What a lovely after work special...

Tina esimene tööpäev Tree Hilli muuseumis oli läbi saanud. Ta oli selle töö saanud endale enne, kui ta korralikult enda uut kodugi Tree Hillis näinud oli. Tegelikult oli ta väga üllatunud, kui kergelt ta endale siin tööd sai, aga ega ta selle ümber rohkem ei juurelnud. Vähemalt on tal nüüd oma sissetulek, kuigi ta paps hellitab teda iga kuu taskurahaga, mida ei ole küll üle liia palju, aga Tina kokkuhoidlikuse juures jääb seda alati üle. Tüdruk oli juba enda otsaga Westside'i jõudnud, kui taevas väga tumedaks muutus. Ta lootis, et jõuab koju enne vihma. Võib-olla olekski jõudnud, kui ta ei oleks Book Nooki nähes sinna kohe sisse astunud ja seal täielikult enda ajataju kaotanud. Lõpuks väljus ta sealt lausa kolme raamatu... ja suure vihmasajuga. Muidugi ei olnud tal vihmavarju kaasas, sest ta ei elanud ju enam Inglismaal, kus ta seda kogu aeg endaga kaasa kandis. Enda mobiili oli ta ka hommikul koju unustanud ja seega ei jäänud tal muud üle kui lihtsalt jalutada, kuigi koju oli siit kindlasti rohkem kui poole tunni tee veel minna. Tore. Tänav oli inimestest praktiliselt tühi... ja siis oli seal tema, kes tilkus pärast mõnda minutit juba nagu mõni vette visatud kassipoeg. Siiski ei olnud tüdruku näolt kadunud naeratus, sest ta lihtsalt naeris vaikselt iseenda üle, sest ta nägi kindlasti väga hale välja. Viimaks tõi ta kuuldavale ühe valju turtsatuse ning raputas enda pead. Kui ta juba sellisel situatsioonis on, siis võiks sellest juba viimast võtta. Vaadanud korraks tänaval ringi, märkas ta otse ees sügavat lompi... kuhu ta loomulikult enda lapsikusega kohe sisse pidi hüppama... sest noh... ta oli nagu nii juba läbi märg. Kaas arvatud tema tumemustad tennised.

SPOILER: Click to show

OT: @tim

Camden lõpetas õhtu GPB-s, kuigi ta tavaliselt tegi suvel rohkem öötunde. Aeg-ajalt ta lihtsalt sättis kliendid nii, et noormees saaks normaalsel ajal koju, ta ka ei viitsinud alati ühe-kaheni GPB-s istuda, selleks oli üks kogenum, kes tegi nendele inimestele tätoveeringuid, kes tahtsid neid kohe saada. Cam pidi rohkem plaanima ja joonistama. Noormees astus välja, kus sadas vihma nagu oavarrest. Fucking great. Poiss tõmbas enda musta nahktagi endale rohkem ümber ja hakkas kõndima kodu poole. Autot tal polnud, kondimootor toimis ka ideaalselt. Mees tundis, kuidas vihm trügis krae vahelt sisse ja see pani kuti pead rohkem õlgade vahele tõmbama. Astunud nurga tagant välja, pritsis ta peale rohkem vett, kuna keegi otsustas lompi hüpata. "Oled liiga kuiv selle ilma kohta?" uuris poiss kerge turtsatusega.
OTOutfit

Vaevalt oli tüdruk lombis maandunud, kui nurga tagant astus välja noormees, kellele selline ilm vist sugugi nii palju rõõmu ei pakkunud kui temale. Tina asetas alguses ehmatusest enda käed suule ning jäi lihtsalt lompi seisma. Ta üritas enda naeru tagasi hoida, kuid siiski oli peagi tänaval tema kõlavat naeru kuulda. "Täpselt. Alati saab märjem olla," lausus tüdruk, üritades tõsisemaks muutuda, aga see vihm lihtsalt mõjus talle nii. Ilmselgelt inglane leidis lõpuks endale sobiliku ilma. Alles nüüd märkas tüdruk lombist välja astuda ning teelt kõrvale astuda. "Aga vabandust, et ma sinu märjaks tegin. Sulle vist ei meeldi vihm nii nagu... mõnele," muigas tüdruk. Noh, eriti siiras see vabandus just välja ei näinud, aga vähemalt ta üritas. Kogu olukord tundus lihtsalt Tinale liiga koomiline.

Camden vaatas blondiini ehmunud nägu ja hakkas koos võõraga naerma. "That's what she said," ütles Cam vaikselt ja tundis tüdruku jutust ära briti aktsendi. "Siin saab sinu abiga või abita niigi märjaks," tõdes nooruk ning torkas käed sügavamale nahktagi taskuisse. "Kuhugi kuiva ei taha minna, kuni see padukas järgi jääb? Siis ma saan korraliku treehillasena pärida, millal sa siia kolisid ja mitmendasse klassi sa lähed," pakkus nooruk naeratusega välja. Tree Hill oli koht, kus uued näod ei jäänud tähelepanuta, koht ei olnud piisavalt suur selle jaoks, et siin end peita.

Vähemalt ei olnud noormees pahane, et tüdruk teda veel märjemaks teinud oli. Mõni teine oleks kindlasti siin mingi stseeni korraldanud. "Mulle on siis kohe näkku kirjutatud, et ma uus olen?" päris tüdruk, tõmmates käega üle enda näo, sest vihma voolas ikka päris korralikult juba mööda nägu alla. "Tegelikult peaksin ma koju minema, sest ma elan üsna kaugel ja pimedaks läheb juba varsti. Samas kui sul äkki auto on siis..." jättis tüdruk otseselt teene küsimata, vaadates noormehele küsivalt otsa. Veel ühe uue tutvuse vastu ei oleks Tinal midagi. Mõne sooja joogi vastu ei oleks tal ka midagi. Hmm. "Või siis äkki saad sa enda mobiili laenata ja ma saan enda isa järele kutsuda," tuli tüdrukule uus idee.

Camden ei näinud ärritumisel põhjust, vesi kuivab ära. "Sul on briti aktsent, mida siin ei kohta ja su nägu on ka võõras vähemalt siin kandis," rääkis noormees, miks ta pidas neiut uueks elanikuks Tree Hillis. Poisile meenus Phil Collinsi laul, mis sobis situatsiooni suurepäraselt. "Autot mul pole, kondimootor peab ajama läbi," lausus Camden. Kuulnud teist ideed, koukis C taskust Samsungi mobiili ja otsis välja puutetundliku klahvid, et tüdruk saaks helistada.

"Okei, kui sa selle nii sõnastad, siis küll," muigas tüdruk. Kuulnud, et poisil autot pole, hakkas juba Tina mõtlema sellele märjale koduteele, mis teda ees ootab, aga ta ei jõudnud veel kõiki õuduseid läbi mõeldagi, sest võõras ulatas talle mobiili. "Oh, tänud, elupäästja," sõnas näitsik siiralt ning võttis telefoni vastu. Kõigepealt mõtles ta hetke ning valis siis enda papsi numbri. Ta pidi natuke ootama, aga peagi kuulis ta tuttavat häält. Ta seletas papsile kõik ära ning lunis, et too talle nii tunnikese pärast järele tuleks. Oma ainsale tütrele ei saa ju ära öelda ja seega saigi tüdruk papsi nõusse. Lõpetanud kõne, ulatas ta telefoni poisile tagasi. "Kuhu vihmavarju sa soovitad minna?" uuris näitsik sasides käega enda juukseid, mis lausa tilkusid.

Camden ei hankinud endale autot, sest esiteks oli selle ülevalpidamine kallis ja teiseks polnud tal vaja läbida nii pikki vahemaid. Tree Hillis oli ühistransport ja noormees rulatas, seega sai ka tollega vahemaid läbitud. Elupäästjaks ta end ei pidanud, aga lihtsalt noogutas Tina tänamise peale ja varsti sai mees enda nutika tagasi ja toppis seadme uuesti taskusse. "Siin lähedal on üks pannkoogirestoran, mis on päris lahe koht," pakkus C välja. "Kui sul just laktoositalumatust pole või midagi," lisas Camden õrna muigega.

Mmm, pannkoogid kõlasid küll hästi. Eriti kui neiu on viimasel nädalal praktiliselt kiirtoidu ja võileibade peal elanud. "Vau, keegi ei ole vist kunagi varem uurinud minult, kas mul on laktoosi talumatus, enne kui me kuskile sööma läheme. Lahe," noogutas Tina ja hakkas naerma, "eih, siiani olen ma vähemalt kõike süüa saanud ja pole minuga midagi juhtunud. Seega lähme. Sina näitad muidugi teed." Tüdruk vaatas võõrale otsa ning naeratas kergelt. "Nii muuseas öeldes, ma olen Tina," teatas näitsik, tegemata enam eriti väljagi vihmast, mis neile endiselt halastamatult peale sadas.

"Nüüd siis keegi uuris. Alati on esimene kord," arvas Camden õlakehitusega ja hakkas jalutama läbi paduvihma koha poole, kust sai auravaid pannkooke ja head värsket kohvi selle kõrvale. "Ma olen Camden, sõpradele Cam," tutvustas mees end ja isegi ei muretsenud selle pärast, et ta tõenäoliselt peab nüüd paar päeva kodus istuma. "Millal sa siis siia kolisid?" küsis mees, vaadates ristmikul foori ja ületades tee, kui roheline mehike sellest teada andis.

Eks iga päev tuleb midagi esimest korda kogeda. Tänane on päris kindlasti korda läinud. Tina jättis selle huvitava nime meelde, kuigi lihtsam tundus kasutada hüüdnime. "Tegelikult juba nädal tagasi, aga ma pakkisin asju lahti ja seadsin ennast kodus sisse. Ma elan Tree Hillist väljas metsa sees. Linnas olen ma alles teist päev," seletas Tina ning järgnes tüübile üle sebra. Vaikselt hakkas juba külm ka naha alla pugema. Seega mida rutem nad kohale jõuavad, seda parem. Loodetavasti on seal mõnda head sooja jooki.

Camden kuulas ja jäi mõtlema, et nägi hiljuti küll üht kolimisautot Tree Hilli vahel sõitmas, ilmselt oligi tegu Tina perekonna tellitud autoga. "Metsas? Enamik inimesi üritavad just saada elukohta võimalikult kesklinna südamesse, et igale poole oleks ainult paari minuti tee," vastas noormees üllatusega. "Kas seal on ilus?" uuris Cam ja oli jõudnud juba neiuga ukse ette, mille ta Tinale avas, et tüdruk saaks kuiva ja sooja kohvikusse astuda.

Tina otsustas vastamisega oodata, kuni ta kohviku sisse saab, sest nad olid juba praktiliselt kohal. "Aitäh," lausus tüdruk kohe, kui Camden talle ukse lahti tegi ja ta enda ees sisse lasi. See oli temast kena ja tüdruk oli juba selline, kes ei olnud viisakustega kitsi. Kui neiu organism mõne sekundiga soojaga harjuda jõudis, jalutas tüdruk enda lirtsuvate jalanõudega edasi ning istus ühe vaba laua taha toolile, oodates poisi ära, enne kui rääkima hakkas. "Kui vastata su eelmisele küsimusele, siis jah, seal on väga ilus. See on vana vesiveski hoone. Seega on maja täpselt jõe ääres. Ma ei tea, kui kaua sa siin elanud oled. Hoone seisis pikalt tühjana võib-olla oled sa sinna isegi juhtunud. Mu isa muidugi lasi selle ära renoveerida," rääkis Tina, "noh... mina ja mu isa ei kuulu just nende 'enamiku inimeste' hulka. Me kolisime siia just selle maja pärast. Mu paps on kirjanik. Ta ei ole mingi üle maailma tuntud. Ta kirjutab kriminulle tõesti sündinud lugude põhjal. Ta on nagu uuriv kirjanik. Võib-olla oled temast kuulnud - Neal Herring. Ma ei kanna temaga sama perekonnanime, sest mu vanemad ei abiellunud ja millegi pärast jäeti mulle just mu ema perekonnanimi." Mingil määral tal vedas, et ta enda isaga sama nime ei kandnud. Vähemalt Inglismaal. Siin ei olnud hullu, sest keegi ei pruugi nagu nii tema papsi raamatuid teada.

"No problem," vastas Camden ja istus Tina vastu. Kohvikus oli mõnus soe olla ja mees võttis tilkuva tagi seljast ja pani riideeseme toolileeni peale, et tagi saaks seal natukenegi tilkuda ja kuivada. "Aa, ma olen seal käinud küll. Paar aastat tagasi olid seal veel graffitid, ma ei tea, kas sa neid üldse nägid. Ilmselt saadi kõik enne korda, kui sa neid nägid," pakkus Camden välja. "Neal Herring, tuttav nimi tõesti... Kas ta ei ole kirjutanud mingisugusest sarimõrvarist?" küsis noormees. Ta jumaldas igasuguseid põnevikke, kuigi viimasel ajal oli ta üsna vähe lugenud. Suvi mõjus. "Kas ta on Inglismaal väga tuntud?" küsis Cam ning noorte juurde tuli teenindaja, kes andis mõlemale menüüd. Cam sai valiku kiirelt tehtud, ta teadis, et tahab banaani-pähkli pannkooke šokolaadikastmega ja üht mõnusat lattet.

Tina asetas ka enda jaki toolileenile ning lükkas kõik enda juuksed seljale, sest ta ei tahtnud, et need tema paljastele jalgadele tilguksid. "Ei näinud. Ma ei teagi kas õnneks või kahjuks. Mis sa tegid seal siis... joonistasid ka graffiteid?" küsis tüdruk muiates, sest miks peaks üks noormees minema metsa lagunenud majja? Lihtsalt huvitav kuskil lagunenud hoones hulkuda? Või käib hoonega kaasas mõni legend seoses mõrvaga ja külapoisid käisid seal, et näha, kes on piisavalt julge, et sisse minna? Poistest võib kõike oodata. "Jah, ta on kirjutanud paar raamatut ka sarimõrvaritest," noogutas Tina. "Inimeste seas, kellele kriminullid meeldivad küll, jah. Tema esimene raamat oli suurem hit... nüüd on jäänud mingid kindlad inimesed," lausus tüdruk ning võttis siis menüü kätte, et seda uurida. Kuna tema jaoks oli koht uus, kulus tal natuke rohkem aega, aga lõpuks valis ta endale banaani-karamelli pannkoogid ja ühe tavalise musta tee.