NYC Rocks!

Lizard oli lõpuks ometi jõudnud nii kaugele, et ta tuli ise enda vennale külla. Tavaliselt istus tema ju kodus ja ootas, et Joe enda tagumiku koju ajaks. Seda juhtus küll harva, kui vend end näole andis, aga parem seegi kui mitte midagi. Liz oleks pidanud Suurde Õuna jõudma üks päev hiljem, aga lend millele ta pileti oli ostnud tõsteti millegi pärast ümber. Nii ei jäänudki tüdrukul midagi muud üle, kui varem lennukile minna. Ta teatas selles muidugi ka enda kallile vennale, aga mingit vastust ta ei saanud. Jäi üle vaid loota, et ta sai selle teate kätte. Vähemalt oli Lizandral olemas Joe aadress. Seega kui lennuk selles ihaldatud suurlinnas maandus, võttis näitsik endale takso ning luges juhile aadressi paberilipiku pealt ette. Seejärel sai ta jälle natuke istuda. Õnneks oli Liz ennast reisiks mugavalt riidesse pannud, kandes vanu mugavaid tumemusti kitsaid teksaseid, musta pikemat toppi ja Ravensite pusa, mis Joele juba ammu väikseks oli jäänud. Nüüd oli see otsaga neiu kätte jõudnud. Mis teha, kui tegu oli ühe sooja ja mõnusa pusaga. Kes ei tahaks endale sellist?

Jõudnud ühe suure maja juurde, tänas ta juhti, andis talle paraja summa ja isegi natuke peale, võttis enda kohvri ning astus majja sisse. Ta jalutas lifti juurde ning jäi seda ootama. Väsimus tahtis juba peale tulla ning seega ilmus Lizzie suule üks suur haigutus, mille ta käega ära kattis. Kui lift viimaks alla jõudis, astusid sealt välja kolm tüüpi, kes ei näinud kõige kainemad välja. Nad rääkisid midagi omavahel ja naersid nii valjusti, et seda oli kindlasti mitme kvartali taha kuulda. Liz kortsutas kergelt kulme, kuid astus siis lifti, valides õige korruse. Läks natuke aega ja peagi seisiski ta õige ukse juures... või noh seal, kus oleks pidanud uks olema, sest uks oli pärani lahti ja sealt saalis rahvast sisse-välja. Lisaks sellele tuli korterist päris valju muusikat. Lizandra oli üllatunud, et ükski naaber midagi ütlema ei ole tulnud... või politsei. Ta kontrollis paberilt kõik asjad üle, aga tuli välja, et ta oli täiesti õiges kohas. Egas midagi. Liz võttis enda kohvrist kinni ning liikus edasi. Siit-sealt lendas värvikaid küsimusi ja kommentaare, aga näitsik oli liiga väsinud, et nendest välja teha. Kus kurat on tema tavaliselt nii kohusetundlik vanem venna? Tuleb välja, et sellega Joe siin tegelebki. Pidu igal õhtul? Tüdruk jalutas aina sügavamale korterisse, üritades eemale hoida purjus kuttidest ja ilastavatest paaridest. Lõpuks jõudis ta elutuppa, kuid seal oli kõiki muid inimesi peale tema venna. Ta hakkas juba enda mobiili teksade taskust välja urgitsema, kui korraga ühte naeru kuulis, mis ei saanud küll kellelegi teisele kuuluda. Vaikselt pead raputades liikus ta hääle suunas, jõudes tillukesse kööki, kus oli veel üks kamp rahvast. "Mulle oleks piisanud paarist õllest ja krõpsupakist ka, aga kui sa mulle just nii suure tervituspeo tahtsid korraldada siis... vau," lausus Liz väga irooniliselt, vaadates otsa enda vennale, kes oli silmnähtavalt purjus.

OT: Joe

Joe kutsus Lizandrat juba pikka aega külla ning lõpuks ütles tüdruk, et okei, broneeri lennupilet ära. Peale broneeringut ei jäänud muud üle, kui oodata, millal õeraas enda tagumikku Suure Õuna veab. Josephil läks hästi, ta oli käinud ka Lõuna-Ameerikas esinemas ja kuigi ta ei andnud veel üüratult suuri kontserte, oli ta kuulsus vaikselt levima hakanud ja noormehel tegevust oli. Veider oli selline elustiil, kus ta ei pidanud kuskil autokerede all rügama, et ära elada, nüüd oli pangakontol ilutsemas suurem summa, mida noormees hoidis, kuna iialgi ei tea, kas kiirelt teenitu võib sama kiirelt kaduda. Siiski ei piiranud Joe pidutsemist ja NY ööelu, mis oli täiesti teistsugune kui Tree Hilli öised tänavad.

Josephi ühel heal sõbral oli sünnipäev ja mis sobiks kahekümne esimeseks sünnipäevaks paremini kui üllatuspidu. Kella kümnest algas noormehe korteris kõva pidu ja kuna seinad olid kortermajas helikindlad, ei pidanud mees ka naabrite pärast muretsema. Nojah, lahtine uks ei olnud just kõige parem asi, aga see korter ligi renditud ühe samasuguse inimese käest, siis ilmselt oskasid naabrid seda oodata, et varem või hiljem mõni pidu toimub. Joe oli sõprade-sõbrannadega päris palju shotte teinud, mis andsid tunda purjusoleku ja peotuju tõusuga. Kuidagi järsku ilmus noormehe ette tema õde, kelle sarkasmist mees hetkel aru ei saanud. "Lizzie! Tutvustusring, Cole, Xander, Jessie, Adam, tutvuge mu noorema õe Lizandraga," seletas nooruk peale õe kallistamist.

Kui Joe ei vastanud tema lausel muud moodi, kui et hakkas talle inimesi tutvustama, vaatas ta vennale ikka väga imestunud ilmel otsa, lastes kõik nimed ja näod enda kõrvust ja silmist mööda. Joe kallistuse lisaefektiks olev tugev alkoholilõhn ei olnud meeldiv. Huvitav, tundub nagu nad oleksid enda osad ära vahetanud. Liz oli praegu see tõre vanem õde, kes ei lase nooremal vennal lollusi teha. Ta lootis, et tuleb venna juurde, saab temaga juttu ajada ja siis magama keerata, aga tundub, et tuleb plaani muutus. Kohe suur muutus. Kuhu kuradile ta üldse enda kohvri panema peaks, et keegi ei leiaks, et seda oleks tore lahti teha ja kogu sisu üle korteri laiali tassida? Liz koperdas kergelt, kui veel üks võõras nägu ennast kööki pressis, külmikust kolm pudelit haaras ja jälle köögist kadus. "Jajah... tore kohtuda," lausus tüdruku ja manas näole ühe eriti laia teeseldus naeratuse, "Joe, kuhu ma enda asjad panna saan?" Loodetavasti suudab tüüp talle korraliku vastuse anda. Muidu läheb ta lihtsalt minema, võtab endale hotellis toa ja tuleb homme tagasi. Joe nagu nii ei mäletakski, et ta käis siin.

Joe näol oli siiras naeratus, ta muutus purjus peaga selliseks lõbusaks inimeseks, kes oli ka pisut naiivne. Vähemalt ei olnud agressiivne. "Mmm...Sinu tuppa, ma näitan," ütles noormees ja hakkas läbi inimeste teed ühe ukseni tegema. Selle avanud, nägi ta paarikest üsna ukse juures suudlemas. "Ma ütlesin, et kui tahate kuhugi minna, siis lähedal on hotell," lausus noormees kerge naeruga, kui paarike toast sääred tegi. "Öökapi sahtlis on võti," lisas mees ja istus voodi peale. "Ma arvasin, et sa tuled hiljem, mitte, et ma õnnelik ei oleks, et sa varem jõudsid," seletas Joseph kiirelt, näol totakas naeratus. Ta kandis musti teksaseid ja halli V-kaelusega T-särki.

Nii et tal on lausa oma tuba Joe koerteris. Pole paha. See mõte suutis tema näole isegi naeratuse tuua. Kui vend teed hakkas tegema, ei tahtnud Liz temast maha jääda, sest muidu ta jääkski ennast siit läbi pressima. Kommentaar paarile pani tüdruku turtsatama ja vennale otsa vaatama. Oh, teda küll. Jõudnud tervelt enda tuppa kohale, hingas näitsik kergendatult välja, sulgedes ukse enda selja taga. Ta asetas kohvri hetkel lihtsalt voodisse ning istus Joe kõrvale, jättes endale kõrva taha, et võti on sahtlis. Pärast läheb seda ilmselt vaja. "Ma ju saatsin sulle juba mitu päeva tagasi sõnumi, et mu lend tõsteti varasemaks," lausus Lizandra, vaadates toas ringi. Kohe kindlasti oli see talle võõras, aga siiski üsna mõnus. "Selline näeb su korter igal õhtul välja?" küsis tüdruk, tõmmates käega läbi enda juuste. Kaua see pidu veel kestab? Hommikuni, kui viimane inimene lakub?

Josephil oli kolmetoaline korter, mille külalistetuba kuulus vähemalt praegu Lizziele. Noormees kergitas kulmud pisut kõrgemale. "Ma ei ole seda küll kätte saanud," lausus nooruk vastuseks. Uks avanes ja sisse kõndis üks blondiin, kes väitis, et tal on hädasti kutti vaja, mille peale Joseph vaid turtsatas ja lubas millalgi neiu peolt üles otsida. "Eei, mitte päris," venitas kutt vastuseks. "Üks sõber sai 21 ja me korraldasime talle üllatuspeo," tunnistas Joe peo tagamaid. "Äkki tahad k midagi juua või süüa?" uuris Joseph, tõustes püsti, aga vajus kohe tagasi, sest tasakaal jamas. "Kuidas teistel Tree Hillis läheb?" küsis mees, endal keel pehme.

"Siis oleks aeg enda mobiil vist välja vahetada," lausus Liz, kui nägi venna üllatust. Võib-olla oleks tüdruk muidugi võinud enne lennukile astumist veel korraks üle helistada ja uurida, kas kõik on ikka endiselt paigas, aga ta ei tulnud selle peale. Ruumi ilmunud blondiin pani Lizandra kulme kortsutama ja turtsatama. Kelleks ta ennast veel pidas? "Süüa isegi võiks, aga juua... ei aitäh. Keegi võiks siin korteris kaine ka olla," sõnas tüdruk. "Ouuooo," üritas näitsik enda venna haledat katsumust püsti tõusta toetada. Olnud kindel, et Joe on nüüd kindlalt istumas, võttis Lizzie enda käe tema seljalt ära. "Ma arvan, et me võime sellest siis rääkida, kui sa kaine oled ja midagi sellest vestlusest reaalselt mäletad ka," ei hakanud tüdruk isegi mitte vaeva nägema. Pealegi läheks tal tükk aega, sest neid 'teisi' on Tree Hillis ju päris palju.

"Mul said need... Sõnumid mingi hetk täis ja ma kustutasin osa ära, aga mõned vist ei tulnud läbi," arvas Joseph. "Lähme otsime sulle siis elutoast söödavat," pakkus noormees. Elutuba oli köögiga üsna koos, sinna oli üles pandud rootsi laud, kus olid põhiliselt erinevad snäkid. Omaette laud oli alkoholi jaoks, mis oli juba pooltühjaks tehtud. "Ma ei ole nüüd nii täis ka," vaidles Joe heatujuliselt vast ja tõusis uuesti, sel korral ta ei kaldunud maa poole.

Nüüd on seda muidugi hilja teada. Ah, eks see mõlema viga oli, et Liz praegu siia sellele peole sisse sadas. Esiteks oleks pidanud ta ise helistama ja teiseks oleks võinud ju Joe ise huvi tunda. Lizzie noogutas ja tõusis püsti, et valmis olla venda toetama, kui too järjekordselt üles ei saa ja tuge vajab. "Muidugi ei ole," lausus tüdruk eriti irooniliselt. Veendunud, et vennas jäi püsti, jalutas ta elutuppa, kus oli tõesti laud snäkkidega, aga ega seal enam eriti midagi ei olnud. Hea meelega oleks ta midagi toekamat söönud, aga sai ka sellega hakkama. Ta tõstis taldrikule erinevaid asju ning pärast pisikest kahtluse momenti võttis endale ka ühe õlu pudeli. Istuma sättis ta ennast kööki, kus oli endiselt osa rahvast, keda Joe talle tutvustanud oli.

Ja nagu ennegi ei saanud Joe irooniast aru, alkohol tekitas talle ette sarkasmifiltri. "Võta mida tahad, siin peaks veel kõike olema," ütles noormees ja ta vaatas ringi, kus oli näha vaid pidutsevat rahvast, kes paistsid end hästi tundvat. Joseph järgnes õele kööginurka ning sõbrad hakkasid vestlust üles tõmbama. Blondiin, kes väitis, et tal oli varem Josephit vaja, tuli noormehe juurde ja istus talle sülle. Okidoki. Mees ei pahandanud. "Keegi kella teab?" huvitas noorukit. Ta enda käekell oli kuskil mujal ja mobiili ei taibanud kutt vaadata.

Lizandra rohkem kuulas, kui osales vestluses. Esiteks oli ta väsinud ja teiseks ei olnud rahvas kõige kainem. Ilmselt oleksid tema repliigid ainult peomeeleolu alla viinud. "Ma arvan, et mingi pool kaks," sõnas Liz ning urgitses mobiili enda teksade taskust välja, "viie pärast pool, jepp." Mobiil tagasi taskus, võttis näitsik enda pudelist väikese lonksu. New Yorki ja kohe jooma. Ei ole vist eriti kasulik. "Mis sul sellest kellast?" vaatas näitsik vennale otsa, saates samal ajal blondile, kes Joe süles istus, üsna veidra pilgu.

"Okei," noogutas Joe, kui kuulis kellaaega. "Lihtsalt uurisin," kehitas Joseph õlgu. Ta ei saanud Lizandra ja blondiini vahelistest tapvatest pilkudest aru. "Millal sa ülikooli juurde kolid? Said ühikas koha?" uuris Joseph. Ta teadis, et ühiselamud saavad kiirelt täis, aga kui Lizzie ei saanud sinna, oli alati neil võimalus ka neiule üks pisike korter üürida. Ei tea, kuidas praegu Daniel ja Lizzie läbi said? Joe ei julgenud seda teemat väga surkida, kuna õeraasu ja Danieli suhted olid nagu ameerika mäed.

"Aega on veel. Ma arvan, et kuskil augusti lõpus," sõnas Lizzie, keskendudes uuesti söögile ja pudelile, mis tema käe ulatuses seisis. "Mis on siis? Tahad korteriga midagi teha või?" uuris näitsik, "tegelikult võiks selle välja üürida, sest nagu ma aru olen saanud, siis Jessica saab varsti oma maja või noh Sayeri maja või midagi sellist. Võib-olla läheb ta üldse kuskile õppima. Ma ei teagi. Igatahes ega ta eriti enam korteris ei ole." Lizard ei olnud kindel, kas Joe on hetkel selle arutamiseks piisavalt kaine, aga hetkel tundus ta vähemalt selgem kui enne.

"Said siis ülikooli ühikasse ikka koha?" küsis Joseph üle, kuna sellele Lizandra ju ei vastanud. Arvestades Joe promilli, suutis ta ikka päris mõistlikku juttu ajada. "Eeei," venitas noormees. "Selle väljaüürimine oleks jama, sest kindlasti tahame mõlemad ikka aeg-ajalt Tree Hillis käia, siis on kindel koht olemas," rääkis noormees, aga hakkas naerma, kui blondiin enda huultega midagi väga "huvitavat" poisi kõrva sosistas. "Lizzie, kuule," alustas mees, kasutades hüüdnime, mida Lizard vist väga ei armastanud. "Homme ma viin su homme Central Parki," lubas Joseph.

"Jah, ikka sain," lausus tüdruk, lisades sellele juurde ka noogutuse. Ta vist unustas jah sellele vastata. "Sina käid küll jõle tihti Tree Hillis ja ega mul sinna ka sügisel enam palju asja pole," lausus Liz, sest Alex, Sierra, Jason, Liam ja Sayer lähevad ülikooli. Daniel lahkub juba augusti lõpus ja seega polegi nagu kedagi, kelle jaoks tagasi minna. Kui siis ainult pisikese Lulu jaoks. Jessica ei tea siiani ju, mis ta edasi teeb. No tõesti... see blondiin hakkas Lizardile iga hetkega aina vähem meeldima. Mingi nõme barbidoll. Loodetavasti ei tule hommikul välja, et see on nüüd Joe pruut. Palun ei. "Homme," turtsatas näitsik, "homme sa magad enda pohmakat välja ja koristad enda korterit." Liz raputas enda pead ning sõi rahulikult edasi.