaks, mitte et see tähendaks, et ma sind jooma õhutaksin - alkohol ei ole kunagi probleemide lahendamisel hea asi," lausus Tori, vaadates Abbie'le otsa justkui hinnates, kas neiu olukord on selline, mis oleks väärt joomist. Muidugi oleks päris lahe pärast puhkust kohe välja minna, ennast täis juua ja siis koju minna. Ei, nii ikka ei saa. "Ma ilmselt kardaks ka, kui ma sina oleksin, aga noh... hirmule peabki silma vaatama," kehitas neiu enda õlgu. Samas hetkel on tal ainult enda rula kaasas ja seega nad nagu nii Abigaili õpetamisega jamama ei hakka.

"Usu või mitte, aga ma pole tegelikult siiani üritanud ise endale kusagilt alkoholi osta," tunnistas Abigail. Mõnikord on tema vanemad sõbrad pudelitega lagedale tulnud, kuid sellega on asi ka piirdunud. "Aga selles mõttes on sul õigus, et alkohol ei lahenda probleeme. Parem mõtleme midagi targemat ja tervisele kasulikumat välja," nõustus Billie täielikult sõbranna järgneva jutuga. Ei ole vaja endale selliseid halbu kombeid külge harjutada. Suitsetamist pole näitsik siiani veel proovinud, kuid ei kavatse ka. "Võib-olla kunagi võtan ma ennast kokku ja proovin uuesti, aga mõnel teisel korral," arvas Abbie. Küll nad täna mõne muu tegevuse endale leiavad.

"Tõsiselt?" küsis Tori, kergitades enda kulme. Kuskilt poest või viiskast baarist ei ole tüdruk ise ka midagi üritanud, aga mõnest keldripoest või baarist saab küll kätte. Kõik on ise järele proovitud. "Jah, lähme jäätist sööma ja smuutisi jooma," lausus näitsik irooniliselt, kuid hakkas siis lihtsalt naerma. Ta liikus edasi, aga tal ei olnud õrna aimugi, kuhu nad edasi lähevad. Loodetavasti tuleb neile varsti midagi lahedat vastu. "Nõus," noogutas Tori selle mõtte peale. Peaasi, et see 'teine kord' päriselt ka kohale jõuaks.

"Jah, miks ma valetama peaksin?" vastas näitsik küsimusega. Ta teadis seda isegi, kui rebeliks paljud teda pidasid, kuid tegelikult polnud asjalood Abigailiga nii hullud midagi, mis tähendab, et alkohoolikut temast ilmselt ei saa. "Mis seal nii naljakat on?" küsis Abbie kulmu kergitades. Tema arvates kõlasid jäätis ja smuuti isegi päris hästi. Smuutit polnudki juba kaua aega joonud. Aga muidugi võib selle ka kuskile tulevikku jätta. "Me võime kihla vedada selle peale, kas ma õpin kunagi rulaga sõitmise nii ära, et kohe esimese kallaku peal jalga ei murra," pakkus Abigail ühe mõtte välja, et tal rohkem motivatsiooni oleks see asi käppa saada.